ja isa tõusevad samuti ning järgnevad talle ukseni. Mina jään istuma, suurelt jaolt kartusest, et mu jalad ei suuda mind kanda.
„Mul on tõesti kahju, et mul teile paremaid uudiseid pole,“ ütleb konsultant ja tema ilmest on näha, et ta mõtleb seda tõsiselt. „Kerry jääb teie juurde, juhuks kui peaksite midagi vajama.“
Tõstan põlved lõua alla ja võtan nende ümbert kinni. Kerry puudutab mu käsivart. „Ma tean, et sa muretsed, aga Leo on kindlates kätes…“
Selle peale mu enesevalitsus peaaegu katkeb, pean mujale vaatama ja hingama… hingama… ära mõtle, lihtsalt hinga.
Uks sulgub ohkega. Me ootame ja iga mööduv minut kangutab mu mõistuse küljest killu. Kalade rahustav mõju on kadunud, ma isegi ei näe neid enam. Mul on tunne, et kui ma midagi ei tee, siis lähen hulluks, seepärast võtan telefoni ja sunnin end keskenduma sõrmede üle ekraani libistamisele. Facebook on normaalsuse pelgupaik ja sellest on abi – sõbrad ja poolsõbrad uhkustavad oma eluga või kaeblevad selle üle. Piisavalt pingutades suudan end peaaegu veenda, et kõik ongi kenasti, kuni näen Leo postitust, kuidas ta rannal laineid püüab, ja pärast seda on mul silme ees vaid pilt, kuidas ta kukkus, pilk minu silmis kinni. Mu sõrmed tõmblevad, just nagu suudaksin teda seekord kukkumast hoida, ja libistan need taas üle ekraani. Kaheksakümmend seitse sõpra on tema postituse meeldivaks märkinud. Huvitav, kuidas nad õnnetusest teada saades reageerivad? Esmalt šokk ja siis vist sõltub sellest, kui rängasti lood on. Mu pähe hiilivad proua Rossi sõnad: ta ei reageeri nii hästi, kui mulle meeldiks…
Möödub tunde, enne kui uks taas avaneb. Seekord siseneb meesterahvas. Ta kannab valget särki ja halle pükse ning ta ei naerata. Mu süda tõmbub kokku. Mul on halb aimus, kõhu asemel haigutab must sügavik.
„Tere, minu nimi on James Archer. Olen haigla konsulteeriv neurokirurg. Olen Leo saabumisest alates aidanud tema eest hoolitseda.“
Ema väänab süles käsi ja köhatab kurku selitades. „Aitäh, et tema eest hoolitsete. Kas… kas on uudiseid?“
Peab olema, muidu poleks ta siin. Kuid ootamatult ei taha ma kuulda, mida sel mittenaerataval mehel öelda on, ma ei taha, et võimaluste mull lõhkeks. See on just nagu too Schrödingeri kassi teooria, mida me füüsikas õppisime: kass pannakse koos mürgiga kasti ja ilma seda avamata ei tea mitte keegi, kas mürk on ta tapnud, nii et loom on ühekorraga nii elus kui ka surnud. Sel hetkel mõistan seda teooriat täielikult – niikaua, kui me kaant ei kergita, on mõlemad võimalused tõesed. Kuid me ei saa kauaks teadmatusse jääda. James Archer surub meile peale ühe või teise tegelikkuse, tahame me seda või mitte.
Ta vaatab otse mu vanemate ärevil silmadesse. „Lood pole head.“ Tema hääl pehmeneb ja aeglustub. „Esmased uuringud näitavad, et kukkumine mõjus Leo ajutüvele ülimalt rängasti. Mul on kahju, aga kahjustused paistavad olevat laialdased.“
Ema tõmbab pikalt ja värisevalt hinge. Tema kõrval vajub isa diivani seljatoe najale kössi. „Mida see tähendab?“ küsib ta.
„See tähendab, et peame veel uuringuid tegema,“ vastab doktor Archer. „Kui kahjustuste suurus on selge, siis saame rääkida sellest, mis on Leo jaoks parim.“
Leo jaoks parim on see, kui arstid ta terveks teeksid, kuid korraga haarab mind hirm, et nad ei suuda seda. Mu silmad täituvad pisaratega, mis kukuvad telefonile, ja ma ei pane peaaegu tähelegi, kui Kerry selle mu lõtvade sõrmede vahelt ära võtab.
„Uuringutega läheb aega,“ jätkab arst. „Võimalik, et saame vastused alles mitme tunni pärast.“
„Kas me saame teda näha?“ küsib ema pisaratest tulvil häälega.
„Loomulikult,“ vastab arst kõhklematult. „Aga pean teid hoiatama, et aparatuuri ja tilgutite tõttu näete palju torusid ja juhtmeid.“
Minust uhab üle järjekordne ebatõelisuse laine. Tilgutid ja juhtmed ja aparaadid… see ei saa ometi tõsi olla. Ma pole isegi kindel, kas tahan Leod näha, ma ei taha kasti avada ja tegelikkusega silmitsi olla. Ent samal ajal on mul vaja teda näha ja mul on ema küsimuse üle hea meel.
Doktor Archer tõuseb. „Kui olete valmis, siis viin teid tema juurde.“
Ma ei ole valmis. Ei ole ega saagi olema. Kuid ma järgnen neile sellest hoolimata.
5
JONNY
Kohe, kui ma ärkan, saan aru, et midagi on valesti. Ma ei suuda kätt liigutada, ma ei suuda nupule vajutada, et õdesid kutsuda. Püüan appi hüüda, kuid sõnad ei tule korralikult välja – need on segased ja aeglased. Viimaks õnnestub mul veekann põrandale lükata, see kliriseb valjult. Kortsuskulmne õde tuleb vaatama, mis lahti, ja edasi läheb kõik juba väga kiiresti. Tehakse analüüse ja uuritakse ja selgub, et üks vereklomp on Berliini südamest välja pääsenud. See on liikunud mu vereringesse, põhjustades miniinsuldi – mis on ohtlik, kuid ei tee nii palju kahju kui päris insult. Küll aga tähendab see uut südamekambrit, veel rohkem torudesse süstitud ravimeid ja veel rohkem minu kõrvale seletamatult vaikse häälega peetud vestlusi. Ausõna, kui mul jõudu oleks, siis viskaksin millegagi – pissipudeliga, monitoriga – või korraldaksin jonnihoo, teeksin mida tahes, et nad mõistaksid: minu sees on palju enam kui üks vilets süda.
„Nad muretsevad investeeringu pärast,“ ütleb Em, kui teda tükk aega hiljem minu juurde lubatakse. „See masin võiks samahästi kullast ja teemantidest olla, see on nii kallis.“
Ta mõtleb Berliini südant, ravi mõttes on see päris kulukas ja mina olen enda oma küljes olnud juba aasta, mis Em’i arvutuste kohaselt teeb minust kõige kulukama patsiendi, kes haiglal kunagi on olnud. See võiks mu enesetunnet isegi parandada, kui vaid tema sõnades poleks varjatud haletsust. Sest kui juba kiilaspäine haavandeid täis suuga tüdruk sind haletseb, siis tead, et sinuga on asjalood tõsised.
Miniinsult tähendab seda, et mu vanemad on terve päeva minuga, jälgides hoolega märke, mis võiksid viidata järelmõjudele. Ma ei tea, kuidas nad seda suudavad. Minu meelest pole midagi igavamat kui puhastada haavu, kust torud minu sisse lähevad ja minust välja tulevad, ning jälgida mind magamas, aga nad ei kurda. Jumal ise teab, kuidas isa nii palju töölt ära saab – võib-olla on ta kinga saanud ega taha mulle öelda? Ta annab endast parima, et rõõmus olla, kuid ma näen pinget tema näos, ma näen halvasti peidetud muret ema silmis. Tegelikult ma ei mäletagi, millal viimati neid vaadates hirmu ei näinud.
Femi tuleb vaatama, kuidas mul läheb, ja toob mõne koomiksi. Miniinsuldist me eriti ei räägi. Sellest ajast, kui mind Berliini südame külge pandi, on see juba kolmas, nii et olen nendega üsna harjunud, aga iga kord, kui see juhtub, mõtlen ma enda šanssidele. Järgmine kord võib klomp suurem ja selle mõju lõplik olla.
Nii on lood, kui elad laenatud ajaga. Lõpuks saab see otsa.
6
NIAMH
Leo palat on vaikne, nii vaikne, kui üks nurgas lärmakalt vuhiseva hingamisaparaadi ja sadade iga sekundi tagant piiksatavate monitoridega palat olla saab. Kui doktor Archer meid sisse juhatab, teeb üks õde parajasti märkmeid. Nad vestlevad lühidalt ja vaikselt ning seejärel õde lahkub, saates meile kurvasilmse naeratuse.
Leo lamab täiesti liikumatult valgete puuvillaste linade vahel. Tema rind tõuseb ühtlaselt hingamisaparaadi rütmis, kuid see on ka ainus liikumine. Kõlab tobedalt, ent mulle tundub, et kõige rohkem häiribki mind tema liikumatus;
