ja
Heather Morris on uusmeremaalane, kes elab nüüd Austraalias. Palju aastaid kirjutas ta ühes Melbourne’i haiglas töötamise kõrvalt stsenaariume, millest üht kasutas Oscari-võitjast stsenarist USA-s. Heatherit tutvustati 2003. aastal ühele vanahärrale, kel „võib leiduda lugu, mis vääriks jutustamist“. Päev, mil ta kohtus Lale Sokoloviga, muutis nende mõlema elu. Nad said headeks sõpradeks ning Lale jagas temaga ka kõige salajasemaid üksikasju sellest, kuidas ta holokausti üle elas. Heather pani Lale loo kirja esmalt stsenaariumi kujul, mis märgiti hiljem ära rahvusvahelistel käsikirjavõistlustel, ning töötas selle pärast ümber oma debüütromaaniks „Auschwitzi tätoveerija“.
Pühendatud Lale Sokolovi mälestusele.
Tänan sind, et usaldasid mulle oma ja Gita loo jutustamise.
PROLOOG
Lale ei taha üles vaadata. Ta sirutab käe ja võtab tema poole lükatud paberitüki. Ta peab need viis numbrit kandma tüdruku käsivarrele. Seal on juba number, mis on aja jooksul ähmaseks muutunud. Ta torkab nõela tüdruku vasakusse käsivarde ja tätoveerib numbri 3, üritades seda teha võimalikult õrnalt. Verd voolab. Tüdruk ei võpatagi, kuigi Lale teab, et teeb talle haiget. Neid on hoiatatud – ära ütle midagi, ära tee midagi. Ta pühib vere ära ning määrib haavale rohelist tinti.
„Rutem!“ sosistab Pepan.
Lale töötab liiga aeglaselt. Meeste käsivarte tätoveerimine oli vaevu talutav. Noorte tüdrukute kehade rüvetamine tundub lausa jube. Pilku tõstes näeb Lale valges kitlis meest, kes kõnnib aeglaselt tüdrukute rida mööda lähemale. Vahetevahel ta peatub ning uurib mõne hirmunud nooriku nägu ja keha. Viimaks jõuab ta Lale kõrvale. Lale hoiab käsivart õrnalt enda käes, aga valges kitlis mees võtab tüdrukul jõhkralt lõua alt kinni ning pöörab ta nägu ühele ja teisele poole. Lale vaatab üles, hirmunud tüdruku silmadesse. Tolle huuled liiguvad, kuid suust ei kosta ühtegi heli. Lale pigistab tema peatamiseks õrnalt käsivart. Tüdruk vaatab talle otsa ning Lale sosistab hääletult: „Kuss!“ Valges kitlis mees vabastab tüdruku näo oma haardest ja kõnnib minema.
„Tubli tüdruk,“ sosistab Lale, asudes vasakule käsivarrele tätoveerima järgmist nelja numbrit: 4 0 9 2. Kui ta on lõpetanud, hoiab ta tüdruku käsivart enda käes veidi kauem kui vaja, vaadates taas tema silmadesse. Ta sunnib korraks näole naeratuse. Tüdruk vastab samaga, vaid väikese naeratusvirvega. Kuid tüdruku silmad tantsivad tema ees. Sel hetkel tundub Lalele, nagu ta süda seiskuks ja hakkaks samas esimest korda tuksuma, taguma, nagu ähvardaks rinnust välja hüpata. Uimasena vaatab ta põrandale, mis näib tema all kõikuvat. Veel üks paberitükk lükatakse tema ette.
„Rutem, Lale!“ sosistab Pepan kiirustades.
Kui ta taas pilgu tõstab, on tüdruk läinud.
PEATÜKK 1
Lale sõidab rappuvas vagunis läbi maakohtade, hoides pead püsti ja tegeldes oma asjadega. Tema, kahekümne nelja aastane mees, ei näe mõtet tutvuda enda kõrval seisva mehega, kes sageli suigatab, nii et ta pea jääb siis puhkama Lale õlale; Lale ei lükka seda maha. Üks lugematutest noortest meestest, kes on topitud kariloomade veoks mõeldud vagunitesse. Kuna Lale ei teadnud, kuhu nad suunduvad, riietus ta nii nagu ikka: pressitud ülikond, puhas valge särk ja lips. Riietu alati nii, et sinust jääks hea mulje. Ta üritab hinnata neile eraldatud ruumi suurust. Vagun on umbes kaks ja pool meetrit lai. Pikkust on keerulisem määrata, kuna ta ei näe vastasseina. Ta katsub kokku lugeda kaasreisijate hulka. Aga kuna pead muudkui kerkivad ja langevad, loobub ta sellest. Ta ei tea vagunite üldarvu. Selg ja jalad valutavad. Nägu sügeleb. Kahepäevane habemetüügas tuletab meelde, et vagunisse astumisest peale pole ta saanud ei habet ajada ega end pesta. Tal on raske tunda end iseendana.
Kui mehed üritavad teda vestlusesse haarata, vastab ta julgustavate sõnadega, soovides hirmu lootuseks muuta. Seisame siin sita sees, kuid ärme upume sellesse. Sedasorti käitumise ja silutud väljanägemise eest pomisetakse tema pihta sõimusõnu. Süüdistatakse, et ta pärineb ülemklassi ridadest. „Ja vaata nüüd, kuhu oled välja jõudnud.“ Ta ei lase end heidutada ja vastab vihastele pilkudele naeratusega. Kedama siin lollitan? Kardan sama palju kui nemadki.
Noor mees teeb endale teed läbi kehade mere, pilk kinnitunud Lale näole. Mehed tõukavad teda, kui ta üritab neist mööda pääseda. Isiklikku ruumi on sul siin vaid siis, kui selle enda omaks teed.
„Kuidas sa saad olla nii rahulik?“ küsib noormees. „Neil olid vintpüssid. Need värdjad sihtisid mind vintpüssidest ja sundisid mind sellele … sellele loomarongile.“
Lale naeratab talle. „Ega minagi seda oodanud.“
„Mis sa arvad, kuhu me läheme?“
„Vahet pole. Pea meeles, et oleme siin selleks, et meie pered saaksid ohutult koju jääda.“
„Aga kui äkki …“
„Pole siin mingit „kui äkkit“. Mina ei tea, sina ei tea, keegi ei tea, kuhu me läheme või miks. Teeme, mida meile öeldakse.“
„Kas peaksime üritama neile vastu hakata, kui seisma jääme, sest meid on ju palju rohkem?“ Noormehe kahvatu nägu on segaduses ja vihane. Oma rusikas kätega teeb ta mõned jõuetud poksimisliigutused.
„Meil on meie rusikad, neil on vintpüssid – mis sa arvad, kes siin peale jääks?“
Noor mees jääb vait. Tema õlg surub vastu Lale rinda ning Lale haistab pumatit ja higi tema juustes. Mees laseb käed alla, need jäävad lõdvalt rippu.
„Mu nimi on Aron,“ ütleb ta.
„Lale.“
Kõrvalseisjad jäävad nende vestlust kuulama, pöörates näod nende poole, kuid naasevad siis vaiksetesse unelustesse ja tõmbuvad sügavale oma mõtetesse. Neid ühendab vaid hirm nende nägudel. Ja noorus. Ja nende usk. Lale üritab vältida eesootava kohta teooriate loomist. Talle on räägitud, et ta viiakse sakslaste juurde tööle, ning tööks on ta valmis. Ta mõtleb koju jäänud perele. Neid ei ähvarda nüüd oht. Tema on oma ohvri toonud, ta ei kahetse midagi. Ta teeks seda üha uuesti, et tema kallid pereliikmed saaksid koos koju jääda.
Umbes iga tunni tagant kerkivad esile ühed ja samad küsimused. Lale on juba väsinud, kuid kõneleb neile, et „ootame ja vaatame“. Teda üllatab, et küsimused näivad olevat just temale suunatud. Tema ei tea ju rohkem kui nemad. Jah, ta kannab ülikonda ja lipsu, kuid see on ainus silmanähtav vahe. Oleme kõik ühes sitases paadis.
Selles ülerahvastatud vagunis ei saa nad istuda, rääkimata lamamisest. Tualetti asendab kaks ämbrit. Need täituvad ja meeste vahel läheb löömaks, kui kõik katsuvad pääseda haisust kaugemale. Ämbrid lähevad ümber ja sisu valgub põrandale Lale klammerdub oma kohvri külge, lootes, et raha ja riietega saab ta end sealt, kuhu neid veetakse, vabaks osta, või vähemalt osta ohutuma töö. Loodetavasti on sealgi ameteid, kus saan kasutada oma keelteoskust.
Lale tunneb, et vähemalt tal vedas, et ta jõudis välja vaguni sellesse külge. Piludest aknaribide vahel saab heita pilke mööduvale maastikule. Sealt tõuseb ka värske õhu puhanguid, mis aitavad kerkivat iiveldust peletada. Kuigi on kevad, on päevad vihmased ja taevas pilves. Mõnikord mööduvad nad õitsvate kevadlilledega väljadest ning Lale naeratab endamisi. Lilled. Ta õppis emalt juba noores eas, et naised armastavad lilli. Millal veel tekib ta võimalus tüdrukule lilli kinkida? Ta üritab endasse võtta neid säravaid värve, mis tema silmade eest mööda lipsavad, mooniväljad nagu veripunane meri. Ta vannub, et järgmised kingitavad lilled korjab ta ise. Talle pole varem pähegi tulnud, et need kasvavad ju ka looduses ja veel nii suurel hulgal. Ta emal olid mõned oma aias, kuid neid ta ei korjanud ega toonud tuppa. Ta hakkab peas koostama nimekirja asjadest,
