ld
«No õigemat juttu pole inimese kõrv veel kuulnd,» kuulutas meeldiv hääl mu selja taga. Pöörasin ringi, et hääle omanikku lähemalt uurida, ning leidsin eest kena avala näoga mehe tema parimates aastates, kehalt priske ja tugeva, aga üheainsa jalaga.
Oh Tusitala, ajahall,
seal «laia tähistaeva all»,
kust vaatad üle vee,
mis sest, et minu hale laul
võiks vähendada sinu au
või muuta rahva meelt –
niisama väike kaubaprikk
võiks lennata kui lõoke šikk!
Sa kannata nüüd veel –
küll unelmate kõrguses
me kunagi vast kohtume,
kus Silver jälle teel,
ja kogu meeskond, uljas, tramp,
John Hawkinsi ja sinu kamp,
seilab Aja lainetel!
Lp Fenley Hunter
Flushing, NY
Kallis Fen!
Sinult sain ma algtõuke üpris mitme selles lustlikus jutustuses ette tuleva sündmuse loomiseks, ning sel ja mõnel teiselgi põhjusel peaksin selle pühendama sulle, keda elu on tavapärasest kantselei, kodu ja klubi ringist sama kaugele kandnud kui mistahes tegelast, kes minu käe läbi nende kaante vahele sündinud on. Kui see sind õhtuks-paariks kõnnumaalt eemale meelitab, sind õdusa kaminatule mõnusid järele katsuma veenab, hüvitab see mu vaeva täielikult.
I peatükk
ISA SALADUS
Ma olin kantseleis ja rääkisin Peter Corlaeri, meie karusnahakaupmeeste pealikuga – ta oli just samal päeval irokeeside mailt allajõge tulnud – , kui teenijapoiss Darby uksest sisse tormas.
«Bristoli postilaev tuli, isand Robert,» hüüdis ta. «Ja, sir, meremehed räägivad, et Hooki kandis olla piraate nähtud!»
Mäletan, et üllatuse ja vaimustuse segu tema näol ajas mulle naeru peale. Darby oli kohtlasevõitu iiri mats, viimasest võlaorjade laadungist ostetud, ja kõneles hirmsa aktsendiga, mis erutuse korral veelgi tugevamaks muutus.
«Postilaeva osas ma sinu sõnades ei kahtle, Darby,» vastasin ma. «Aga piraate tahan ma küll oma silmaga näha.»
Peter Corlaer mugistas vaikselt naerda, hiigelsuur kõht hirvenahkse jahisärgi all nagu võdisev süldikuhi.
«Ja, ja, näita aga siia needt piraadtid,» tögas ta.
Darby tõmbus iirlaslikus ägedushoos näost sama punaseks kui tema ruuge juuksesasi.
«Oleks ma ainult piraat ja sina mul peos, rasvamagu!» urises ta. «Kõnniksid mul veel planku mööda!»
Peter tõmbas surmtõsise näoga jahinoa tupest, krabas Darby lõõmavast tukast kinni ja poisi vingerdamist tähele panemata teeskles tema skalpeerimist.
«Kui ma kordt juba planku möödta köndtima pean, vötan vähemalt su juuksed söjasaagiks, ja,» tähendas ta sinna juurde.
«Katsu ainult, kui ma suureks kasvand olen,» nähvas Darby.
«Minule vastu saamiseks peadt sa vähemasti kolm kordta suuremaks kasvama, Darby,» vastas Peter leebelt. «Peaksid isand Ormerodi paluma, et ta lubaks sul minuga irokeeside juurdte kaasa tulla. Teeme sinust veel metsamehe – ja! Palju parem kui piraadtielu.»
Darby kaalus seda, põrandal saapaninaga ringiratast vedades.
«Ei,» otsustas ta lõpuks. «Ma oleks parema meelega piraat. Sinu metsast ei tea ma õhkagi, aga meri – oi, see on alles elu! Ja kindlasti saab piraat rohkem reisida ja seigelda kui jahimees, kellel pole kellegagi võidelda peale punanahkade ja metsloomade. Oh ei, isand Peter, mina tahan piraatide manu, ja ma ei hooli sellest, kui kaua sellega läheb.»
«Kaua läheb, Darby, kaua,» ütlesin ma. «Oled kõik mu isa antud ülesanded täitnud?»
«Viimse kui ühe,» vastas ta.
«Tubli. Mine siis lattu ja sorteeri Peteri toodud karusnahad ära. Isegi piraadid peavad tööd tegema.»
Ta lasi mornilt jalga ja ma pöördusin Peteri poole.
«Isa tahab teada, et laev saabunud on,» ütlesin ma. «Läheme ehk koos kuberneri juurde? Nõupidamine peaks üsna varsti läbi saama, arvestades, et nad on juba keskpäevast saadik koos istunud.»
Peter ajas oma tohutu kere püsti. Nagu alati teda pika äraoleku järel uuesti nähes imetlesin ma tema mõõtmeid. Kes seda meest ei tundnud, võis teda kergesti rasvamaoks pidada, nagu Darby teda kutsunud oli – paksud pekised jäsemed, jäme kere, prisked palged sedasorti turske selli jaoks kentsakalt väikese näolapi ümber. Tema tillukesed silmad piilusid vaevu rasvarullide vahelt välja; nina oli pisike nubin lapseliku suu kohal.
Aga tema pekikihtide all peitusid terasest musklid ja ta suutis liikuda väledalt nagu puuma. Ei olnud rajamaadel meest, kes võinuks temaga käsitsi kokku minna ja peale jääda.
«Ja,» ütles ta lihtsalt. «Lähme.»
Ta toetas musketi nurka ning võttis püssirohusarve ja kuulipauna vöölt, sellal kui mina kübara pähe ja kuue selga panin, sest ilm oli endiselt jahe ja maapinda kattis lumekirmetis. Me väljusime koos ja kõndisime Pearl Streeti mööda läände, Hanoveri väljaku poole, ning sealsamas väljaku vastasservas silmasingi isa kuberner Clintoni ja abikuberner Coldeni seltsis.
Südamele tegi rõõmu näha, kuidas nad koos mitme teise härrasmehega isa sõnade küljes rippusid. Ta kallati küll neljakümne viienda aasta sõja aegu laimuga üle, sest nooruses oli ta teadupärast jakobiit olnud; aga tema sõpradel oli rohkem võimu kui vaenlastel, ja mul on hea meel öelda, et ta oli üsna mõjukas nende rahvajuhtide hulgas, kes New Yorgi kuningas George’ile truu hoidsid, sellal kui paljudki teised troonianastajaga õnne katsusid.
Ta märkas Peterit ja mind lähenemas ning viipas meid enda juurde, ent samal hetkel tekkis väljaku idaservas pisuke segadus ning nähtavale ilmus teinegi meestesalk, nende keskel halliseguse habemega punapõskne sell, kelle soolaplekiline sinine kuub kõneles merest sama selget keelt kui tema kõikuv samm. Tema räme, kähisev hääl oli üle väljaku selgelt kuulda:
« – niikaugele eest ära, et purjeid enam näha polnud; *** te mõtlete, et ma nalja teen; ja kui ma sadamasse jõuan, mida ma näen, mitte ainustki kuninga laeva – »
Isa katkestas teda:
«Tõesti, kapten Farraday? Ütlete, et keegi ajas teid taga? Ma arvasin, et meil on praegu rahuaeg.»
Kapten Farraday jättis teda seni ümbritsenud kuulajad tähelepanuta ning taarus üle väljaku, jõurates oma vastust häälel, mis poodnikud ukselävele tõi ja naiste pead ülakorruse akendest välja meelitas.
«Ajas taga? Justament, isand Ormerod, kõige *** piraaditõbras, kes eladeski Tema Majesteedi seadusi – »
Siinkohal tabas
