teretada ja seda veel avalal pilgul silma vaadates. Teine silmatorkav erinevus varem külastatud koolidega oli see, et keegi lastest ei istunud vahetunnil moblat näppides kusagil nurgas, kuid see ei tähendanud, et neil poleks nutitelefone olnud – need lihtsalt jäeti vahetunniks klassi.
„Kõik!” kostis majja sisenedes Ira kõrvu karm korraldus, millele lisati: „Sellest me rohkem ei räägi!” ning õppealajuhataja kabinetist jalutas välja ärevusest laigulise näoga poisiklutt, kelle „tere!” samuti tulemata ei jäänud.
Exceli tabeli üheski küsimustikus polnud kirjas vastuste varianti, mille Ira oma esimesele küsimusele sai, ning seda veel enne, kui ta selle vormistanud oli.
„Teid kuulatakse ja siin koolis on sõnal hinne!” lausus Ira ise oma küsimusele vastates ning sirutas koolijuhile terekäe, et end tutvustada.
„Tahtsin Anneli Riinuskist rääkida, et aimu saada, milline inimene ta oli,” lausus uurija, saanud juhatajalt vastu tugeva käepigistuse. „Sina, Sillu, mine mängi seni õues poistega palli. Mul ei lähe kaua,” lausus ta siis konstaabli poole pöördudes.
„Jah! Üks tass kohvi kuluks ära küll, aga siis algab meil tund,” lisas koolijuhataja ning kiirustas espressomasina juurde.
Ira ei soovinud kohvi, aga ta ei jõudnud seda veel lausudagi, kui tops tal nina ees auras ja jutt tuli samuti küsimata.
„Anneli oli, no ta on ikka, kuigi arstide sõnul pole ta veel teadvusele tulnud, aga ta on õpetajate seisukohalt väga vaikne. See on isegi huvitav, kui nii väljenduda. Algul ma ei saanud üldse aru, kas ta tunnis rääkis või mida ta tegi. Ukse taga kuulates oli klassis teinekord nii vaikne, et mul oli kange tahtmine seda paotada ning vaadata, mida nad seal teevad.”
„Ja mida ta siis tegi?” sekkus Ira suunava küsimusega. „Kõneles viipekeeles või?”
„No siis teate teie ju rohkem kui mina,” nentis koolijuhataja. „Ja lastele see meeldis. Täiesti uskumatu, kuidas ta sel moel lapsed tähelepanelikuks muutis. Meil pole juba pea aasta direktorit palgal ja nii olen mina lisaks õppealajuhataja tööle ka selle ameti peal, aga mina küll ei hakanud taolist meetodit ära keelama, sest asi toimis. Võtsin kurtidele mõeldud žestide kasutamist kui lisaväärtust, kuni keegi lapsevanematest tuli välja kaebusega, et kuidas puudega õpetaja terve mõistusega lapsi õpetab. Küsisin siis. Selgus, et Anneli ei ole ise vaegkuulja, aga keegi ta lähedastest oli olnud kurttumm, ja nii õppis ta ära viipekeele. Pedagoogilises instituudis oli ta seda ka ametliku lisaainena õppinud ja meie koolis kasutas vaid erandjuhtudel, nii-öelda meie vaikival kokkuleppel ja oma riisikol.”
„Kes tema lähedastest oli kurttumm?” küsis Ira. „Oli see mõni tema pereliige? Isa, ema, vend või kallim?”
„Mitte ei tea,” kinnitas õppealajuhataja. „Anneli hoidis omaette. Meie valla õpetajate elumajas oli tema kasutada kahetoaline korter, aga keegi meie omadest polnud seal külas käinud. Meest tal igatahes polnud, aga…” katkestas juhataja kellale pilku heites oma jutu ja lisas: „Kolm minutit veel. Aga üks asi oli küll imelik. Meil on ta töötanud alles aasta, aga pedagoogilise lõpetas nelja aasta eest ja ühtegi varasemat töökohta tema tööraamatus kirjas polnud. Nüüd peame küll lõpetama. Sillule ma juba rääkisin. Edasi küsige temalt. Vabandust!”
Ira tõusis ja tänas. Tema jaoks esialgu sellest infost piisas, et järgmine ette määratud samm teha. Ta otsis üles majandusjuhataja ruumi ning palus kohkunud ilmega vanaproual end preili Riinuski korterisse juhatada.
„Teie käes on ju õpetajate elumaja kõigi korterite varuvõtmed,” pakkus Ira, kuigi polnud selles päris kindel, aga tabaski märki, sest majandusjuht haaras telefoni järele, ent jäi pisut hiljaks, sest samal hetkel helises kell tundi ja see tähendas, et koolijuhatajale enam helistada ei tohtinud.
Ira otsis välja oma töötõendi, viitas õues ootavale konstaablile ning rääkis, miks oli tal vaja preili Riinuski tuppa kiigata.
„Ma ei puutu seal midagi. Ma ainult silman korraks. See pole seadusega keelatud. Anneli ise ei saa ju tulla ja ennast aidata – ikka meie peame seda tegema,” selgitas uurija valvsust uinutavalt monotoonsel häälel ning kooli majandusjuht jäi nõusse.
Anneli Riinuski elutuba oli just selline, nagu võis arvata – mittemidagiütlev, mis kõnetaski vaid uurijat. Samas oli väga sisukas vanaprouast majandusjuhataja lausutu, milles ta noore õpetaja kasinat eluviisi põhjendas.
„Anneli oli… on väga kasin ja kokkuhoidlik,” lausus ta Ira selja tagant tuppa piiludes. „Kõik aja kulutas ta laste peale, aga oma teenitud raha pani auto ostmiseks kõrvale. See oli ta eluunistus ja nägite, mis juhtus – sõitis esimese korraga nii masina kui enda sodiks. Mu mees ütleb ikka, et neil autojuhtidel, kellel avarii on saatusest ette nähtud, juhtub see kohe ära, sest mõnele inimesele see sõitmine kohe ei sobi.”
„Suur tänu, proua! Teist oli väga palju abi,” tänas Ira ning oli mõttes teel juba järgmise punkti.
Majandusjuht oli pisut üllatunud pikalt palutud visiidi kiirest lõpust, kuid taipas siis, et uks tuli ruttu lukku tagasi keerata ja kiirelt kaduda, sest oma südames tundis ta võõrasse elamisse loata sisse vaatamise pärast ikkagi endal süüd.
„Tänan, jah, ma kah,” pomises ta lisades: „loodan, et Anneli ei pahanda.”
Anneli ei pahandanud, seda Ira juba teadis, sest oli vaid päevade küsimus, mil tema kunstlik koomas hoidmine lõpetatakse, kuid selle info jättis uurija enda teada. Enne Köismäele sõitmist oli Ira põhjalikult tutvunud Anneli Riinuski meditsiinilise ekspertiisi ja tundmatu naise patoloogilise ekspertiisi aktidega ning lootis, et saab kohapeal rohkem teada. Kõigi teada saadud faktide jagamise ainuõigsuse kohalike elanike ja konstaabliga oli ta esialgu jätnud oma vaistu otsustada.
„Juba valmis? Poolt tundigi pole veel möödas,” imestas konstaabel, nähes uurijat oma masina poole tulemas.
„Valmis pole veel midagi,” vastas Ira kohaliku konstaabli teenistusautosse istudes. „Meil on 3D-d vaja, aga pole veel toorikutki, millest printida. Sõidame Köismäe vabatahtliku päästekomando juurde.”
„Mida sinna?” imestas mees ja oletas: „Kas nüüd hakatakse avariilisele autole uut ekspertiisi tegema? See anti ju ammu vabaks ning Harri hakkas otsast juba remontigi tegema. Kas ma olen midagi vahele jätnud?”
„Ilmselt küll,” lausus Ira rahulikuks jäädes.
Uurijana teadis ta üsna kindlalt, et selle aja peale, mille nemad vallamajas ja koolis veetsid, oli Anneli masin juba kohaliku päästeameti hoovilt treileri peale tõmmatud ja teel maakonna politseiparklasse. Iral oleks üksi läinud raskeks kõiki selle avarii tehnilisi üksikasju üle kontrollida ja nii oli ta masinaid puudutava osa juurdlusest jätnud oma paarimehe kanda ning sellele polnud isegi boss vastu vaielnud. Köismäe konstaabli teavitamise oli Anti Saam jätnud ilmselt meelega hilisemaks ja Ira ei sekkunud oma kolleegi taktikalistesse käikudesse. Saami-mees teadis, mida tegi ning selles polnud Ira kunagi kahelnud.
Hommikune pressikonverents Köismäe vallamaja hoovis jättis kohaliku konstaabli ilma viimasest infost ning seda oli päris valus taluda, millisel nördinud ilmel ta Irat silmitses, pomisedes: „Võinud siis öelda! Milleks mind lolliks teha?”
„Räägime nüüd nende meestega, kes Anneli auto Jänesehaagi kuristikust välja tõmbasid,” lausus Ira, noore mehe solvumist ära märkimata. „Vabatahtliku Päästekomando ülem Harri Käosalu on see mees, kellega mina tahan rääkida. Sina kõnele teistega ja vabas vormis. Pole siin mingeid Exceli tabeleid vaja silmas pidada – lihtsalt räägi inimestega ja
