Aeg-ajalt. Enamasti olid nad laisad logardid ning Della suutis vaevu uskuda, et kannab nende geene. Nad vihkasid Della sõprust Lyniga ning “uhkeid mõtteid,” mida see talle andis. Mis oli ülikooli minekus ning tasuva töö leidmises nii vastuvõetamatut? Ta oli neile igatahes näidanud, eks?
Ta ohkas. Isegi nüüd, kus vanemad olid ta elust igaveseks lahkunud, tundis ta ikkagi, et peab midagi tõestama – ta lihtsalt ei teadnud, mida täpselt.
Teismelisena oli ta iga vaba minuti Lyni majas veetnud. Ta jumaldas seda õnnelikku kodu. Mitte ainult selle pärast, et Brayfordidel oli raha, vaid kuna Dawn ja Frank Brayford olid oma lastest siiralt huvitatud. Ning nad olid Dellat kohelnud kui üht nendest. Ta oli Brayfordidelt saanud rohkem toetust ja julgustust kui eales oma vanematelt.
Parkinud auto Brayfordide kodu ette tänavale, jäi Della hetkeks istuma, et oma kilpi üles seada. Luke pole kindlasti veel siia jõudnud, nii et midagi pole karta. Ta ei kardagi Luke’i. Della enese emotsioonid hirmutasid teda.
Kolmteist aastat. Kas tõesti oli nii palju aega möödunud sellest, kui Luke Adelaide’ist oma unelmatekarjääri nimel lahkus? Miks polnud Della tunded selle aja jooksul hääbunud? Ta oli eeldanud, et saab mehest üle. See oli tal plaanis olnud. Kuid nüüd, kolmteist aastat hiljem tundis ta, kuidas mõte Luke’i taasnägemisest tal kõhus keerama pani.
Oli raske uskuda, et mees tuleb jäädavalt koju. Paikseks jäämine ei kuulunud tema loomuse juurde või vähemalt polnud varem kuulunud. Võib-olla oli see ta naise teene, kuigi Yvonne ei tundunud olevat seda tüüpi, kes tahaks mehe vanemaid oma ellu sekkuma.
Della juurdles, kas Lyn mitte ei saanud Luke’ist valesti aru. Võib-olla oli Dawn oma suures erutuses Luke’i sõnadest enamat välja lugenud, kui mees ütles? See oli ikkagi lihtsalt järjekordne külaskäik, eks?
Kuid siis turgatas Dellale pähe, et Luke ja ta naine võivad plaanida perekonna loomist. See mõte pani ta sisikonna pöörlema. Ta kõht üritas talle kurku ronida.
Ta katsus hingata. Sügavate, aeglaste hingetõmmetega.
Sellisel juhul polnud kolimist raske mõista. Adelaide oli perekonna loomiseks ideaalne koht. Ning kui selgub, et Dellal on õigus, peab ta lihtsalt edasi elama. Ta oleks selleks suuteline, kuigi sisemiselt rebiks see ta lõhki.
Pisut rahulikumana ronis ta Mercedese sportautost välja ja pani ukse lukku, kuigi selles ümbruskonnas ei paistnud auto silma. Luksusautod olid siin pigem normiks, kui erandiks.
Kuigi ta polnud kapriisidele aldis ja oli uhke oma kaalutlemisvõime üle, oli see auto teda üllatanud. Üks pilguheit, üks puudutus ning ta oli sellesse kiindunud.
Kibeda naeratusega möönis ta, et Luke’iga olid samad lood olnud, siis ajas ta selja sirgu ning astus aeda.
Lyn avas ukse. “Sa peaks praegu kööki nägema,” ütles ta pead vangutades. “Ema üritab korraga kõiki Luke’i lemmikroogi valmistada. Loomulikult on võrratu teda taas näha, aga tõsiselt…”
Kui Della oli majja sisenenud, viipas Lyn pöidlaga uksele ruumikas fuajees. “Tule puhketuppa. Ma tegin sulle joogi, nagu lubasin.”
“Ehk peaks ma Dawnile abi pakkuma?” Della heitis köögiuksele ebakindla pilgu.
“Ja-jah.” Lyn sikutas teda käest. “Ta üritab oma lemmikpoega ära hellitada ning meil ei jää muud üle, kui lasta tal seda rahus teha.”
Della lasi Lynil end mugavasse salongi tirida. Kui ta oli diivanil istet võtnud, ulatas Lyn talle hiigelmargarita.
“Kust sa sellise klaasi leidsid? Oled sa kindel, et see pole vaas?”
Lyn kehitas õlgu. “Kui ongi, siis kuulub see sellega ühte komplekti.” Ta võttis laualt teise samasuguse kokteili ning rüüpas sõõmu. “Mmm. Ma teen üpris kanget margaritat, kas pole?”
Della võttis väikese lonksu ning pidi nõustuma. Täpselt nii palju laimit, et ta keel pingule tõmbuks ja küllaga tekiilat.
“Ma tean, et sa ei taha praegu arstilkäigust rääkida,” ütles Lyn, jook käes, vastas asuval diivanil ettevaatlikult istet võttes. “Aga ma olen sinu jaoks olemas, kui sa valmis oled. Ükskõik millal. Päeval või öösel. Ma olen tavaliselt Cassie pärast nagunii ärkvel.”
“Ma tean ja ma räägin sulle sellest, aga mul läheb veel aega, et seda seedida. Kui läheks sel nädalal välja? Me võime õhtust süüa ja vestelda.”
“Suurepärane idee. Ma uurin, millal Patrickul on võimalik lapsi valvata. Ma katsun seda homme õhtuks korraldada.” Ta nägu tõmbus murest kortsu. “Kas see on liiga vara?”
Della raputas pead. Loodetavasti leiab ta järgmise kahekümne nelja tunni jooksul paar minutit iseenda jaoks. Rahuliku hetke mõtlemiseks. Leppimiseks.
Nende kõrvu jõudis kellegi ulg. “Jama,” ütles Lyn ohkega. “Cassie ärkas täpselt parajal hetkel. Ma lootsin, et ta magab kogu õhtusöögi aja.”
“Kus Jamie on?”
“Koos isaga tema urus ja vaatab mudellennukeid. Ma lähen ja vaatan Cassiet.”
Della saatis Lyni pilguga ning asetas oma klaasi siis otsalauale ning kasutas avanenud võimalust lähimasse vannituppa lipsamiseks. Oma meiki kohendades mõtles ta jälle, kuidas tal Lyni suguse sõbraga vedanud on. Ta oli alati nii tundnud. Alates tollest päevast mere ääres, mil nad olid neljateistkümneaastased ning Lyn oli talle päästva käe ulatanud, kui Della avastas, et tal pole raha tellitud kala ning friikartulite eest maksmiseks. Piinlikkusest kivistununa vaatas Della kõrvalt, kuidas Lyn vahele astus, tema tellimuse eest maksis, Dellale külma joogi ostis ning ülejäänud päeva temaga koos veetis.
Della raputas pead. Too päev oli tal nii selgelt meeles, justkui oleks see alles eile olnud. Küllap oli Lyn selle juba unustanud.
Enne uuest sõbrast lahkumist oli Della ta aadressi hoolikalt üles märkinud, kavatsedes talle esimesel võimalusel tagasi maksta. Kuid kui summa lõpuks koos oli, seisis ta sepistatud raudvärava ees ning oli liiga hirmul, et rasket linki puudutada.
Siis saabus Luke. Dellale oli ta tundunud palju vanem kui vaid üks aasta. Juba siis oli ta kehaehitus selline. Jalgpalli mängimisest musklis. Pikk. Della ise oli nii pisike. Luke kõrgus ta kohal ning oleks teda hirmutanud, kui noormehe näol poleks olnud naeratust. Seda hinge kinni löövat, põlvi nõrgaks tegevat naeratust.
Della ohkas ja viskas meikimistarbed kotti. Vannitoast väljudes kuulis ta eesukse juures saginat.
“Takso tuli. Need on nemad!”
Della tundis häälest ära Lyni noorema õe Megani, “Poppy”, perekonna kahekümne viie aastase pesamuna, kui too oma ema hüüdis ning Dawni erutunud hääl vestlusega liitus.
Della ei liitunud nendega. See aeg kuulus perekonnale. Tõelisele perekonnale. Hoolimata sellest, kui omaksvõtvad nad alati olnud olid, ei kuulunud Della nende perre. Della naasis salongi, võttis laualt oma klaasi ning suundus klaasuste poole, mis avanesid avarale verandale. Ta nõjatus pihakõrgusele balustraadile ning rüüpas iluaeda vaadates oma jooki. Tihe põõsastik eraldas aeda naabritest ning madalamad taimed ümbritsesid lillepeenraid. Ta oli seda aeda alati jumaldanud. See oli nii erinev tema vanemate majaesisest murust, mida rikkus umbrohi ning roostetav traataed. Ta ahmis enesesse rahu, mida aed pakkus. Tal oli seda praegu rohkem vaja kui kunagi varem.
“Seal sa oledki, Könn.”
