keda tahan, armastab mind ka siis, kui olen mina ise. Nõidus hakkab pikkamööda kaduma ja ma muutun üha rohkem ja rohkem enda moodi, kas tead.»
Sophie oli nii hämmeldunud, et lõpetas oma koogi, märkamata, milline see oli. «Miks kümme last?»
«Sest ma tahan nii palju,» ütles Martha.
«Ma ei teadnudki!»
«Polnud eriti mõtet sulle sellest rääkida, sest sina olid alati ema poolt, kui too mu tulevikust kõneles,» ütles Martha. «Sa arvasid, et ema mõtles seda hästi. Ka mina arvasin, kuni isa suri ja ma nägin, et ta lihtsalt tahtis meist lahti saada – leides Lettiele koha, kus too kohtuks paljude meestega ja abielluks, ja saates mu nii kaugele ära, kui vähegi sai. Ma olin nii vihane, et mõtlesin: miks mitte? Ja ma rääkisin Lettiega ja ta oli just sama vihane ja nii me tegime kokkuleppe. Nüüd on meiega kõik hästi. Kuid me mõlemad tunneme end halvasti sinu pärast. Sa oled kaugelt liiga tark ja kena, et ülejäänud elu selles poes veeta. Me rääkisime sellest, kuid me ei teadnud, mida teha.»
«Minuga on kõik korras,» protesteeris Sophie. «On vaid pisut igav.»
«Korras?» hüüatas Martha. «Jah, sa tõestasid, et sinuga on kõik korras, kui ei tulnud siia kuude kaupa, ja siis ilmusid hirmuäratavas hallis kleidis ja salliga, nähes välja, nagu kardaksid isegi mind! Mida küll ema sinuga teinud on?»
«Mitte midagi,» ütles Sophie piinlikkust tundes. «Meil on olnud üsna palju tegemist. Sa ei peaks Fannyst niimoodi rääkima, Martha. Ta on su ema.»
«Jah, ja ma olen küllalt tema moodi, et teda mõista,» vastas Martha. «Seepärast ta saatiski mu nii kaugele, või püüdis seda teha. Ema teab, et sa ei pea kellegi vastu halb olema, et teda ära kasutada. Ta teab, kui kohusetundlik sa oled. Ta teab, et pead end ebaõnnestujaks vaid sellepärast, et oled vanim. Ta sai sinuga kenasti hakkama ja tegi su enda orjaks. Vean kihla, et ta ei maksa sulle.»
«Olen ikka veel õpilane,» vaidles Sophie vastu.
«Mina samuti, kuid ma saan palka. Cesarid teavad, et olen seda väärt,» ütles Martha. «Sel kübarapoel läheb praegu ülihästi, ja kõik sinu pärast! Sina tegid selle rohelise kübara, mis muudab linnapea naise rabava koolitüdruku sarnaseks, kas pole?»
«Roheline nagu röövik. Ma kaunistasin seda,» ütles Sophie.
«Ja kübara, mida kandis Jane Farrier, kui kohtus selle aadlikuga,» jätkas Martha. «Sa oled geniaalne kübarate ja riietega, ja ema teab seda! Sa otsustasid oma saatuse, kui tegid Lettiele eelmiste maipühade ajal selle kleidi. Nüüd teenid sina raha, kui tema käib väljas lobisemas…»
«Ta on väljas materjale ostmas,» ütles Sophie.
«Ostmas!» hüüatas Martha. Ta keerutas pöidlaid. «See võtab tal pool hommikut. Olen näinud teda, Sophie, ja kuulnud jutte. Ta on sinu teenitud raha eest tõlla üürinud ja uued riided ostnud, ja külastab kõiki härrastemaju terves orus! Räägitakse, et ta kavatseb osta seda suurt maja Edi orus ja end stiilselt sisse seada. Ja kuhu jõuad sina?»
«Noh, Fanny on ära teeninud mõningaid rõõme pärast rasket tööd meie üles kasvatamisel,» ütles Sophie. «Arvan, et ma pärin selle poe.»
«Milline saatus!» hüüatas Martha. «Kuula…»
Kuid sel hetkel tõmmati kaks tühja koogiriiulit toa teisest otsast minema ja õpipoiss pistis pea riiulite tagant välja. «Arvasin, et kuulsin su häält, Lettie,» ütles ta, irvitades kõige sõbralikumal ja flirtivamal viisil. «Uued koogid said just valmis. Ütle neile.» Ta lokkis ja pisut jahune pea kadus jälle.
Sophie mõtles, et ta paistis toreda noormehena. Sophie tahtis küsida, et kas tema on see, kes Marthale tõeliselt meeldis, kuid tal polnud võimalust. Martha kargas kiiresti püsti, ikka veel rääkides.
«Pean tüdrukud appi kutsuma, et need kõik poodi viia,» ütles ta. «Võta sellest otsast.» Ta tiris lähima riiuli välja ja jõnksutas selle Sophie abil uksest mööda lärmakasse, rahvarohkesse poodi. «Sa pead midagi endaga ette võtma, Sophie,» hingeldas Martha. «Lettie räägib ikka, et ta ei tea, mis võib sinuga juhtuda, kui meid pole kodus su eneseaustust tugevdamas. Tal on õigus muretseda.»
Poes haaras Mrs. Cesari sama riiuli, lükates seda kahe tohutu käsivarrega ja karjudes õpetussõnu, ning hulk inimesi tormasid Marthast mööda, et riiuleid juurde tuua. Sophie hüüdis hüvasti ja lipsas saginas minema. Ei sobinud Martha aega kulutada. Pealegi ta tahtis olla üksi, et järele mõelda. Ta jooksis koju. Jõe kaldalt aasalt, kus oli olnud laat, tulistati rakette, mis võistlesid Howli lossi siniste pahvakutega. Sophie tundis end veel kõlbmatumana kui kunagi varem.
Sophie mõtles ja mõtles peaaegu terve järgmise nädala ja juhtus vaid see, et ta sattus segadusse ja muutus rahulolematuks. Asjad ei paistnud olevat sellised, nagu ta arvas, et olid. Lettie ja Martha hämmastasid teda. Ta oli neid aastaid valesti mõistnud. Kuid ta ei suutnud uskuda, et Fanny oli selline, nagu Martha ütles.
Tal oli palju aega mõtlemiseks, sest Bessie lahkus, et abielluda, ja Sophie oli enamasti poes üksinda. Fanny oli sageli kaua ära, kas siis lobisemas või mitte, ja pärast maipühi läks äri halvasti.
Kolme päeva pärast võttis Sophie julguse kokku ja küsis Fannylt: «Kas ma ei peaks palka saama?»
«Muidugi, mu kallis, kõige selle eest, mis sa teed!» vastas Fanny soojalt, kinnitades roosidega ääristatud kübarat poe vaateaknale. «Me vaatame seda niipea, kui olen täna arved kokku löönud.» Siis läks ta välja ega tulnud tagasi enne, kui Sophie oli poe kinni pannud ja selle päeva kübarad koju palistada viinud.
Sophie tundis end alguses halvasti, et oli Marthat kuulanud, aga kui Fanny enam palgast ei rääkinud, ei sel õhtul ega ka tervel järgmisel nädalal, hakkas Sophie arvama, et Marthal oli olnud õigus.
«Võib-olla kasutatakse mind ära,» ütles ta kübarale, kaunistades seda punase siidi ja kimbu vahakirssidega, «kuid keegi peab seda tegema, või meil pole enam müümiseks kübaraid.» Ta lõpetas selle kübara ja alustas uut mustvalget, väga moodsat, ning talle tuli täiesti uus mõte. «Kuid mis siis juhtuks, kui meil polekski midagi müüa?» küsis ta kübaralt. Ta vaatas kõiki neid kübaraid, mis ootasid alustel või kuhjas, et neid kaunistataks. «Mis kasu teist on?» küsis ta neilt. «Te kindlasti ei tee mulle vähimatki head.»
Ja ta oli üsna lähedal sellele, et lahkuda kodust ja minna õnne otsima, kuni talle meenus, et ta oli vanem ja sellel pole mõtet. Ta võttis jälle ohates kübara kätte.
Ta oli järgmisel hommikul üksinda poes ja ikka veel rahulolematu, kui üks inetu noor naisklient sisse tormas, hoides lintidest üht plisseeritud seenekübarat. «Vaadake seda!» karjus noor daam. «Te ütlesite mulle, et see on samasugune kübar, nagu Jane Farrier kandis, kui ta krahvi kohtas. Ja te valetasite. Mina pole üldse mitte kedagi kohanud!»
«Mind ei üllata see,» vastas Sophie, enne kui sõnal sabast kinni sai. «Kui te olete küllalt rumal, et sellise näokujuga seda kübarat kanda, siis pole teil küllalt mõistust kuninga enda ära tundmiseks, kui ta soovib teiega tutvuda – kui ta pole juba teid vaadates kiviks muutunud.»
Klient jäi vahtima. Siis ta viskas kübara Sophiele ja tormas poest välja. Kergelt hingeldades toppis Sophie kübara hoolikalt prügikorvi. Reegel oli: kaota kannatus, kaota klient. Ta oli just tõestanud, et see on tõsi. Talle tegi muret mõistmine, kui lõbus see oli olnud.
Sophiel polnud aega toibumiseks. Kostis kabjaplaginat ja üks tõld jäi akent pimendades seisma. Poekell
