manööverdada ja need asusid parkla kaugeimas osas.
Tina ei silmanud hingelistki, kui ta oma auto suunas lonkama hakkas, kuid sellegipoolest adus ta jälle seda häirivat tunnet, nagu jälgiks teda keegi salamisi, ning naine tundis hirmujudinaid mööda selga jooksmas.
Äkki tundis ta arglikku soovi joosta kõrvalhoone poole, kus olid inimesed ja valgus…
Ja mida ta seal teeks? Tunnistaks, et kartis üksi autoparklast läbi kõndida? Nad peaksid teda hulluks.
Ega nad väga ei eksikski, mõtles naine pahaselt. Seejärel hakkas ta otsustavalt oma hirmu eirates edasi kõndima. Ilmselt oli kogu viimase aasta jooksul kogetud stress kuhjunud, mis muutiski nüüd naise paranoiliseks. Kui asi oligi selles, siis pidi ta ruttu midagi ette võtma.
Tinal võttis hetke aega, enne kui ta oma tumesinise Fordi parklast üles leidis, sest ta nägi vaid paar meetrit ettepoole. Auto üles leidnud, oli naisel väga hea meel, et ta sai kasti tagaistmele kohvri kõrvale asetada ning ise rooli taha istuda.
Korras! Ohutus kohas! Nii palju siis nendest rumalatest kujutelmadest.
Kui Tina mootori käivitas ja tagurdama hakkas, meenus talle äkki, et tal ei olegi kuhugi minna.
Inimese kohta, kes saab… õigemini sai… palka organiseerimise eest, ei saa ta oma isiklike asjade korraldamisega kuigi hästi hakkama, ütles naine endale irooniliselt. Kuid esimest korda elus oli Tina endast niivõrd väljas, et ei mõelnud selgelt – vastasel juhul oleks ta enne kontorist lahkumist mõnes odavamas hotellis toa kinni pannud.
Parema jala pahkluu oli paistes ja tal oli raske sidurit kasutada, mistõttu oleks väga hea leida mõni koht võrdlemisi ligidalt.
Pööret tegema hakates meenus naisele, et kunagi oli paari tänava kaugusel asunud üks väike hotell. Mis selle nimi nüüd oligi…? Fairfax? Fairhaven? Fairbourn? Just, see ta oligi! Tina ei mäletanud, et oleks seda viimasel ajal märganud, mis võis tähendada, et see on tegevuse lõpetanud, kuid…
Äkki paistis selja tagant pimestav valgusvihk ja miski riivas auto pakiruumi. Tina Ford lendas metallikrigina ja klaasiklirina saatel esiotsaga vastu seina.
Naine oli šoki tõttu nagu halvatud ning istus liikumatult, kui juhipoolne uks lahti tõmmati ja mehehääl tungivalt nõudis: „Kas teiega on kõik korras?”
„Jah… jah. Täiesti korras…” Naise enda hääl tuli justkui kusagilt kaugelt.
Tina auto oli küll peatunud, kui ta jalg sidurilt libises, kuid igaks juhuks küünitas mees ikkagi ettepoole ja keeras süüte välja.
„Sel juhul soovitan ma teil seni autos istuda, kuni ma kahjusid hindan.” Mees sulges ukse, et vihm sisse ei sajaks.
Kuigi Tina oli uimane, pani ta tähele, et mehel oli madal ja meeldiva tämbriga koolitatud hääl, kuid naine ei olnud seda häält varem kuulnud.
Kuid see kütkestav hääl oli lausunud kuni ma kahjusid hindan… Naine oigas vaikselt. Nii palju, kui naisel õnnestus näha, tundus mehel kallis auto olevat. Ja kuigi mees oli tema masinale otsa sõitnud, oli naine avariis süüdi. Kui ta oleks sõitmisele keskendunud ja mitte mõelnud, kuhu minna, ei oleks seda õnnetust ehk juhtunudki.
Tina oli just ennast koguda jõudnud ja tahtis turvavööd avada, et autost väljuda, kui mees uuesti ukse avas ja nähtavale ilmus.
„Kas on väga hull?” küsis naine kartlikult.
„Õnneks oli tegemist ainult riivamisega, mistõttu ei ole mu autol õieti kriimugi…”
Tina võis ainult õnne tänada, et niigi hästi läks.
„Aga ma kardan, et vastu seina sõites sai teie auto esitiib nii palju kannatada, et hetkel ei saa sellega sõita.”
Pärast kõike seda, mis naine päeva jooksul oli pidanud üle elama, oli see õnnetus viimane piisk tema kannatustekarikasse – Tina andis järele jaburale soovile valjusti naerda.
Mehe nägu jäi varju ja naine ei näinud ta ilmet, kuid häälest kostis muret ja ilmselt mõtles mees endamisi, kas naine läheb hüsteeriasse, kui ta küsis: „Olete ikka kindel, et teiega kõik korras on?”
„Täiesti kindel…”
Naine selgitas natuke vabandavalt: „Ma nägin lihtsalt juhtunu naljakat külge. Mul on olnud kohutav päev ja ma jõudsin punkti, kus ma pidin kas naerma või nutma.”
„Sellisel juhul tegite õige otsuse.”
Mees hoidis ust tuuletõkkeks, kui äkki vihma autosse sadas.
Ühtäkki taipas Tina, et mees seisis vihma käes ja et kui poleks teda, siis oleks mees tõenäoliselt teel koju oma naise juurde. Seetõttu hakkas naine vaevaliselt autost välja ronima, hoides oma valutavat jalga.
Mees astus sammu tagasi ja toetas naist küünarnukist.
Mehe puudutusest jahmudes lausus naine katkendlikult: „Mul on tõesti väga kahju kõige selle pärast…”
„Kuna mina sõitsin teie autole sisse, peaksin hoopis mina vabandama,” vastas mees.
Ausus sundis Tinat endale kindlaks jääma: „Ei, mina olen süüdi. Ma mõtlesin muudele asjadele ja kui ma tagurdama hakkasin, ei pannud ma tähele, et peale minu oli veel keegi siin.”
„Selle asemel, et vihma käes seistes edasi vaielda,” vastas mees kuivalt, „teen ettepaneku, et vähemalt hetkel võtan süü enda peale. Hiljem võime selle üle edasi vaielda.”
Mees avas oma auto ukse, mis lähemalt vaadates osutus uusimaks Porsche mudeliks, ning lisas reipalt: „Nii, enne kui te läbimärjaks saate, hüpake sisse ja ma viin teid koju.”
„See on teist väga kena, aga ma…” Sõnad surid naise huultel, kui ta esitulede kumas tundis ära selle tõmmu muljetavaldava näo, mida naine ei lootnud enam kunagi kohata.
Kui naine oli ennast kogunud, hakkas ta süda taguma ja ta punastas. Mees uuris: „Kas juhtus midagi?”
Kui Tina kohe ei vastanud, lisas mees: „Võib-olla te ei usalda mind?”
„Ei… Ei, asi ei ole selles.”
„Milles siis?”
Naine purskas välja esimese mõtte, mis pähe tuli: „Ma… Ma lihtsalt mõtlesin, et kas ma peaksin proovima oma autot liigutada.”
„Jätke see nii, nagu on,” vastas mees otsustavalt. „Auto ei tohiks kellelegi ette jääda ja homme hommikul lasen selle autoteenindusse pukseerida, kus see korda tehakse.”
„Nii, on teil autost midagi vaja?”
„Väikest kohvrit tagaistmelt.”
„Minge teie autosse. Ma toon selle ära.”
Mees jättis mootori tööle ning hetk hiljem istus Tina soojas ja mugavas autos. Naine ei olnud kunagi nii luksuslikus masinas istunud.
Isegi Maurice de Verel ei olnud sellise klassi autot.
Tina leidis end mõttelt, et mida üks külaline – ja kuna ta ei olnud varem ei meest
