etapp kulgeb kava kohaselt Lõunasaarel. Kuid plaanide ja turismiobjektidega on, nagu on… Eriti siis, kui ühel maal on neid niivõrd palju nagu Uus-Meremaal. Reisijuhid pakuvad teineteise võidu teavet kauneima, suurima, kordumatu kohta sellel maal. Et see hittide loetelu vastab tõele, selles ma ei kahtle. Kuid mis kasu on ratturil, kellel aega vaid mõni kuu, kõige erakordse teadmisest, kui ta mõtleb sellele, et Uus-Meremaa põhjapoolseimast punktist lõunapoolseimasse on 1770 kilomeetrit. Euroopa mõõtkavasse ülekantuna võiks seda võrrelda vahemaaga Hamburgist Rooma. Jalgrattaga reisimise kunst seisneb ka siin vähesega rahuldumises. See on hea, nii jääb meile veel mänguruumi spontaanseteks otsusteks ja ehk ka mõneks hulluks ideeks.
Kui uusmeremaalaste külalislahkus on edaspidi samasugune kui seni, siis võib arvata, et ajakavast kinnipidamine läheb raskeks. Aga kui ainult see… mõtlen ja langen murul Lõunaristi all une hõlma.
Rotorua – põrguvürsti supikatel
Et vältida kaheksarealist Harbour Bridge’i, laseme seekord praamil ennast sügavale Põhjasaarde lõikuvast Waitemata lahest üle vedada. Reelingule toetudes jälgin silmanurgast, kuidas üks mees, kellel ilmselt habe asendab seda, mis tal hoolimata noorest elueast juba pealaelt kaduma on läinud, uurib teadjapilgul meie jalgrattaid. Kasutades uusmeremaalasel igaks elujuhtumiks varuks olevaid tervitussõnu nice day today, isn’t it (üheaegselt nii küsimus kui konstateering, umbes meie kuidas käsi käib), alustame vestlust Barryga, Põhjasaare läänepoolseimas sopis asuva New Plymouthi kandist pärit talunikuga. Kümme minutit hiljem paneb ta oma koordinaadid meie päeviku tagaküljele kirja. „Te peate tingimata meile külla tulema.” Lubadusega olla umbes kümne päeva pärast tema ja ta naise Alisoni juures lõpeb see lühike vahepala, mille kauakestvat mõju ei oska me veel aimatagi.
Oleme pärast Takapunat vähemalt kaks tundi pedaale sõtkunud, enne kui suure pindalaga Auckland kõigi oma lõunapoolsete eeslinnadega selja taha jääb. Kuid ka siis jääb liiklus tihedaks: kiirtee nr 1, lõuna-põhjatelg, on üks selle maa tuiksoontest. „Liiga palju liiklust,” nurisen mina. Vahetevahel vihiseb killustik mul kõrvust mööda. Viimaks möödume „Bombayst”, ja tõepoolest – asula väikese puuviljakaupluse ees seisavad mõned indialased. Õhtu paiku jõuame Lake Waikareni, kus lahkume peateelt, et järvele lähemale pääseda. Naine, kellelt teed küsime, pakub, ilma et oleksime seda palunud: „Kui tahate, võite meie puuviljaistanduses ööbida.” Ja ta lisab: „Minu mees on paadunud jalgrattasõitja ja tunneb kindlasti suurt huvi teie kogemuste vastu.” Lühidalt: sellest saab üdini mugav ja paeluv õhtu. Kui naaseme oma õuna- ja virsikupuude vahele ülespandud telgi juurde, on õhk hilisest tunnist hoolimata veel meeldivalt mahe. Istume murule, kuid põgeneme varsti telki, sest verejanulised sääsed ründavad meid nagu põrgulised.
Ngaruawahia, kus iga aasta märtsis toimuvad kuulsad maoori sõjakanuude võistlused, on paik, mille läheduses asub farm, kus meid teatakse oodata. Mitu kuud tagasi Balil olid kaks noort šveitslannat meile andnud John ja Penny Scotti aadressi. „Peate neid kahte tingimata külastama. John on aastaid mööda Euroopat rännanud, Saksamaal töötas ta koguni pakkijana. Võin kihla vedada, et ta tunneb teie külaskäigust rõõmu!”
John ja Penny peavad talu, millel on 150 hektarit maad, 600 lammast ja 200 veist „Pullid ekspordime Ameerikasse, seal jõuavad nad hamburgeritena lauale,” ütleb John.
„Jõudsime perega just täna hommikul tagasi lühikeselt puhkuselt.” Purjetamine Vaiksel ookeanil! Kuid siin on see ju otse majaukse ees. Elegantne jaht on veel praegugi veoauto taga kinni.
„See asendab mulle laia maailma…” tunnistab John, leebe naeratus (milles võin täheldada kerget kahetsust) reipal päevitunud näol, mida raamib kolmepäevane habe. Ta paitab purjekat pilguga. Ja nagu vabandades: „Aga nüüd on mul ju perekond… ja see maavaldus ka.”
Kui Penny õhtusöögi serveerib, koguneme laua äärde. „Loomaliha” ütleb John, kes pakatab nüüd uhkusest. Veisekasvatajate kurvastuseks olevat aga uusmeremaalaste lihatarbimine vähenemas. Meie juures sel õhtul küll mitte. Suur hurraatamine, kui Penny toob lauale peaaegu kuuma õunakoogi vaniljejäätisega – dessert, millest ükski enesest lugu pidav uusmeremaa perenaine iial ei loobuks. Siis pakub Penny kohvi. „Tänan ei, mulle mitte, mitte õhtul kell kümme.”
„Vanasti oli see ümbruskond maooride riigi süda,” räägib John, segades samal ajal siin maal üldlevinud lahustuvat kohvi, mida ta väikeste sõõmude kaupa naudib. „Tulite täna läbi Ngaruawahia. Juba mitukümmend aastat elab seal Waikato jõe ääres maoorikuninganna Te Arikinui.” Olime juba kuulnud, et maooride grand old lady hoidub küll malbelt Uus-Meremaa avalikkusest, kuid on põliselanikele identiteedi kehastajana ülimalt tähtis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
