küll!» hüüdis ta. «Oi, lauldes on suisa tunda, kuidas sul mõõga pealt verd tilgub.»
«Ja kes need teised olid, kellega sa koos laulsid?»
Endine morn ilme laskus ta näole nagu eesriie.
«Oh, meremehed kõigest.»
«Sinu tuttavad?»
«Ei, isand Silveri omad.»
«Mis nende nimed on?»
«Ei tea.»
«Oh, ole nüüd, Darby!»
«No ühte kutsub ta Bill Bonesiks ja teist Mustaks Koeraks – mitte et see nimi küll midagi tähendaks.»
Silver oli koos ühega ettekandjatest ruumi tagaotsas olevast uksest lahkunud, ning nüüd tuli ta kargu najal luugates jälle sisse, tema järel keegi pikk kandilise lõuaga mees uhkes mustas ja hõbedases mundris, kelle kullatud pidemega mõõk tähtsast isandast kõneles. Selle mehe Silver ka tahumatu viisakusega minu juurde juhatas.
«Ena vedamist, isand Ormerod,» hõikas ta kuuldekaugusele jõudes. «Üks sõber oli kuulnd, et kolonel ülakorrusel on. See siin ongi too noorhärra, kellest ma teile kõnelesin, aus isand. Minu lugupidamine mõlemale härrale, alati teie teenistuses.»
Ning ta kalpsas kargu najal jälle oma nurka, kus ta semud teda rõõmuhüüetega vastu võtsid.
Kandilise lõuaga mees mõõtis mind põhjalikult pilguga, ütleksin vaat et suisa kahtlustava pilguga. Tema käitumine oli närviline ning silmis mingisugune rahutu helk.
«Niisiis, sir?» ütles ta. «Ma saan aru, et te soovisite minuga kõneleda?»
«Kui te kolonel O’Donnell olete – »
Ta noogutas napilt.
« – pean ma teile edasi andma, et teie tütar ootab õues,» lõpetasin ma.
Ta oli silmnähtavalt rabatud.
«Minu tütar? Aga kes teie olete, sir, et tema eest kõnelete?»
Ma olin ärritunud ning ei kõhelnud seda välja näitamast.
«Ta küsis minult siiapoole teed, kui kaldale tuli,» sähvasin ma, «ja kuna ma sugugi ei uskunud, et tahaksite teda siia kõrtsituppa lasta, pakkusin end tema teenistusse teid välja kutsuma.»
Nüüd oli tema sarnasus neiuga näha, sest tema suunurgad vajusid samamoodi allapoole. Ta pomises midagi vandesarnast hispaania keeles.
«Näib, et olen teile tänu võlgu,» ütles ta vastutahtmist. «Ta on alles laps ja ilmaelust pole tal aimugi, ja mina pean talle nii isa kui ema eest olema.»
Ma kummardasin ning astusin kõrvale, talle väljumiseks teed tehes.
«See meremees kutsus teid isand Ormerodiks, eks ole?» jätkas O’Donnell. «Ehk lubate, sir, vanemal härrasmehel teile auväärse käitumise eest tunnustust avaldada.»
Ta kõne võttis pisut ülespuhutud tooni.
«Ma olen teataval määral meie Vana Maailma kõrgema seltskonnaga tuttav ja mul on au omada kammerhärra tiitlit monarhi õukonnas, kes – ehkki tema nime Inglismaa valdustes nimetada ei või – saab ühel päeval enese õiguspärase omandi anastaja käest tagasi võitma. Usun, et enamat pole mul tarvis öelda.»
«Mõistan, sir,» vastasin ma. «Meenutaksin ehk, et preili O’Donnell ootab?»
Ta pühkis minust kärsitu mühatusega mööda ning meie Darbyga järgnesime talle tänavale, Darby tema toredat mundrit, varrukatest paistvaid viienaelaseid pitse ning mõõga ilustistega pidet uurides jälle õhinasse sattunud. Meie kolmiku ilmudes lipsas preili O’Donnell oma isa juurde ning haaras tema kuuerevääridest.
«Oh, padre,» hüüdis ta nõnda tugeva iiri aktsendiga, et tema sõnad vaevu mõistetavad olid, «ära ole minu peale kuri, et ma laevaelust tüdisin ja maakamarat jalge all tunda tahtsin, ja sinu äraminekust saati nõnda üksildane olin, et oma kajutis istudes, kus mul polnud midagi teha peale palveraamatu lugemise, nutu äärele jõudsin!»
Kolonel leebus – sest kes olekski suutnud sellele vastu panna – , haarates neiu teatraalsevõitu liigutusega embusse.
«Kuss, kuss, Moira,» noomis ta hellalt, «see polnud sinust sugugi tark, ja hispaania mail tooks selline käitumine sulle häda kaela. Vaata et sa enam nõnda ei tee. Ma jätan su Juani hoolde; ja nüüd vabadust maitsnult pead sa pardale naasma, sest mul on veel üht-teist teha. Ah jaa, ja sa pead seda džentelmeni tema rüütellikkuse eest sündsasti tänama. See on isand Ormerod, kullake! Tema isa on siin linnas tähtis kaupmees.»
Preili O’Donnell tegi mulle nõtkelt kniksu ning talle kummardusega vastates murdsin pead, kust kolonel minu kohta nõnda täpseid teadmisi hankinud oli. Kui me kohtusime, tundus ta minust mitte midagi teadvat.
«Teid tänada ma küll ei oska,» ütles neiu mulle kelmika helgiga silmis, «sest oma tänulikkuse väljendamiseks mul sõnu ei jagu. Ilma teieta oleksin end viimase veerandtunni jooksul üpris narriks teinud.»
Kolonel O’Donnell köhatas etteheitvalt.
«Olgu see sulle õpetuseks, tüdruk. Veelkord tänu teile, isand Ormerod. Palun tervitage minu poolt oma isa. Kena õhtut, sir.»
Oli selge, et ta tahab minust lahti saada, ning ma ei hakanud vastu vaidlema.
«Kena õhtut, sir,» vastasin ma. «Ja meeldivat reisi teile, preili. Kui teid veel kuidagi aidata saan, palun öelge.»
«Ei, isand Ormerod, siin lähevad meie teed lahku,» vastas neiu tasa ning asus isa käevangu.
Hetk hiljem kiirustasime meie oma teed, Darby McGraw vadistades minu kõrval, sest neiu helge ilu näis tema tusameele lahutanud olevat.
«Oi, milline tore armas neiu see oli, isand Robert!» hüüdis ta. «Kas kuulsite, kuidas tema kõne helises? Ja kas nägite tema sinavaid silmi, nagu järvevett leebest päikesest paitatud haljaste niitude rüpes? Ta on nagu kodumaa enese hingus; ja oi kui kahju, et ma seda enam kunagi ei näe, sest mind lubati piraadiks teha.»
«Ära aja lolli loba,» vastasin ma järsult.
«Lolli?» kordas ta. «See on üpris kange sõna, isand Robert. Aga kuulge nüüd, te ju ütlete vanale isandale minu heaks paar sõna, eks?»
Lubasin talle seda, ennekõike küll tema lõugade lõksumise vaigistamiseks; ja ta kargas kõrgele õhku nagu noor sälg, kes on esimest korda elus kaeru maitsta saanud.
«See peenike noor daam oskab su ära teha,» jätkas ta. «Oi, kui ta sulle korra otsa vaatab… Ilma naljata, tema pärast oleks ma nõus piraadiametigi sinnapaika jätma.»
«Me ei näe teda enam kunagi, Darby,» ütlesin ma. «Paari nädala pärast on ta teispool Kariibi merd ja meie rügame endiselt siin New Yorgis.»
Ta heitis mulle kavala pilgu.
«Tõsi ta on, ja peab paavstist nutikam mees olema, et tulevikku näha, isand Robert,» ütles ta.
