style="font-size:15px;"> „Tol värdjal vedas,“ pomiseb keegi.
Vaene värdjas. Minu elu on liiga palju väärt, et siin sitaaugus otsa saada.
Nende teel on palju peatusi, millest mõned kestavad vaid paar minutit, teised tunde, alati küladest ja asulatest eemal. Mõnikord õnnestub Lalel lugeda jaamade nimesid, kui nad neist mööda kihutavad: Ostrava, mida ta teab asuvat Tšehhoslovakkia ja Poola piiri lähedal; Pszczyna, mis kinnitab, et nad ongi juba Poolas. Küsimus, millele keegi vastust ei tea, on aga see: kus nad lõpuks peatuvad? Lale veedab suurema osa ajast Bratislavasse mahajäänud elu meenutades: oma tööd, oma korterit, oma sõpru – eriti just naissoost sõpru.
Rong peatub taas. Väljas jäi juba mitu tundi tagasi pimedaks; pilved varjavad täielikult kuu ja tähed. Kas pimedus on tuleviku ettekuulutajaks? Asjad on just sellised, nagu nad on. Pole muud kui vaid see, mida ma praegusel hetkel näen, tunnen, kuulen ja haistan. Ta näeb vaid endasuguseid mehi, noori ja teekonnal tundmatusse. Ta kuuleb tühjade kõhtude korinat ja kuivavatest kõridest pärinevaid köhatusi. Ta haistab kust ja sitta ja liiga kaua pesemata olnud meeste kehalõhnu.
Vagun muutub vaikseks. Mehed kasutavad kõikumise lõppemist ära, sest saavad nüüd puhata, ilma et peaks kindla jalgealuse nimel tõuklema ja trügima. Nüüd puhkab Lale õlgadel juba rohkemgi kui vaid üks pea.
Tagumiste vagunite juurest kostab vali müra, mis hiilib aegamööda lähemale. Sealsetel meestel on küllalt saanud ning nad proovivad välja murda. Heli, mis tekib siis, kui mehed viskuvad vaguni puust seinte vastu, ning tagumine, mida tehakse kahtlemata ühega sitaämbritest, äratab nad kõik unest. Peagi üritatakse juba kõiki vaguneid seest laiali lammutada.
„Aita meid või tule eest ära!“ karjub üks kogukas mees Lalele, heites end vastu vagunikülge.
„Ära raiska jõudu,“ vastab Lale.
„Kui neid seinu oleks nii lihtne lõhkuda, siis kas te ei arva, et mõni lehm oleks neist ammu jagu saanud?“
Mitu meest jätab tegevuse katki ja pöördub vihaselt tema poole.
Ta näeb, kuidas lähedal seisjad öeldut seedivad. Rong võpatab liikvele. Nähtavasti on võimukandjad otsustanud, et liikuma hakkamine on kõige kindlam viis, kuidas neid peatada. Vagunites rahunetakse maha. Lale suleb silmad.
Kui Lale kuulis uudiseid, et väikelinnade juute aetakse kokku ja viiakse sakslaste juurde tööle, naasis ta vanematekoju Krompachys. Ta teadis, et juutidel ei lubata enam töötada ja äride omanikelt võeti need käest ära. Ligi neli nädalat oli ta majapidamise juures abiks, parandades üht-teist koos isa ja vennaga ning ehitades voodeid väikestele vennalastele, kes olid hällidest välja kasvanud. Ta õde oli ainus pereliige, kes veel sissetulekut teenis, nimelt õmblejana. Õde pidi ärisse sisenema ja sealt lahkuma tagaukse kaudu ja ainult siis, kui väljas oli pime. Ta tööandja oli valmis riskima, et ta parim töötaja alles jääks.
Ühel õhtul naasis õde koju koos plakatiga, mis ta ülemusel oli palutud poeaknale panna. Seal oli kirjas nõudmine, et iga juudipere saadaks Saksa valitsuse heaks tööle ühe lapse, kes on kaheksateist täis. Levisid kuuldused, et see on juba toimunud muudes asulates, ning nüüd oli see jõudnud ka Krompachysse. See oli Slovakkia valitsuse järeleandmine Hitlerile, kes sai taas, mida tahtis. Plakatil seisis väga selge hoiatus, et kui mõnes peres on selline laps ja teda vabatahtlikult tööle ei saadeta, siis võib kogu pere sattuda koonduslaagrisse. Vanem vend Max ütles kohe, et tema läheb, kuid Lale ei tahtnud sellest kuuldagi. Maxil on naine ja kaks väikest last, teda vajatakse kodus.
Lale kandis endast ette Krompachy omavalitsuses ja pakkus end välja. Ametnikud, kellega ta seal asju ajas, olid ta kunagised sõbrad – nad olid koos koolis käinud ja nende pered tundsid üksteist. Lalele öeldi, et ta läheks Prahasse, kannaks endast asjakohases valitsusüksuses ette ning ootaks edasisi juhiseid.
Kahe päeva pärast peatub loomarong taas. Seekord on väljast kuulda kõva kära. Koerte haukumine, saksa keeles kõlavad käsud, riivide lahtilükkamise ning vaguniuste avamise heli.
„Väljuge rongist ja jätke asjad maha!“ kärgivad sõdurid. „Kähku, kähku, kiiremini – pange oma asjad maha!“ Vaguni tagaosas olev Lale on üks viimaseid lahkujaid. Uksele lähenedes näeb ta löömingus tapetud meest. Ta suleb korraks silmad ja loeb mehe eest lühikese palve. Vagunist väljudes toob ta endaga välja kaasa sealse leha, mis katab riideid, nahka, kogu tema olemust. Ta maandub põlvili, toetudes kätega vastu kruusast pinda, ning jääb mõneks hetkeks sellesse asendisse kummargile. Õhku ahmides. Kurnatult. Kohutava janu käes vaeveldes. Aeglaselt tõustes vaatab ta ringi ja näeb sadu segaduses mehi, kes üritavad mõista nende ees avanevat vaatepilti. Koerad laksutavad lõugu ja hammustavad liiga aeglaselt liigutavaid mehi. Paljud koperdavad, sest jalalihased on mitmepäevasest seismisest tuimad. Kohvrid, raamatukompsud, kogu vähene vara kistakse nende käest, kes ei soovi seda vabatahtlikult anda või kes lihtsalt ei mõista antud käsklusi. Seda saadab tugev hoop kas rusika või püssipäraga. Lale uurib sõjaväevormi kandvaid mehi. Stiilselt musta riietunud, ähvardava olekuga. Kaks välgunoolt krael tõestavad Lalele, kellega ta siin silmitsi seisab. SS-lased. Muudes tingimustes võiks selline peen rätsepatöö, kanga kvaliteet ja hea lõige talle isegi muljet avaldada.
Ta asetab kohvri maha. Aga kuidas nad pärast teavad, et see on minu kohver? Õlgu võdistades taipab ta siis, et vaevalt ta kohvrit või selle sisu enam uuesti näeb. Ta paneb käe südamele, pintsaku sisetasku kohale, kuhu on peidetud tema raha. Ta vaatab taevasse ja hingab sisse värsket õhku, mis kinnitab, et vähemalt on ta nüüd jälle lageda taeva all.
Kõlab püssilask ning ta võpatab. Tema ees seisab SS-i ohvitser, relv taeva poole suunatud. „Liikuge!“ Lale vaatab tagasi hüljatud rongi suunas, kus nüüd on kõik vaikseks jäänud. Tuul puhub minema raamatuid ja riideid. Kohale sõidavad veoautod, mille kastidest ronivad välja väikesed poisid. Nad hakkavad hüljatud asju kähku kokku korjama ja autokasti viskama. Lale õlgadele langeks äkki nagu mingi raskus. Vabanda, mamma, aga su raamatud on nüüd nende käes.
Mehed marsivad nende ees kerkivate ehitiste poole, mis on telliskividest seinte ja vitriinakendega. Laagri sissekäiku ääristavad kevadlehtedes puud. Kui Lale kõnnib läbi avatud raudväravate, märkab ta nende kohal metallist sepistatud saksakeelseid sõnu.
ARBEIT MACHT FREI.
Töö teeb vabaks. Ta ei tea, kus ta on või mis tööd temalt siin oodatakse, kuid mõte, et see teeks teda vabaks, kõlab haige naljana.
SS, vintpüssid, koerad, äravõetud asjad – sedagi poleks ta osanud ette kujutada.
„Kus me oleme?“ Aron on taas Lale kõrvale ilmunud.
„Teekonna lõpus, ütleksin ma.“
„Aga …“
„Lihtsalt tee, mis sulle öeldakse, kõik saab korda.“ Lale teab, et see ei kõla kuigi veenvalt. Ta naeratab Aronile julgustavalt ja too vastab samaga. Lale ütleb endale, et tal tasuks oma soovitust järgida: tee, mis sulle öeldakse, ja hoia silmad lahti, kuidas siin asjad käivad.
Laagrisse sisenenud mehed aetakse sirgetesse ridadesse seisma. Lale rea otsas istub laua taga kurnatud näoga kinnipeetav, kes kannab midagi pidžaamataolist, rinnal roheline kolmnurk. Vangi taga seisab SS-i ohvitser, vintpüss laskevalmis.
Pilved katavad taevast ja kauguses on kosta äikest. Mehed ootavad. Vangide ette sammub sõduritest saadetud kõrgem ohvitser. Kandiline lõug, kitsad huuled, silmi varjutavad paksud mustad kulmud. Ta kannab üsna lihtsat vormi,
