omaenese huvides ära kasutada. Ikka ja alati vaatas ta tulevikku, ennekõike omaenese kasu peale mõeldes, ja kui ma – Aga seda pole sul tarvis kuulda. Sa ju tead, Robert, kuidas Corlaer ja seneka pealik Tawannears – kes nüüd Niagara üle vahti peab – ja mina Murray raudse haarde rajamaadel murdsime.
Me murdsime ta võimu nõnda põhjalikult ja hävitasime tema maine pealekauba, et ta oli sunnitud provintsist põgenema; ja isegi tema sõbrad prantslased ei tahtnud temast midagi teada – vähemasti avalikult mitte. Ma eeldasin alati, et ta nende huvisid üldjoontes edasi teenis, sest ennekõike on ta kõige paadunum jakobiit ja lisaks veel omapärasel moel aumees. Jaa, tema juures on paljugi raskestimõistetavat, Robert. Tal enesel pole vähimatki kahtlust, et teenib kõigis oma ettevõtmistes tähtsaid riiklikke eesmärke.»
«Piraadina ometi!» hüüatasin ma.
«Oh, see pole tema jaoks midagi!»
«Midtagi,» nõustus Peter. «Ta oli kuiva maa peal piraat.»
«Ainult hullumeelne võiks uskuda, et piraadiametis riiklikke huve teenib,» vaidlesin ma.
«Sa oled eneses ülemäära kindel,» noomis isa. «Täna veel on elus mehi, kes mäletavad, kui Morgan ja Davis ja Dampier ja paljud teisedki samast puust vaprad mehed piraatlusega leiba teenisid ja samas kuninga ülesandeid täitsid. Mõned neist lõpetasid võllas, aga Morgan sai elu lõpuks rüütliseisusse. Võimatut pole siin midagi.»
«Kuidas?»
«Mõtle, poiss! Murray – sinu vanaonu, pea meeles! – on jakobiit. Meie praegusele valitsusele jagub tal ainult vihkamist ja põlgust. Mistahes seda valitsust kahjustavad teod näivad talle selle kukutamise huvides õigustatud. No ütle, milline imetabane jultumus on oma laev Kuninglikuks Jamesiks nimetada!»
«Kui ta tõepoolest on see, kelleks teda pead,» vastasin ma, üldsegi mitte rõõmus teadmise üle, et mu vanaonu piraat on. Isa naeris leebelt ja koputas mulle vaba käega põlvele.
«Ma tean, mis tunne sul on, kulla laps,» ütles ta. «Heldekene, ema kõneles täpipealt samamoodi! Me olime äsja abiellunud, kui vana närukael ühe oma madrusega meile selle kaelakee saatis, mis nüüd mul rahakapis hoiul on – mõnelt India kuningannalt röövitud ehk. Hiljem – kui ema surnud oli – kui sina alles põlvepikkune olid – saatis ta lisa; need hõbetaldrikud söögitoa puhvetis. Kurjal teel hangitud muidugi, aga mis ma oleks pidanud nendega tegema? Jõkke visata neid ei tahtnud, kuidas nad tagasi saata, ma ka ei teadnud. Pärast seda saabus veel kolmaski kuller, sedakorda ainult kirjaga, milles ta avaldas mulle kaastunnet meie mõlema jaoks kõige armsama hinge kaotuse üle!
Tunnistan, et oleksin ta heal meelel surnuks kägistanud, sest kandnuks tema plaanid vilja, oleks see tõbras Marjory mõne trooninõudleja teenistuses olnud prantslasega paari pannud. Ja siiski ta hoolis neiust ja tundis huvi kõige vastu, mida too tegi. Kuitahes kaugele ta ka ei rännanud, ühel või teisel moel hankis ta meie kohta uudiseid. Ta teadis, kui sina sündisid. Teadis, kui ema suri. Ja nüüd, kui sa meheks oled sirgunud, näitab ta Sandy Hooki juures nägu. Ei oska arvata, mida see tähendab, Robert, aga mulle ei meeldi see sugugi! Ei meeldi!»
«Aga me pole ju merel,» vaidlesin ma. «Me oleme New Yorgis. Fort George’is on sõdurid. Üsna pea saabub Bostonist kommodoor Burrage. Mida üks piraadilaev, mida kaks piraadilaeva meie vastu saavad? Isegi linna omakaitsevägi – »
«Vägivald pole see, mida ma kardan,» katkestas isa mind. «Ma kardan haige aru põrgulikku kavalust.»
«Ja,» nõustus Peter.
Isa osutas piibuvarrega tema poole.
«Sulle tundub ka nii, vana sõber?» hüüdis ta.
«Kui Murray siin on, ei plaani ta midtagi headt,» vastas hollandlane kaalukalt. «Nalja pärast ükski piraat külma ilmaga nöndta kaugele pöhja ei tule. Neen! Siin on liiga ohtlik, pole kuhugi pagedta ega peitu pugedta.»
«Jaa, õige ta on,» nõustus isa. «Ja räägitakse, et ka New York pole piraatluse osas kaugeltki nõnda süütu, kui pealt paista võib. Murray ja temasugused peavad oma röövitud kauba kusagil maha müüma, ja selleks on neil siin ja mujal kaupmeeste seas tutvusi tarvis. Kuberner Burneti ajal hoidsime Vaalapea võõrastemajal ja muudel kahtlase seltskonna kogunemispaikadel silma peal, ehkki tuleb tunnistada, et peale paari mässaja ja väejooksiku me midagi priskemat ei püüdnud. Sellegipoolest tean ma, et linnas on kaupmehi, kes eriti ei vali, kellega äri ajada, ja kaugeltki mitte iga sadamasse saabuv laev pole nii rahumeelne, kui paistab.»
«Vähemalt teame valvel olla, sir,» ütlesin ma.
Isa naeris sünge lõbuga, Corlaer itsitas napakalt kaasa.
«Arukas vaenlane arvestab sellega juba algusest peale,» vastas ta. «Loodame, et meil vähegi õnne jagub. Mistahes plaani Murray ka ei hauks, meid tabab see ootamatult ja äkitselt. Aga kuss nüüd. See oli õhtusöögikell, jätame selle jutu nüüd kõrvale!»
II peatükk
ÜHE JALAGA MEES JA IIRI NEIU
Järgmisel hommikul veetsin hea mitu tundi Peter Corlaeri seltsis meie kaubapunktide tarviduste eest hoolt kandes ning alles hilisel ennelõunal pääsesin kantseleist, et kapten Farraday laeva pardal ära käia ja tema meestega meie ladude jaoks määratud lasti ülevedu kokku leppida.
Kui ma kübara varnast võtsin, vaatas Darby McGraw mind nõnda haleda pilguga, et saatsin ta kööki kotitäie köögiviljade ja värskelt tapetud kanade järele – teades, kui hea meel madrustel pärast pikka reisi sedasorti toidu üle oleks – ning käskisin tal need sadamasse kanda. Ta oli rõõmus, nagu oleks just priiuse välja teeninud, ning lippas lõokese moodi vilistades minema.
Me kõndisime Pearl Streeti mööda Broad Streetile, kus maabumisala kaldasse lõikub, ning võtsime suuna Whitehall Streeti poole, plaanides sealt minu Bristoli postilaevale sõudmiseks paadimehe palgata, kui Darby juhtis mu tähelepanu East Riveri ankruplatsil seisva suure laeva kõrguvatele mastidele ja taglasepadrikule.
«See on ju fregatt, isand Robert!» hüüatas ta.
Polnud võimalik selle värvitud kahuriluukide ridu ja tüsedaid pardaid valesti tõlgendada; ning korraks lootsin, et kommodoor Burrage on meie häda ette aimanud. Siis aga lõi besaanmasti tipus rippuv plagu lehvima ning ma nägin Hispaania punakuldseid värve.
«Mis te arvate, kas nad tulid piraatidele säru tegema?» sosistas Darby põnevusega.
«Nemad küll mitte,» vastasin naerdes. «See on hispaania laev ja need vennikesed piraatide veristamise järele himu ei tunne, Darby.»
«Mõelda, kui nad ainult kahurist pauku teeks,» ohkas Darby. «Või siis meie nähes mõne vaese patuse raa külge riputaks. Oi, isand Robert, kas poleks vahva?»
«Jäta nüüd,» ütlesin jällegi noormehe iseäralike ihade üle naerdes. «Sa oled verejanuline nagu Kariibi mere piraat.»
«Ausõna olen,» vastas Darby uhkelt. «Minust saaks kõige kangem piraat ilmas, tõesõna – ja fregattide ees ma risti ette ei lööks, olgu nad hispaania või meie kuninga omad; või prantsuse koguni. Kõiki riisuks!»
«Küllap sa riisuksid,» nõustusin. «Aga, Darby, vaata! Seal on veel üks iseäralik alus – paistab fregati tagant.»
Osutasin väikesele räsitud välimusega
