riis 6.41
Pariis 6.41
Ma oleksin võinud valida kell 7.50 – või isegi 8.53 väljuva rongi. On esmaspäev. Esmaspäeviti ei toimu tööl midagi. Ma lihtsalt ei talunud seda enam. Mis mõttega ma jäin pühapäeva õhtuks. Ma ei tea, mis mul hakkas. Kahest päevast piisanuks ju täiesti.
Mõistagi magasin sel ööl väga kehvasti. Olin iseenda peale vihane. Järjekordne rikutud nädalavahetus. Samal ajal ei olnud selles midagi imelikku, see on alati nii olnud. Valentine oli seda väga hästi ette näinud. Luc samuti. Ma mõistan neid – aga samas olen ka nende peale pahane. Et nad ei tulnud. Et nad ei ulatanud mulle abikätt. Et nad ei andnud mulle hapnikku, mida ma neil kahel päeval vajasin. Et nad ei hoolinud mu vanematest nii palju kui mina. Normaalne. Nad on ju minu vanemad. Minu vanemad. Minu ainsad vanemad, kelle ainus tütar ma olen.
Iga kord lubasin endale, et enam seda ei juhtu. Ja siis hakkas süütunne kasvama. Salakavalalt. Nende hääled telefonis. Mitte kunagi ühtki etteheidet. Ei mingit hädaldamist. Aga vaikus, kui ma vastasin, et mul on hetkel palju tööd. Tarnijatega vaja suhelda. Klientide soove rahuldada. Kujutasin neid teisel pool telefonitoru ette. Ema seisab isa selja taga – hästi sirgelt. Jäik. Nägu virildunud grimassiks. Suu viril. Olen endamisi mõelnud, et kas on üldse inimesi, kes suudavad oma vanematest hoolida, kui nad on vanad. Vanad ja mitte veel voodihaiged. Vanad ja väetid. Vanad ja haavatavad. Ja kibestunud.
Ei, tegelikult ma ei ole selle peale mõelnud. Neid on küll, näiteks Luc. Ainult et talle ei lähe nad tegelikult üldse korda. Ta arvas perekonna rohkem kui kakskümmend aastat tagasi oma elust välja ja peale juhusliku külastuse või telefonikõne ta endast rohkem elumärki ei anna. Arvan, et imetlesin teda kohates tema juures kõige enam just seda. Seda sõltumatuse võimet. Seda päästvat egoismi. Veel enam kui välimust. Tema suhtumist. Selle suhtumise on ta säilitanud, hoolimata aastatest. Ta saab varsti viiskümmend, ent on endiselt sale, kuivetu, peaaegu sooniline. Selline mehetüüp, kellest unistavad üle neljakümnesed naised. Ma ei ole armukade. Ma ei ole seda kunagi olnud. Ma ei ole selleks piisavalt alistunud. Meie vastastikune sõltumatus on provokatiivne ja austav.
Mõistagi hädaldavad mu vanemad tema eemalviibimise pärast. Mitte et Luc oleks nendega iseäranis armastusväärne, aga nad eelistavad meie käike perekonnana. Luci ja Valentine’iga. Nii on neil võimalus kogu linnaosale uhkelt korrata – ja eriti poodnikele –, et „viimasel nädalavahetusel oli terve pere kohal”. Neile meeldib väga öelda „terve pere”.
Seekord ei olnud kaks ülejäänud „terve pere” liiget nõus seda kaasa tegema.
Üritasin selgitada. Lucil on palju tööd oma ettevõtte sisemise ümberstruktureerimisega. Valentine, nojah. Tavaliselt oleks pidanud sellest piisama. „Nojahist”, millele järgnes ohe – see pidi hõlmama tõsiasju, et Valentine saab peagi seitseteist, et ta elab Pariisi piirkonnas, et ta on armunud ja et ta vihkab käike sellesse provintsilinna, kus ta ei tunne mitte kedagi ja kus vanaisa saadab teda jätkuvalt aeda mängima, nagu ta oleks alles seitsmene.
Aga minu vanemate puhul sellest ei piisa. Vaja on leida ilus vale, hästi pakitud, seotud kaunite sidrunkollaste paeltega – ja serveeritud kiirgava naeratusega. Olen sellega harjunud. Õppisin väga varakult nende eest tõde varjama. Niisiis mõtlesin Valentine’ile välja gümnaasiumi proovilõpueksami esmaspäeva hommikul ja pühapäeval selle eel kordamise. Kui ma seda valet Valentine’ile esitlesin, enne selle vanematele edastamist, puhkes ta naerma, kallistas mind ja küsis, miks ma ei ütle neile hoopis, et tal on nende juures surmigav ning et nad on kohutavalt rusuvad. Ma ei vastanud talle. Ainus, mis mulle pähe tuli, oli „sellepärast, et oma vanematega nii ei räägita”, aga ma ei öelnud seda, sest ma tean suurepäraselt, et Luc ja Valentine on suutelised seda tegema.
Olen mõelnud, et kas Valentine hakkab meiega ka kunagi nii rääkima. Kui on meie kord oodata tema külastust äärelinna majakeses. Ei, mitte äärelinnas. Ma ei suudaks vananeda Pariisi lähistel. Ma ei ole sealt pärit. Mind ei seo selle paigaga suurt midagi. Olen vaadanud ringi, kus ma – tegelikult, kus meie, kui kõik läheb hästi – võiksin oma eluõhtu veeta. Olen hellitanud mõtet Mehhikost ja Marokost, aga ma tean, et hakkaksin tohutult igatsema raamatuid, filme ja keelt. Ma tean neid riike. Olen neid külastanud. Olen rahul, et mul on need läbi käidud, aga ma ei näe end seal elamas. Ei. Ma vajan rahulikku kohta. Tasandikku – aga samas mägesid silmapiiril. Või siis merd. Pigem ookeani. Soolast, metsikut, mis kleepub nahale. Aga mitte Pariisi. Ei. Mitte ka siin. Troyes’s. La Champagne’i maakonnas. Mul on sellest kõrini. Lausa kõriauguni. Rongijaama perroon. 6.35. Ma ei tihka isegi mõelda neile kordadele, kus ma olen selle klaaskatuse all rongi oodanud.
Milline rumalus.
Kõik see on rumalus.
Et ma nii vara tõusin. Ja eriti, et ma jäin ühe öö kauemaks. Mul oli valik. Ma oleksin võinud eelmisel õhtul koju sõita – aga ma ei tea, mind heidutas vist perspektiiv sõita nelikümmend viis minutit metroos ja linnalähirongis, et jõuda Idavaksalist koju ja sõita siis esmaspäeva hommikul vastupidises suunas tagasi. Ja siis mu ema, kes mõistagi vaikis, ja kelle nägu muutus Valude Neitsi Maarjaks mõttest, et ma lahkun pühapäeva pärastlõunal. Ma teadsin, et Valentine pidi magama Éléonore’i juures ja Luc veetis õhtu arvutis. Lõin käed plaksti kokku ja teatasin nagu väike tüdruk vanematele: „Ma võin ka esmaspäeva hommikul minna!” Helistasin Lucile – ta kirus. Saatsin SMSi Valentine’ile – nagunii ei olnud teist moodust temaga kontakti saada. Vastus: „Ok. Kallistan.” Tuleb aeg, kus me oleme kiilutud ükskõiksete laste ja jonnakate vanemate vahele. Nii ongi. Ma olen neljakümne seitsme aastane. Minu elus on see aeg käes.
Lõpuks olid kõige rohkem üllatunud mu vanemad. Ebameeldivalt üllatunud. Eriti mu ema. Valude Neitsi Maarja muutus Kannatuste Neitsi Maarjaks. Näed, kes häiris tema rutiini. Näed, kes tekitas probleeme. Ta ei saanud panna masinasse voodilinu, mida olin kahel eelmisel ööl kasutanud. See lükkas kõik edasi. Ja mida me õhtuks sööme, sest me ei näinud seda üldse ette, sa ju tead, et pühapäeva õhtuti on meil supp, krimifilm 2. kanalilt ja voodisse! Ja mida see veel tähendab? Kas sinu ja Luci vahel ei ole asjad hästi? Sellepärast ta ei tulnudki, mis? Oh, meile võid sa seda ju ometi rääkida, aga tuleb tunnistada, et sa võiksid temaga natuke kenam olla. Tundub, nagu sina otsustaksid kõige üle.
Ma vaidlesin vastu. Teatasin: „Te ei ole rahul, et ma veedan aega teiega?” Nad tõmbusid tagasi. Vabandasid. Vastasid, et muidugi, ainult et. Enamat ei olnud vaja öeldagi. Ma tean. „Terve pere”. Ja mõelda, et mind austatakse igapäevases elus. Mind koguni kardetakse. Ma planeerin. Ma otsustan. Ma võtan tööle.
Ma ei tea, kas ma kurvastan, kui nad surevad.
Näib, et me hoopleme oma tundetusega ja siis, kui see hetk on käes, võtab tundeliigutus meis võimust ja surub vastu maad. Siiski. Mul on raske seda seedida. Lühidalt, raisku läinud nädalavahetus. Käisin ainult majas ringiratast. Ma väljusin üksainus kord selleks, et minna eelmise päeva rongipiletit ringi vahetama, – ah ei, saatsin ema ka pagari-kondiitriärisse, mis ei ole tegelikult pagariäri ja veel vähem kondiitriäri, vaid leivaladu. Ema tahtis osta vanillikreemikooki. Pühapäevaõhtuseks magusroaks. Kuna ta ei olnud midagi ette näinud.
Mõttetu öelda, et ma ei räägi seda Lucile. See tõendaks, et tal on õigus ja ta näole ilmuks võitjanaeratus. Ka mitte üht sõna Valentine’ile – talle ei lähe see nagunii korda. Ega oma kolleegidele. Ja harvadele sõpradele, kes on alles jäänud – täiesti pöörane, kuidas pärast neljakümnendat eluaastat sõprussuhted mõranevad, töökohavahetused, lapsed, vaadete lahknemine, kõik kaugendab meid nendest, kellega uskusime olevat terve elu seotud. Pinnale jäävad vaid lakoonilised e-kirjad. Telefonikõned, mida varjundab vaikus. Episoodilised kohtumised.
Ei. Aitab.
Pean endale meenutama, et kui ma olen halvasti maganud, muutun kõigi ja kõige suhtes väga mürgiseks. Ning kell on 6.41. Ja ma olen halvas tujus.
Terve maailm hämmastab mind. Ka rongide sagedus hommikuti. Nagu käiks pool linnast iga päev Pariisis tööl.
Muide,
