vanaema välja nägi. Isegi siis, kui ta silmad kinni pigistas, nägi Andi teda enda ees. Aeglaselt läks Andi tagasi aeda, õunapuu juurde, ja ronis sügavais mõtteis oma kohale oksaharul.
ÄKKI ISTUS TA ANDI KÕRVAL.
Kuidas see juhtus, polnud Andil aimugi. Aga kahtlemata oli see tema vanaema. Needsamad lokikesed, seesama tohutu käekott, millel särasid tikitud lilled.
«Hallo, Andi!» ütles ta.
«Hallo… vanaema!» kostis Andi pisut arglikult.
«Kas õunad on veel väga hapud?» küsis vanaema.
«Väga! Ja toored õunad panevad kõhu valutama!» ütles Andi arukalt.
«Siis ma võtan endale ühe!» ütles vanaema väga arutult ja rebis oksa küljest rohirohelise õuna. Ta hammustas õuna nii et raksus.
«Hapu teeb lõbusaks!» seletas ta. «Kas sa ei tahaks ka õuna? Kui nad kodus sinuga riidlema hakkavad, siis ütle täitsa rahulikult: «Minu vanaema lubas.»»
Andi võttis õuna ja lõi hambad sisse. Õun oli nii kole hapu, et… uih, kui hapu!
«Muide,» hüüdis vanaema, «ma tõin sulle midagi!»
Õun hammaste vahel, tuhnis ta kaua oma käekotis. Andi arvas, et ta otsib sealt ehk mingi mänguasja välja, aga vanaema tõi hoopis nähtavale pataka värvilisi sedeleid – punaseid ja siniseid ja rohelisi ja kollaseid.
«Kõik puha sõidupiletid,» ütles ta. «Kaks punast karussellile, kaks rohelist tondirongile, kaks sinist võllkiigele ja nii edasi.»
«Maru! Kas läheme kohe või? Õhtusöögiks pean ju jälle kodus olema.»
Ribinal-robinal ronisid nad puu otsast maha. Andil läks see pisut kiiremini kui vanaemal, kuid peab ütlema, et vana daam osutus oma pikast seelikust ja lillelisest käekotist hoolimata üpris sportlikuks.
Andi pani sandaalid jalga ja vaatas vanaemale küsivalt otsa: mine tea, äkki saadab ta veel enne teeleasumist pesema ja kammima ja puhast särki selga panema.
Mitte sinnapoolegi! Niisugune vanaema oli Andile tõesti meeltmööda.
Käsikäes läksid nad üle tänava bussipeatuse poole. Ei, ega vanaema teda ei talutanud! Pigem vastupidi. Andi märkas nimelt kohe esimesel ülekäigul, et vanaema oli liikluse suhtes täitsa muretu. Kas seal tuli mõni auto või ei tulnud, kas valgusfoor näitas rohelist või punast tuld – see kõik oli talle ükstapuha! Tema kõndis muudkui otse edasi. Ja kui Andi ise poleks hoolega tähele pannud, oleks vanaema kindlasti esimesele mootorrattale otsa jooksnud.
«Piisab, kui ükski meist kahest on ettevaatlik,» ütles vanaema. «Ja sind ma võin ju usaldada!»
Kui kahekorruseline buss tuli, astus vanaema kohe järsust keerdtrepist üles, nagu poleks see midagi. Sealjuures kergitas ta oma seelikuid ja tema naljakad pitsidega püksid välkusid otse Andi silmade ees, kes tema kannul üles ronis. Gerhardi vanaema ei läinud kunagi bussi ülemisele korrusele.
Nad istusid päris ette, otse akna taha, kus võib tunda, nagu oleksid ise bussijuht. Vanaema võttis kotist kaks rooliratast, ühe endale teise Andile.
«Tähelepanu, kurv!» hüüdis vanaema, keeras rooliratast paremale ja kallutas ennast üsna küljele, peaaegu Andile otsa.
«Tähelepanu, kurv!» hüüdis Andi, ja mõlemad keerutasid oma roolirattaid vasakule ning kallutasid teisele poole.
Vahepeal, kui nad otsesuunas sõitsid ega pidanud nii väga tähele panema, ajasid nad tarka autojuhijuttu: «Ma leian, sa sõidad liiga kiiresti, vanaema! Võta parem veidi gaasi maha.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
