koridori keskel oleva sõdurirühma taga välja. Mehed kriiskasid, kui elekter nad endasse haaras. Surusin hambad risti. Kui nad ellu jäävad, saaks Prof neid „Kättemaksjate tehnoloogia” sildi all ravida.
„Veepommid ei tööta,” nentis Tia.
„Töötavad,” sisistasin ma ja vaatasin, kuidas üks tabas Lähtevälja. Ta võimed lõid kõikuma. Tulistasin, nagu ka kolm Korrakaitse püssimeest. Nood olid end sisse seadnud koridori teises otsas, minu vastas.
Kõik neli kuuli tabasid, kõik neli jäid tema energiavälja ja hävisid. Veepommid töötasid, lihtsalt mitte piisava tõhususega.
„Kõik koridori lõunapoolse otsa üksused,” käskis Abrahami hääl, „tõmmake tagasi. Kohe.”
Viskusin ukseavast eemale samal hetkel, kui järsk kuulirahe hoonet raputas. Abraham, kes oli sättinud end paika koridori teises otsas Korrakaitse täpsuslaskurite taga, laadis tühjaks oma XM380 gravatroonilist kuulipildujat.
Haarasin mobiili ja võtsin ette Abrahami videopildi. Nägin tema perspektiivist, kuidas relv pimeduses välkus ja kuul kuuli järel rikošettidega mööda teraskoridori edasi sööstis ning sädemeid lennutas. Iga Lähteväljani jõudnud kuul jäi ikkagi tema elektrivälja kinni või põrkus sellelt minema. Üks meeste ja naiste rühm Abrahami taga loopis üksteise võidu veepomme. Ülal avasid sõdurid laeluugi ja kummutasid alla Kool-Aidiga täidetud ämbri.
Lähteväli hüppas eemale ja põikas kõrvale. Samm sammu haaval taganes ta läigatatud vedelikust. Ta kartis küll seda, aga see ei töötanud täielikult. Eepiku nõrkus oleks pidanud täielikult ta võimed nullima ja seda ei juhtunud.
Ma olin päris kindel, et teadsin põhjust.
Lähteväli vallandas energiapursete rahe Abrahami ja teiste suunas. Abraham vandus ja käis pikali, ent kaitsekilp – Profi kingitus tehnoloogilise jõuväljaga tagi kujul – varjas teda ja ka inimesi tema taga. Kuulsin ülekande kaudu oigeid, kuid ei näinud midagi. Lülitasin kanali välja.
„Te pole midagi väärt!” hüüdis Lähteväli.
Kinnitasin mobiili käsivarrele ja astusin koridori just selleks hetkeks, et näha, kuidas ta saadab elektrilaine läbi lae selle kohal olijate poole. Karjed.
Hüpitasin oma viimast veepommi ja viskasin selle siis. See lõhkes ta seljal.
Lähteväli pööras kannapealt minu poole. Sa vana säde! Üks Kõrgem Eepik oma hiilguses, energia paisumas… Oli see mõni ime, et need olendid eeldasid, et on valitsejad?
Sülitasin ta jalge ette, keerasin ja jooksin tagaukse kaudu välja.
Ta hõikas mulle järele ja tuli mu kannul.
„Ülemised üksused, Haveni tänav,” ütles Tia mulle kõrva, „olge valmis loopima.”
Inimesed ilmusid katusele, kui ma hoonest väljusin. Nad heitsid veepomme alla, kui Lähteväli minu järel välja tormas. Ta eiras neid ja järgnes mulle. Veepommid ajasid teda pigem veel rohkem närvi.
Ent kui need tema lähedal lõhkesid, lõpetas ta hõikumise.
Või nii, mõtlesin ma higistades ja prahvatasin hoonesse teisel pool tänavat. See oli väike kortermaja. Jooksin läbi koridori esimesse korterisse.
Lähteväli tuli mulle energia- ja vihatormina järele. Seinte jaoks ta ei peatunud, sest läbis need valgussähvatustena.
Ainult natuke veel! julgustasin teda hääletult ja sulgesin ukse. Siin majas oli elanikke ja me asendasime paljud tardunud terasuksed töökorras puust ustega.
Lähteväli tuli läbi seina, mina kargasin aga üle terasest diivani ja sisenesin järgmisesse ruumi – see oli kottpime. Virutasin ukse kinni.
Siseneva Lähtevälja valgus pimestas mind. Tema aura tabas ja järsku tundus see ennist saadud pisike šokk tibatillukesena. Elekter läbistas mind ja muutis lihased nõrgaks ning spastiliseks. Küünitasin suure nupu poole seinal, ent mu käed ei töötanud õigesti.
Põrutasin sellele hoopis oma näoga.
Vajusin kokku, alistudes tema energiast saadud šokile. Pea kohal avanes väikese pimendatud toa, kunagise vannitoa lagi – ja kallas meie peale tuhatkond liitrit Kool-Aidi. Selle kohal käivitusid omakorda dušiotsikud ja pritsisid punast vedelikku.
Lähtevälja energia sumbus märgatavalt. Elekter jooksis tema käsivarsi mööda pisikeste paeltena, ent kippus kogu aeg lühistuma. Ta sirutus ukse poole, ent see oli minu järel lukustunud. Vandudes tõstis ta rusika ja üritas koguda energiat teleportimiseks, kuid pidev vedelikuvihm häiris ta võimeid.
Tõusin raskustega põlvili.
Ta pöördus minu poole, urises ja haaras mul siis õlgadest.
Küünitasin üles, haarasin ta näokattest ja tõmbasin selle ära nagu suusamaski. Selle esiosas oli plastist tükk, mis ilmselgelt kattis nina ja suud. Mingi filter?
Maski all peitis end kräsus pruunide juustega keskealine naine. Vedelikku muudkui voolas – see jooksis ojadena üle ta põskede ja huulte. Sattus talle suhu.
Ta valgus kustus täielikult.
Ägasin ja ajasin end jalgele, Lähteväli aga karjus paanikas, rabeles ukse juures, lõgistas seda ja üritas paaniliselt avada. Toksasin oma mobiili ja uputasin ruumi pehmesse valgesse valgusesse.
„Vabandust,” ütlesin ma Megani püstolit ta pea juurde tõstes.
Lähteväli vaatas mind ja tema silmad suurenesid.
Vajutasin päästikule. Sedapuhku ei põrganud kuul minema. Naine kukkus maha ja tumepunasem vedelik asus tema ümber kogunema ning sajuga segunema. Langetasin püstoli.
Minu nimi on David Charleston.
Ma tapan ülivõimetega inimesi.
4
TEGIN ukse lukust lahti ja trügisin vannitoast välja, ise üleni puuviljamahla matkivast joogist tilkudes. Üks sõdurite rühm seisis ruumis, relvad sihikul. Mind nähes need langetati. Osutasin üle õla ja Korrakaitse rühma kapten Roy saatis kaks alluvat laipa kontrollima.
Kurnatu ja vabisevana kulus mul kaks katset, et Megani püstolit kabuuri saada. Ma ei lausunud sõnagi, kui mitmed sõdurid mu lahkumise ajal au andsid. Nad kohtlesid mind aukartuse ja imetluse seguga ning üks sosistas: „Terastapja”. Vähem kui aasta jooksul Kättemaksjate juures viibides tapsin isiklikult peaaegu tosin Eepikut.
Mida need mehed ütleks teades, et võlgnen suurema osa oma mainest ühe teise Eepiku võimetele? Mind vigastuste eest kaitsev jõuväli ja surmasuust päästev ravi – need olid mõlemad Profi võimete portfellis ja ta maskeeris neid edukalt tehnoloogiateks. Tema oli see, keda me kutsusime doonoriks – selline Eepik, kes võis oma erakordseid andeid teistele laenata. Miskipärast lubas see jääda nendest rikkumata – teised võisid tema väest jõudu ammutada, kuid ise neid kasutades ähvardasid need teda hävitada.
Ainult käputäis inimesi teadis Profi kohta tõde. Nende hulka ei kuulunud Newcago tavakodanikud – maja ette oli kogunenud suur hulk selliseid. Sarnaselt sõduritega vahtisid nad mind imetluse ja elevusega. Nende jaoks olin ma kuulsus.
Tõmbasin
