Mehejaht. Jennifer Crusie

      „Nii et sa oled täitsa rahul, kui saad elada üksi oma hütis tolle üksildase teeraja lõpus,” märkis Will. „Täitsa üksi suures ja külmas voodis.”

      „Psühholoogikarjäärile ära sina küll mõtle,” ütles Jake. „Sa oled liiga otsekohene.”

      „Kas sina siis ei unistagi kunagi täiuslikust naisest?” uuris Will.

      „Muidugi unistan. Sellisest, kes on umbes meeter kuuskümmend pikk, kaheksateist kuni kakskümmend aastat vana, loll nagu lauajalg, ja peab mind jumalaks.”

      Will mühatas põlglikult. „Ta peab tõesti olema loll nagu lauajalg, et seda viimast arvata. Kuule, ma räägin tõsiselt.”

      „Naistega on see lugu,” ütles Jake, „et nad said suure vabaduse kätte liiga kiiresti. Nad ei jõudnud omandada otsekohest ellusuhtumist, sest pidid tuhandeid aastaid keerutama, et panna mehi oma tahtmisi täitma. Nii et nad manipuleerivad meestega veel praegugi, selle asemel, et öelda, mida tegelikult tahavad. Ja nii ei olegi sul aimu, kuidas olukord tegelikult on, ja nemad saavad veel pahaseks ja kukuvad tänitama.” Ta neelas lonksu kohvi ja raputas pead. „Mul on naaksuvatest, ülitarkadest ja manipuleerivatest naistest kõriauguni.”

      „Sa ei pea ju Tiffanyga uuesti abielluma,” vaidles Will vastu. „Leia endale mõni idiootne Pöial-Liisi ja võta tema naiseks. Ja siis võta oma eluga midagi ette, enne kui muutud potitaimeks ja pead lootma, et keegi viitsib sind kastmas käia.”

      Jake ei teinud temast väljagi ja jätkas: „Kui ma peaksin veel üldse kellegagi suhteid arendama – ja ma siiralt kahtlen, et seda juhtub, nii et võid oma lootusrikka ilmega seenele sõita –, peab see naine arvama, et elu muruniitjaga on maapealne paradiis, ning tegema rõõmuga kõike, mida ma tal teha käsin.”

      „Ma kardan, et sellised naised on ammu välja surnud,” ütles Will.

      Jake nihutas end toolil tahapoole. „Noh, sellisel juhul ei abiellu ma enam kunagi. Sinu käik, vennas.”

      „Pea nüüd,” alustas Will, kuid vakatas, kuuldes kabinetist broneeringutelefoni helinat.

      „Järjekordne tohman, kes tahab püstloodis golfimängu eest roppu raha välja käia.” Jake vangutas pead. „Ma pidasin sind napakaks, kui tolle golfiraja sinna mäeküljele rajasid, aga näib, et sellele joostakse lausa tormi.”

      Telefon helises taas.

      „Keskendu abiellumisele ja plaanipärase elu alustamisele,” ütles Will kabinetti suundudes. „Mine sa tea, võib-olla on helistajaks sinu tulevane pruut.”

      „Looda sa,” lõi Jake käega ja pühendus päikesetõusule.

      Teine peatükk

      Kate märkas väikelinna armsust alles siis, kui oli sellest juba peaaegu läbi sõitnud. Neljatunnise sõidu ajal puhkekeskusse keerlesid tema mõtetes hirm, ärevus ja uhke aluspesu, mida Jessie oli teda inspiratsiooni mõttes ostma veennud. Kate ei teadnud ikka veel, kas veeta järgmised kaks nädalat väärikalt mossitades või ajada too pesu selga ja teha rõõmsam nägu. Siis aga leidis ta end ääretult võluvast ümbruskonnast.

      Varjurikkad tänavad olid palistatud jämedatüveliste puudega ja vanaaegsete, kahvaturoosaks, – siniseks ja – kollaseks värvitud poekeste akendel lösutasid kuldtähtedega sildid. Cline’i keemiline puhastus. Dickersoni maiustustepood. Beamise rauakaubad. Poekeste nimed olid tõenäoliselt püsinud muutumatuna juba mitmeid põlvkondi. Kogu Toby’s Cornersi linnas heljus tolmu- ja kuslapuuhõngu ning Kate’ile meenusid sealt läbi sõites Mary Jane’i stiilis kingad, vahvlijäätis, jalgpallimängud ja muud seesugused asjad, millest ta oli küll lugenud, kuid polnud iialgi ise kogenud.

      Kindlasti oleks siin olnud väga tore üles kasvada, mõtles ta. Nii kodune väikelinn. Võib-olla oleks mu elus läinud kõik sootuks teisiti, kui oleksin alustanud sellisest paigast nagu Toby’s Corners – paigast täis tolmuseid päikesekiiri, puid ja kõiksugu võimalusi.

      Siis aga raputas ta pead. Võta end kokku, Kate, noomis ta end. Sul on eesmärk ja plaan. Keskendu neile.

      Ta pööras paremale valge kipaka hoone juurest, mille kahe poolega ukse kohal rippus roosakas neoonsilt kirjaga Nancy juures. Tegemist pidi olema kas baari või restoraniga – maja ees olev parkla tundus olevat linna suurim – aga see oli kahtlemata kõige tagasihoidlikum kõrts, mida Kate oli eales näinud. Mitte kusagil polnud õllereklaame ega kuulutusi kolmapäeviti toimuvatest märja T-särgi võistlustest; männipuust uksel rippus vaid iidne, käsitsi maalitud silt „Tere tulemast!” Selles linnas olid isegi baarid puhtad ja siivsad. Kate oli jõudnud Kentucky Disneylandi.