keeras end taas aknast välja vaatama, justkui oleks ta vestlusest tüdinud. „Nii palju kui mina tean, ei resideeru ükski mu tuttav hetkel mingil Vahemere saarel.”
„Ma ei öelnud, et too mees on teie isiklik tuttav…”
„Siis ma ei taipa, mis huvi see peaks mulle pakkuma,” katkestas Zachary naise järsult. Isegi vihje, et kõnealune kõrge isik on meessoost, võis olla ohtlik.
Zachary oli oma teenrid ise valinud ja usaldas neid täielikult. See aga ei tähendanud, et ta soovis seda usaldust proovile panna, lubades kellelgi neist pealt kuulda tema ja selle naise vahelise vestluse üksikasju ja naise vihjet, et ta on kuningakoja salaluure agent.
Noor naine, kelle silmad sätendasid ta vastas loori all. Tumedad silmad, pruunid või ehk tumesinised, raske öelda.
„Ma kinnitan teile, see on väga huvitav…”
„Teie aeg on otsas, ma kardan.” Zachary vastas ta pilgule külmalt, samal ajal peatus tõld Hawksmere House’i ees. „Võib-olla sooviksite sisse tulla ja lõpetaksime oma vestluse seal?”
Ütles ämblik kärbsele, lisas Georgianna mõttes ja väristas end taas hirmust. Selle mehega kahekesi tema tõllas olek oli ta närvid juba rohkem kui proovile pannud. Zachary Blackiga koos tema majja minek ületaks kaugelt ta julguse piiri.
Kuigi paljud seda ei usuks, tõdes ta raske südamega, teades, et ta maine oli seltskonna silmis juba parandamatult rikutud. Kõige enam veel kindlasti Hawksmere’i külmis ja hukkamõistvais silmis.
Mida see mees ütleks või teeks, kui teaks, kes ta on? Kas ta hoiaks naise eest kõrvale nii nagu kogu ülejäänud seltskond? Kas ta hauks kättemaksu, mida naine oli kaua oodanud? Seda Damoklese mõõka oli Georgianna oma pea kohal tundnud nüüd juba mitu kuud.
Külma ja armutu Hawksmere’i hertsogina tuntud Zachary Black polnud küll vaenlane, keda ükski terve mõistusega inimene oleks endale soovinud.
Ometi oli Georgianna temast oma vaenlase teinud.
Teinud seda omatahtsi, uskudes, et muud valikut pole. Alles järgnenud kuudel oli neiul olnud aega mõelda ja oma tegusid sügavalt kahetsema hakata. Alles siis oli ta täpsemalt aru saanud, mis sorti mehe oli ta endale surmavaenlaseks saanud.
Vaid mõnest minutist Hawksmere’i seltsis piisas, et selgelt tajuda, kui ohtlik on see mees oma lihvitud maneeride varjus; saada kinnitust, et hertsog on sedasorti mees, kes lugupidamatust või solvangut iialgi ei unusta.
Ja Georgianna oli teda ülirängalt solvanud.
„Ei, seda mitte, tänan teid,” vastas naine talle külmalt.
„Soovin tõesti, et oleksite teisiti vastanud.”
Georgianna ei lasknud ennast hetkekski petta ega arvanud, et Hawksmere kahetses sellepärast, et oli teda ekslikult lõbutüdrukuks pidanud. Ega arvanud ka seda, et mees teda voodisse viia tahtis. Hertsogi hääletoon oli olnud selle jaoks liiga emotsioonitu, nii jahe ja rahulik.
Ta tõmbas end nüüd taas varju, sest tallimees avas ukse ja hertsog tõusis püsti. Siis astus mees välja munakiviteele, pani kübara pähe, keeras ringi ja sirutas käe tema poole.
„Meie vestlus pole veel kaugeltki lõppenud,” ütles hertsog vaikselt, kuid rõhutatult, kui ta ei kavatsenudki mehe kätt vastu võtta.
„Kui nõustute rääkima… minu nimel rääkima, teie hiilgus,” parandas Georgianna end, kui mees kortsutas süngelt kulmu, „siis tulen päeva või paari pärast teie vastuse järele. Praegu kavatsen siin veel mõne minuti oodata ja lahkun siis vaikselt. Arvan, et on parem, kui meid ei nähta Hawksmere’i hertsogi tõllast koos väljumas.”
Mees oli tallimehe eemale saatnud ja kergitas pilkavalt kulmu. „Näib, et olete eksiarvamusel, nagu oleksin teie arvamusest vähimalgi määral huvitatud.”
„Vastupidi, olen kindel, et see ei huvita teid.” Georgianna surus end veel rohkem nurka varju. „Mõtlesin pigem teie reputatsioonile kui enda omale.”
Hawksmere naeratas kuivalt. „Mu parimad sõbrad räägivad, et mul on õnnemängija ja parandamatu liiderdaja kuulsus.”
Georgianna taipas, et mees võimendas teadlikult sellist mainet, juhtimaks niimoodi tähelepanu kõrvale oma salajaselt töölt kuningakoja luureagendina.
Oh, kahtlemata oli ta nii mängur kui seelikukütt. Tal oli enam kui piisavalt raha, et tegelda õnnemängudega, ja nii kõrkust kui ohtlikku veetlust, mille abil rahuldada oma teist huvi. Kindlasti saaks ta iga naise, kes nende hõbedaste silmade läbitungiva pilgu vaatevälja sattus.
Noh, peaaegu iga naise, meenutas Georgianna endale, teades, et vähemalt üks naine oli pagenud nii hõbedase pilgu kui mehe enda tähelepanu eest.
„Selles ma ei kahtle,” möönis neiu leebelt. „Ikkagi eelistaksin jääda tõlda, kuni olete ohutult majja jõudnud.”
Zachary polnud tuntud kannatlikkuse poolest. Ega ka enesekontrolli poolest. Tõepoolest, ega ka ühegi teise imeteldava omaduse poolest, mille pärast kõrgema seltskonna mõned härrasmehed olid meelepärased nii noorte, alles seltskonda tulnud neidude kui ka nende kosjasobitajatest mammade silmis. Tegelikult otse vastupidi: tema ja neli ta lähimat sõpra olid viimase kümne või enama aastaga teeninud kõrgseltskonnas hüüdnime Ohtlikud Hertsogid. See nimi tulenes osalt tõsiasjast, et ükski neist polnud ei meeldiva käitumisega ega vastutulelik. Ega olnud vähimalgi määral huvitatud abiellumisest ühegagi neist närvesöövalt sädistavatest noortest naistest, kes aasta-aastalt tüütaval kombel abieluturule ilmusid.
Zachary oli lühikest aega ka ise flirtinud naisevõtumõttega, kuid see tulenes pigem vajadusest kui ta enese soovist. Ta isa testament nõudis, et poeg abielluks ja saaks pärija enne kolmekümne viie aastaseks saamist, muidu jääb ta ilma suurest osast Hawksmere’ide varandusest. Too kihlus oli lõppenud skandaalselt ja seetõttu oli Zachary siiani hoidunud uuesti proovimast. Kuigi nüüd, kus tal oli vanust kaks aastat üle kolmekümne, sai ta aru, et aeg hakkas halastamatult otsa saama ja varsti on ta ikkagi sunnitud tegema hooaja kaunitaride hulgast valiku.
Worthing muidugi abiellub täna, kuid et tema abiellub ühe teise Ohtliku Hertsogi noorema õega, siis ei olnud see sama, lisaks polnud kaunis Julianna Armitage ei sädistaja ega närvesööv.
Siiski oli Zacharyle seni tundunud, et ka musta looriga noore innuka naise kohta poleks saanud kumbagi iseloomustust kasutada.
„Arvate siis, et ma olen ohus?” küsis Zachary leebelt. „Äkki hoopis teie kujutate minu jaoks ohtu?”
„Kindlasti mitte,” ahmis neiu õhku. „Kinnitan teile, ma pole siia tulnud, et teile veel enam kahju tekitada…” Ta jäi äkitselt vait ja näis, nagu püüaks ta end veel kaugemale istme sisse suruda.
„Veel enam kahju?” Zachary silmad läksid kissi, ta kallutas end ettepoole, kuni ta õlad täitsid kogu tõlla ukseava, pilk uurivalt loori taha varjunud kujul. „Kes te olete?” põrutas ta järsult.
„Mitte keegi, teie hiilgus.”
„Vastupidi, te päris kindlasti olete keegi.” Mees sirutas end tõlla pimeda nurga poole, haaras naisel ühest käest ja tõmbas teda istmelt enda poole. Pehme, sale käsivars vastas vähemalt ühele mehe varasemale küsimusele: noor naine loori all oli sale, vägagi sale.
„Laske
