räsitud moega ja mõnikord haisval heidikul, kes oli kohmakas, kuid tark – Maddy McFaddenil, põhikooli kõige ebapopulaarsemal inimesel.
Kunagi ammu, kui me veel kohtamas käisime, rääkisin Halleyle laias laastus ära loo, miks ma seitsmendast klassist saadik iga päev neid kive taskus olen kandnud. Kartsin, et ta ei saa sellest aru või peab mind täiesti segaseks. Aga õnneks arvas ta, et see on omal veidral kombel väga armas. Kuid ma ei rääkinud talle kõike. Jätsin ära mõned asjad, mis suures plaanis ilmselt ei omanudki tähtsust, ja teised, mis olid ilmselt väga tähtsad.
See ütlus peab paika – saatan on peidus pisiasjades.
Aga kui ma Halleyle nüüd Maddyst räägiksin? Kui ta teaks, et Maddy hoiab endiselt ühendust? Kui ma ütleksin, millest ta mulle täna kirjutas? Ei, see ei lõpeks hästi. Igatahes, on asju, millest ma ei saa kunagi rääkida. Lubadus on lubadus.
Halley keerab end ringi ja paneb käe üle mu rinna ning see toob mind järsku tagasi olevikku. „Sa vahid lakke, musi,“ ütleb ta. „Mis sul mõttes on?“
„Ei midagi,“ vastan. „Mõtlen lihtsalt, kui kiire päev mul homme tuleb.“ Ma kummardun tema poole ja annan viimase head-ööd-musi, siis panen öökapil lambi kustu ja silmad kinni.
Suikudes on mu kõhus tuttavalt raske tunne. See tekib alati, kui ma minevikule mõtlen. Selle süvenedes kuulen peaaegu, kuidas mu isa – pastor – mind lapsepõlves õpetas: „Ausus ei ole mitte ainult parim valik, Nathan, see on ainuke valik.“
Kas on? Mitte mingit muud valikut ei ole? Kas kõik on must-valge või on mõnikord olukordi, mil õilsamad eesmärgid õigustavad teatud halle toone? Ma tõesti ei tea. Ehk oli isal õigus. Äkki sellepärast ma ei rääkinudki talle kunagi, mis juhtus. Ja võib-olla sellepärast mu kõht valutabki endiselt, kui ma sellele mõtlen, sest tõde teeb sõna otseses mõttes haiget. Ja tõde on see, et parim asi, mida ma teinud olen – ainus heategu, mis tõepoolest midagi on tähendanud –, oli vale.
1. osa
Kaikad ja kivid…
ja Steenid
Esimene peatükk
Pea meeles, kes sa oled.
Juba enne seda, kui ma isa auto esiistmele ronin, tean, et ta ei vii mind kooli juurde ära, ilma et ta mulle seda vana nõuannet kordaks. See oli osa tema isalikust rutiinist – tema värk. Samade sõnadega on ta jätnud minuga kooli juures hüvasti nii kaua, kui ma seal käinud olen. Kui te arvutate nagu mina, siis teeb see kokku täpselt seitse aastat kaks kuud ja üheksateist päeva.
Isa on klassikaline harjumuste ohver. See meeldib mulle tema puhul – et ta on ette aimatav, et ma tean, mida ta ühel või teisel hetkel teeb, et tal on väikesed mantrad, mille järgi ta elab ja mida ta ei lase sul unustada, näiteks „pea meeles, kes sa oled“ või „ära murra pead tühiste asjade pärast“ või „me kõik oleme vaid veerevad kivid“ ja tema isiklik lemmik on „üks heategu viib järgmiseni“. Selline etteaimatavus loob usalduse – ma usun, et saan talle loota, kui ma tühiste asjade pärast muretsen, sest nendest rääkimine aitab mul aru saada, et võin tema poole pöörduda, kui mul on vaja tähtsates asjades selgust saada.
Viimasel ajal on mu elus ainult tähtsad asjad olnudki. Või vähemalt minu jaoks tähtsad, aga samal ajal ei ole ma eriti suur tüdruk, nii et võib-olla on küsimus perspektiivis.
Mis suurusesse puutub, siis ma olen küll kolmteist, aga näen välja nagu üheksa-, võib-olla kümneaastane. Ma olen klassi kõige pisem tüdruk. Ma ütlen „tüdruk“, sest üks poiss minu klassis on minust väiksemat kasvu, aga nii tema kui mõlemad ta vanemad on väikest kasvu. Mulle ei meeldi kasutada sõna „kääbus“, sest see pole poliitiliselt korrektne, aga kuna ta selline on, tundub väike kasv tema puhul lahe olevat. Aga minu puhul? Mind teeb see sihtmärgiks.
Kui isa pöörab auto kooli parklasse, asetan lauba akna jaheda klaasi vastu ja vaatan vihmamantlite, ninarõngaste ja ühesuguste süsimustaks värvitud juustega laste kampa. Nende nägemine paneb mind mõtlema, milliseid uusi põnevaid hetki pakub mulle mu seitsmes klass täna. Iga päev tuleb midagi ette. Enamalt jaolt draama ja teravad ütlused. Ma juba tean, milliseid inimesi peaksin vältima, aga see ei oma tähtsust, sest nad leiavad mu tõenäoliselt ikka üles. Nagu alati.
Ma mäletan siiani esimest lasteaiapäeva. Hiigelsuur kollane buss peatus meie maja ees, kui ema mu hobusesabale viimast lihvi andis.
„Niimoodi. Sa oled printsess,“ ütles ta. „Ja sa käitud lasteaias nagu printsess, eks ole?“
„Jah.“
„Tubli. Ma ootan siinsamas, kui buss su koju toob, eks?“
Ma noogutasin ja kallistasin ta jalga.
Siis astus ligi isa, näol lai naeratus, ja ütles võlusõnad. „Alice, sa teed veel suuri tegusid, ma näen seda. Pea vaid meeles, kes sa oled.“ Ta vaikis ja küsis siis: „Kes sa oled?“
„Ma olen Alice, totu,“ ütlesin itsitades.
Ta naeratas veel rohkem, seejärel kummardas ja suudles mind laubale. „Jah, kullake. Sa oled Alice. Aga sa oled veel midagi palju enamat.“
„Alice Steen?“
„Isegi sellest enamat, kullake. Aga bussijuht ootab, nii et räägime sellest hiljem. Mine ja lõbutse koolis ja ole parim, Alice Steen, kes sa olla suudad.“
Me rääkisimegi hiljem. Tegelikult lausa mitu korda, aga alles mitme aasta pärast oli meil vestlus, mis mind tõeliselt kummitama jäi. Olime tol päeval hiljaks jäämas mu vanema venna pärast, kes ei suutnud puhast aluspesu leida, nii et isa pakkus välja, et ta viskab meid tööle sõites kooli juurde ära.
„Kuule, Ty,“ sõnas isa, kui vend põhikooli ees autost välja minema hakkas.
„Ma tean,“ ütles Ty monotoonse häälega. „Pea meeles, kes sa oled.“
„Täpselt. Pea meeles, kes sa oled.“
Ootasin juba, et vend tuleb lagedale mõne tavapärase teismelisele omase nipsaka vastusega, aga ta vaid naeratas ja ütles: „Pean, isa.“
Kui Ty oli läinud, ronisin üle istme, et algkooli sõites ees istuda. „Issi? Räägi mulle veel kord, mida sa seda öeldes mõtled?“
Isa mõtted olid juba mujal. „Kui ma mida ütlen, kullake?“
„Pea meeles, kes sa oled.“
„Aa. Noh… kes sa oled?“
„Sa tead, kes ma olen.“
„Ma tean, et tean. Aga kas sina tead?“
„Jah.“
Isa heitis mulle pilgu, kuni ootasime, et kamp lapsi üle ristmiku läheks. „Ütle siis mulle.“
„Noh…“ vastasin ma mõtlikult. „Ma olen Alice. Kolmanda klassi õpilane. Mulle meeldib tantsida ja joonistada. Ma olen su ainuke tütar. Ja ma olen su kõige targem ja kõige lemmikum laps.“
Isa tõi kuuldavale vaikse naeru. „Sa oled õigel teel, Al. Veel midagi?“
„Ma
