>Teise ringi süda
LIZILE, KES LASI ÜHE ARMETU JÕMPSIKA ENDA SÜDAMESSE JA ARMASTAS TEDA.
1
JONNY
Minu nimi on Jonny Webb ja ma olen robot.
Eelmisel suvel lakkas mu süda kolmeks ja pooleks minutiks löömast.
Kui nad selle jälle käima said, oli lihas kahjustunud ega töötanud korralikult. Nüüd siis on mu külge pandud too aparaat, mis mind elus hoiab. Seda nimetatakse Berliini südameks1 ja selles võib päriselt näha, kuidas mu verd mööda torusid kahte pisikesse ümmargusse asjandusse ja sealt tagasi minu kehasse pumbatakse – jõhker, aga põnev. Mõnikord, kui ma ei saa magada, kujutlen, et olen Raudmees ja Berliini süda on minu kaarreaktor. Ma tean, hale, on ju? Ma olen peaaegu viieteistaastane, vanim patsient siin haiglas, kellel selline asi on – kõik teised on väikesed lapsed või lausa beebid. Kui mul on hea päev, siis kujutlen neid karmide X-meestena. Ent halval päeval meenutavad nad mulle seda, et olen suremas.
Kanda surmaotsust – see ei kõlba kuhugi. Kui oleksid targutaja, siis ütleksid nüüd võib-olla, et kõik surevad, aga usu mind, minuga juhtub see varem kui enamiku teistega. Olen üle poole oma elust haiglas veetnud ja lusika nurka viskamisele iga päevaga aina lähemal.
Tegelikult vajan ma uut südant. Ent sellega pole päris nii, et lähed ja valid mõnest kaubatänava poest välja või tellid netist. Ei, sa pead ootama, et sureks keegi, kelle süda sulle sobiks. Seejärel pead lootma, et ta on elundidoonorite registris. Kui ei ole, siis sõltub tema perekonnast, kas nad on valmis annetama elundeid, mis veel töötada suudaksid. Kuna sugugi mitte kõik pole sellega nõus, on ootenimekiri tohutult pikk. Ja sellepärast ma arvangi, et varsti olen surnud, kuigi oma pere kuuldes ma sellest ei räägi. Sügaval sisimas teame kõik, et see on enam-vähem kindel – mul on väga haruldane veregrupp, mis vähendab sobiliku südame leidmise võimalust veelgi. Kuid me teeme näo, et asjalood pole üldse nii.
Minu parim sõber siin haiglas on Emily – tuntud ka kui minu ainuke sõber, sest kaua need terved sõbrad ikka su juures käia jaksavad, enne kui neil tasapisi meelest libised. Em’il on äge müeloidne leukeemia ja ka tema suhtes ei olda sugugi kindlad, et ta sellest eluga välja tuleb. Haigla psühholoogid, kellega me igal nädalal peame kohtuma, soovitasid meil koostada nimekirja asjadest, mida me terveks saades teha tahame – omamoodi surmaeelse soovinimekirja vastandi –, sest nad arvavad, et see aitab meil positiivsena püsida. Me Em’iga tegime enda nimekirja koos. Seal on tobedaid asju, näiteks „kohtuda Sam Clafliniga“ (see on tema soov, mitte minu oma – tal on kõik kohad tema postreid täis) ja „kohtuda Londoni Comic Conil komöödialegend Chris Claremontiga“, sest kui juba unistada, siis suurelt. Kuid seal on ka normaalsemat värki, asju, mida enamik teismelisi võtab iseenesestmõistetavana, nagu kinos käimine või kontserdil moššimine. Selle kinoasja tahaksin küll ühel päeval koos Em’iga ette võtta, koos kõige selle juurde kuuluvaga: laduda süli snäkke täis, vihastuda lobisevate inimeste peale, nautida suurel ekraanil toimuvat. Muidugi mitte nagu deidil, Em pole mulle kunagi selles mõttes meeldinud. Ta on lihtsalt keegi, kellega ma rääkida saan, kui tuju on vilets, keegi, kes teab, mis tunne on elada surmaotsusega – mitte ükski teine peale teise samasuguse haiglalapse ei mõista sind nii hästi. Lahe oleks Em’iga ka häid hetki jagada.
Nii et siin ma siis olen, löön aega surnuks ja ootan, et õige inimene õigel viisil sureks. Vahel soovin, et kirurgid lõikaksid mu päris südame välja ja jätaksid mu igaveseks kunstsüdame külge. Siis ei tabaks ma end soovimas, et mõne võõra inimesega õnnetus juhtuks. Siis oleksin päriselt südametu, mitte nii nagu praegu, kui seda ainult tunnen.
Tegelikult ei ole ma mingi Raudmees. Olen lihtsalt poiss, kel puudub tulevik.
2
NIAMH
„Teeme kaljudeni võidu!“
Mulle väljakutse esitanud Leo seisab kiviklibusel rannal stardivalmis, keha pööratud lubjakivikaljude jalamil kössitavate kivirünkade poole. Kortsutan kulmu ja otsustan temast mitte välja teha. Leo võib ju mu kaksikvend olla, kuid me oleme täiesti erinevad, nii seest kui ka väljast. Tema on elav ja tormakas just nagu labradorikutsikas, ainult ühed suured pruunid silmad, kuldne karv ja tohutu õhin – nagu viieaastane, mis sellest, et tegelikult on ta juba viisteist. Ja loomulikult on ta populaarne, kõik armastavad teda, eriti nood napakad plikad koolis. Kuuldes, et oleme kaksikud, on inimesed tavaliselt jahmunud, nagu ei suudaks nad uskuda, et me sugulasedki oleme. Just nagu oleks tema emaüsas kõik hea kraami endale virutanud ja mina saanud selle, mis üle jäi.
Ta välgutab minu suunas pilkavat naeratust. „Mis viga, väikeõde? Kardad, et saad jälle pähe?“
Väikeõde. Ta kasutab seda sõna tihti, just nagu teeks sündimine kolm minutit enne mind temast Gandalfi või miski. Ema kergitab päikeseprille, lükkab vasekarva juuksed näolt ja vaatab ühelt teisele. Ta naeratab, kuid tema silmis on ärevus, otsekui tajuks ta mu sees pulbitsevat raevu. Vahel ma mõtlen, kas ta suudab ehk mu mõtteid lugeda. Tema enda pärast loodan, et mitte. Neil päevil on mu pea üks sünge koht.
Ema otsaesine tõmbub kipra ja ma tunnen end halvasti. See puhkus on tema katse asju parandada – meenutus meie lapsepõlve päikeselistest randadest, kui me kaks veetsime päevi piraate mängides ja madalaid kiviseid lompe uurides, öid aga tihedalt külg külje kõrval haagissuvila kitsas koikus magades, lahutamatuina. Siis saime vanemaks ja hakkasid tekkima mõrad. Leost sai perekonna kuldlaps – vinge jalgpallur, täisviieline ja kõigi semu. Püüdsin ma kui kõvasti tahes, ei olnud ma kunagi sama hea. Olles kord tema varju jäänud, ei suutnud ma sealt enam välja rabeleda ja ajapikku ma enam ei proovinudki.
Mu pilk peatub keskpäeva kuumavines sädeleval merel ja mehel, kes vahutavate lainete veerel koera jalutab. Peaksin pingutama ja tegema näo, et minus ei mölla vastumeelsus.
Variante kaaludes hakkab mul kõhus keerama. Kas olla kena või norida tüli? Ema pinge on juba ilmne ja mõttest, et kõigi õnn sõltub sellest, mida ma järgmiseks teen, läheb mul süda pahaks. Võitle või põgene, nagu selle kohta teaduslikult öeldakse, keha reaktsioon pingele – ja pole kahtlustki, et Leo ajab mind täiega närvi. Ega ma teda tegelikult vihka, aga nagu üks teatud sotsiaalvõrgustik märgib – asi on keeruline. Ma ei saa ka öelda, et ta mulle meeldiks.
„Sa ei pea eluaeg selline till olema, Leo,“ ütlen ma pead ära pöörates.
„Niamh!“ hüüatab ema, ta hääl kõlab pettunult. Silmanurgast näen, kuidas Leo naeratus muutub ebakindlaks. Ja just sel hetkel, kui ta õlad löödult längu vajuvad, vaat siis pistan ma jooksu, sööstes temast mööda, nii et kivikesi lendab. Ta toob kuuldavale üllatusröögatuse ja siis kuulen teda klibu krudinal mulle järgnemas.
Ta on lähedal. Kuulen kõrva juures tema hingeldamist, mille taustal aimub naerukurinat. Kõigest tema uhkustamisest hoolimata oleme me tegelikult päris tasavägine paar: tema on suur, aga mina olen kiire, ja mõnesekundilisest edumaast piisab, et ma ees püsiksin. Tuul lennutab mu juuksed selja taha ja kõditab nägu, lihased samal ajal laulavad pingutusest. Avastan jahmatusega, et naudin seda kõike. Ma ei harrasta sporti. Tegelikult ei harrasta ma mitte midagi, nii et mu keha reageerimisvõime lausa üllatab mind. Sunnin jalgu kiiremini liikuma ja keskendun sihtmärgile, hingates samal ajal sügavalt. Ma pean võitma. Pean.
Kaljud on juba lähedal, näen, et need on märjad ja pooleldi vetikatega kaetud. Miski riivab mu kulunud Smithsi T-särki – Leo sõrmed. Täiesti loomulik, kõik peavad teda härra Täiuslikkuseks, aga kui tal on vaja oma tahtmist saada, siis ei jäta ta pettust kasutamata. Ent seekord ei lähe see tal läbi. Mind tabab järjekordne otsusekindluse sööst ja ma torman jõuliselt edasi. Pingutuseoigega sirutan käe ja laksan vastu vöökõrgust kivirünka.
„Minu võit!“
Leo
Nimi viitab Saksa firmale Berlin Heart, mis toodab viimases staadiumis südamehaigetele mõeldud abiaparatuuri. Kõnealuse aparaadi puhul on tegemist kehavälise südamega. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
