Kallis lugeja!
Viisteist aastat tagasi otsustasin kirjutada armastusromaani. Olin siis kaheteistkümneaastane. Olgu, ma olin nelikümmend üks, aga oma südames olin endiselt noor. Ja ma teadsin, mida armastusromaan endast kujutab – see on lugu ühe suurlinna firma kõrgel kohal töötavast uskumatult kaunist umbes kahekümnendates aastates naisest, kes kohtab uskumatult nägusat umbes kolmekümnendates aastates juhtivtöötajat ning nad aasivad üksteise kallal, siis ootab neid ees kuum seks ja seejärel Suur Lahkuminek, viimaks aga lepivad nad ära ja elavad õnnelikult veel tänapäevalgi… Minu arusaamine romantilisest kirjandusest polnud tegelikult kuigi selge. Tegelikult oli see lausa puudulik. See muidugi ei peatanud mind. Ma kirjutasin tuhandeid sõnu kahekümnendates kaunitarist ja tema kolmekümnendates austajast, kuni ühel päeval turgatas mulle pähe, et nende seltsis ma juba lõunat ei söö.
Hmm.
Seega heitsin käsikirja kõrvale ja alustasin uut. See jutustas kolmekümnendate keskpaigas olevast naisest (ta oli muidugi ilus – sellest klišeest vabanesin ma alles järgmises raamatus), kelle bioloogiline kell tiksus meeleheitlikult ning kes oli tüdinud ootamast seda Härra Õiget ja otsustas koostada plaani. Plaan oli väga asjalik ja sisaldas üksikasjalikku nimekirja omadustest, mis tema tulevasel abikaasal olema pidid. Siis läks naine puhkekeskusse, kus oli arvukalt sedasorti sihtmärke, kuid just siis hakkasid asjad viltu vedama. Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga minu plaanid kisuvad alati kiiva – mul on küll alati varuplaanid, aga needki luhtuvad. Naise suurim möödalask oli hotelli töömees, kes oli tema unistustemehe täpne vastand ning naine polnud ka just mehe unistustetüdruk ja nii need asjad läksid. Ma panin oma teosele nimeks „Keeping Kate” ning saatsin selle Harlequin Booksi kirjastusse. Mu raamat osteti ära ja anti 1993. aastal välja pealkirja all „Mehejaht”.
„Mehejaht” on mu esimene romaan ja ma lihtsalt armastan seda. See kubiseb vigadest, selles on mõningaid prohmakaid ja tõenäoliselt ka üleliigseid kirjeldusi, mida püüdsin küll välja rookida – kuid see kõik ei lähe mulle korda. Ma armastan seda raamatut. Järvestseenid on minu meelest endiselt rabavad ja kohtingud, noh, nende osas sattusin pisut hoogu, eriti tolle kartulipudru-kohtingu juures – see on tõeliselt lahe veel ka viieteistkümne aasta järel. (Muidugi ei ole ma tagasihoidlik – mis mõte sel oleks?) Ja naise parim sõbranna Jessie on kõige parem sõbranna, kelle ma iial välja olen mõelnud ja ma… noh, teate isegi. Ma armastan seda raamatut.
Aga parim asi „Meestejahi” juures, see, mis teeb raamatu minu jaoks eriliselt tähtsaks, on asjaolu, et kui olin loo valmis saanud ja välja printinud, vaatasin toda paberipakki lauaserval ja mõtlesin: Pagan, ma sain sellega hakkama! Ja siis puhkesin ma nutma. Sellepärast, et see oli päris raamat. Sinnamaani polnud mul aimugi, et suudan kirjutada raamatu. Ma olin kirjanikke alati väga eriliseks, teistsuguseks, targaks, igati endast paremaks pidanud. Siis aga lõpetasin ma „Meestejahi” ja ühtäkki olin minagi kirjanik. See oli mu kirjanikukarjääri ilusaim päev ja see jääb selleks ka edaspidi. Kas ma juba ütlesin, et armastan seda raamatut?
Jah, ma armastan seda raamatut. Loodan, et teiegi armastate. Ja kui see lugu teile ei meeldi, siis ärge olge minuga liiga karm. Lõppude lõpuks olin ma seda kirjutades vaid kaheteistkümneaastane.
Parimate soovidega
Jenny Crusie
Esimene peatükk
„Kavatsed alla hüpata? Parem mitte. Siidi on paganama raske verest puhtaks saada.”
„Ma vaatan ainult ilma,” vastas Kate Svenson kannatlikult ja vahtis endiselt aknast välja, teades, et kui temast piisavalt kaua mitte välja teha, kaotab Jessie peagi huvi ja jätkab lehelugemist.
Kate oli kardinad eest tõmmanud ja tuppa tulvas varahommikune augustipäike. Isegi praegu, mil tema parim sõber istus tema selja taga, sahistas ajalehega ja rüüpas tema valmistatud kohvi, tundis Kate end väga üksikuna, sügaval meeleheite mädasoos, kust ei rebinud teda välja isegi mitte Jessie praktiline ellusuhtumine. See tuleb sulle ainult kahjuks, ütles Kate endale, eemaldus aknast ja istus linase riidega kaetud söögilaua taha. Ta püüdis keskenduda hommikukohvile ja ajalehe ärikülgedele, kuid tema mõtted triivisid peagi jälle õnnetu elu juurde.
Noh, tegelikult mitte õnnetu, mõtles ta. Tegelikult õnnetust väga kaugel. Mul on hiilgav karjäär edukas konsultatsioonibüroos. Muidugi, ma soovin, et firma ei kuuluks mu isale ning mõnikord on töö üsna igav, aga see on siiski hiilgav karjäär – noh, igatahes korralik karjäär…
Kate võttis end kokku ja püüdis mõtteid karjäärilt eemale juhtida, jätkates selleks heade asjade nimistuga. Tema elu oli suurepärane. Tal polnud tervisele midagi ette heita, tal oli küllalt raha ja suurepärased sõbrad, kellest parimaga sõi ta parajasti hommikust omaenese imekaunis korteris, täis luksuslikku Prantsuse mööblit, mida ta ilma selle paganama tööta endale kindlasti lubada ei saaks…
Ei. Kate surus kõik negatiivsed mõtted alla ja kiikas üle leheserva teisel pool lauda istuva brüneti poole, kes luges parajasti tema lehte ja jõi tema keedetud kohvi samasuguse pühendumusega, nagu ta tegi kõike muudki.
Jessie Rogers tõstis pea, nii et tema tumedad lokid hüplesid. „Mis on?”
„Ei midagi,” vastas Kate. „Lihtsalt lugesin kokku kõike head minu elus. Sina oled üsna esireas.”
„Ma olengi esireas, mis peaks sinu haleda elu üsna tabavalt kokku võtma,” vastas Jessie ja pöördus lehe juurde tagasi.
Las ta vahutab, mõtles Kate. Seal ta istub ja näeb välja nagu kaheteistkümneaastane Audrey Hepburn, samas kui mina meenutan viiekümneaastast Grace Kellyt. Ja me mõlemad oleme kolmekümne viiesed. Kas talle ei lähe üldse korda, et elu libiseb meil käest, sellal kui rabame teha tööd, mis meid ei huvita?
Muidugi ei läinud see Jessiele korda. Temal ju ei kippunud elu käest libisema, ta elas seda täiel rinnal. Tema ei näinud palehigis vaeva karjääri nimel, mida ta tegelikult ei soovinudki. Jessie oli oma tööst täielikult sisse võetud, kui muidugi tordikaunistuste valmistamist sai üldse karjääriks nimetada – Jessie meelest muidugi sai, kuigi kuidas ta end sellega ära elatas, jäi Kate’ile alati mõistatuseks. Jessie lihtsalt tegutses, ilma igasuguse plaanita. Võib-olla kui Kate poleks oma karjääri nii punktipealt paika seadnud, kui ta teeks hoopis midagi muud…
Jäta, ütles ta enesele. Ta oli hiiglama hea juhtimisnõustaja ning oli üsna palju raha kokku ajanud. Teda ei häirinud mitte karjäär, vaid puuduv isiklik elu. Jessiel oli rohkem vedanud kui temal. Jessie polnud viimase kolme aasta jooksul läbi teinud kolme kohutavat kihlust, sest temale ei läinud korda, et ta oli kolmekümne viie aastane ja ikka veel vallaline. Aga mulle läheb, mõtles Kate. Tema tundis end alati süüdi ja õnnetuna. Ta poleks pidanud sellele nii palju mõtlema, kuid ta ei saanud sinna midagi parata.
Haletsusväärne. Kate ohkas ja jätkas lehelugemist.
Jessie viskas ajalehe linasele lauakattele ja teatas valjusti: „See kõik on su isa süü.”
Kate tõstis jahmunult pilgu. „Mis nimelt? Majanduslangus? Seitsmekümnendate ehitusstiil? Et Calvin ei leia Hobbesi üles? Mis nimelt?”
„Ära mängi lolli.” Jessie pani käed vaheliti ja jõllitas talle otsa. „Sa oled õnnetu.”
„Ei ole,” vastas Kate ja manas näole naeratuse. „Kas seda kirjutab leht? Mida sa üldse loed? Ma ju ütlesin, et ära persoonilugusid puutu. Üksikud inimesed masendavad sind alati ja sa kannad selle mulle üle. Minuga on kõik korras. Loe spordiuudiseid.” Kate pöördus tagasi lehe juurde, hoides seda kilbina enese ees.
Nagu ikka, ei kavatsenud Jessie alla anda. „Sa muudkui ohkad. Ma ei saa keskenduda reisi- ja vabaaja rubriigile, kui sa kogu aeg ohkad.”
„Ma ei ohka,” ütles
