juurde nõristab.
Soome-ugri rahvad on tegelikult üsna vähesed, kelle elu on kulgenud ajast aega soode ja rabade serval, see tähendab tasasel ja märjal maastikul, mida siin-seal kaunistavad jumalikud männimetsasaared. Enamik inimkonnast elab kuivadel ja mägistel aladel, samblane rohelus ei ole kindlasti see, mis kuulub suurema osa rahvaste kultuuripilti. Enamik rahvaid igatseb taga lonksu vett, meie, vastupidi, igatseme lapikest kuiva maad, enamasti just sedasama valge samblaga männimetsa, kus hing iseenesest lendu tõuseb. Eestlane ongi loomult pigem kahepaikne, amfiib. Eesti mõtteilma ei tohi kuivatada ega uputada, seda tuleb hoida parajalt niiskena.
Eesti arenguparadoksi võiks sõnastada ka sedaviisi: ühelt poolt oleme muust maailmast paarkümmend aastat ees (digirahvas), teisest küljest jälle paarsada aastat maas – hundid-karud, maarohud ja seenelkäik kuuluvad Mandri-Euroopa mõtteväljal pigem keskaegsesse kultuuripilti. Eesti on omamoodi keskaja hoiuala. Kuid meie jaoks tähendab see eelkõige seda, et mida rohkem panustame tulevikku, seda rohkem on meil tarvis panustada ka minevikku. Seda võiks kultuuri tervise vaatevinklist sõnastada näiteks programmeerijate-seenelkäijate tasakaaluseadusena. See peab olema ajas konstantne suurus, siis on kultuur hea tervise juures.
Kui vaatame seda, mis suures maailmas toimub, siis tuleb tunnistada, et mõtlemise süsteem, mis seob inimest maaga, on hävimas. Me läbime praegu kõige suuremat muutust kultuuri ajaloos. Eesti keel ja kultuur kaotavad kiiresti soomeugrilisi jooni, keeles toimub see aeglasemalt, kultuuris kiiremini. Selle raamatu lugejad on mõnes mõttes kriitiline mass, kes hoiavad elus palju üldisemat, üht vana ja väärtuslikku teadmist maa ja metsa kohta. Me kõik oleme kusagil kohanud neid mütoloogilist tõugu vanavanemaid, kes ei lugenud raamatuid, ei käinud teatris ega kunstinäitustel, kõiki neid väherännanud hingi, kes ei jõudnud elu jooksul ei Saare- ega Hiiumaale, kuid keda me siiski peame ilma igasuguse möönduseta maailma kõige targemateks inimesteks.
Niisiis käib võitlus mütoloogiliste maavanaemade pärast. Inimesed, kelle koondnimi võiks olla „varjud teispool internetti”. Me tsiviliseerume ja moderniseerume üle ja see on väikerahva kõige suurem oht. Niipea, kui me oleme mõne suurrahvaga juba piisavalt sarnased, neelab nende mõtteilm meid alla. Kui palju kultuure ja rahvaid on viimase sajandi jooksul lakanud olemast just seepärast, et haputaigna peal üleskasvanud inimesed hakkasid ühel hetkel kugistama magusaid prantsuse biskviite, mis neil seedimise lõplikult rikki ajasid.
Mõni sõna ka käesoleva raamatu kohta. „Lingvistikate” triloogia esimene raamat ilmus aastal 2008. Mulle endale on kõige südamelähedasemaks jäänud selle raamatu teine osa „Sosinaid kartulikummardajate külast”. Mäletan üsna selgelt, kuidas see mõtterännak alguse sai. Raamatu ajendiks oli üks kummalisevõitu kogemus enam kui kümne aasta tagusest ajast. Olin äsja lugenud Jaan Kaplinski Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud esseed „Jää ja Titanic”, mis mulle sügavat muljet avaldas. Vastu õhtut läksin metsa uitama, et seal mõtteid edasi mõtelda. Samal päeval olin lehitsenud millegipärast veel Lembit Jaanitsa „Eesti esiajalugu”, sattudes lugema kohta, kus Jaanits kõneleb, kuidas ühest Tamula hauakääpast ilmus väljakaevamistel nähtavale lapse skelett, pihkudes sookure tiivad. See Jaanitsa kirjeldatud mälupilt tundus erakordselt kurb ja ilus.
Oli karge sügisene aeg, hämardus. Üle õhtuse metsa lendas hiline kureparv. Sookurgede kaeblikud hüüded ja tiibade vihin tekitasid justkui mingi lahvanduse tavapärasesse reaalsusesse. Mind haaras seletamatu ülev meeleolu ja ebahariliku jõu tunne. See oli hetk, mil mets muutus teistsuguseks, midagi seal puude kohal muutus meeletult tähendusrikkaks. Sellest ajast peale hakkasin igatsema ja otsima metsa asemel „Metsa” – ja kirjutamine aitas lihtsalt pikendada selle maagilise kogemuse ligiolekut.
See kogemus andis tagantjärele aimates elule mõnevõrra teise suuna. Kui poleks olnud seda ühte paika, läbipaistvat õhtuvalgust metsa kohal, siis poleks ma ilmselt kokku trehvanud paigarahva unenäolise loomisalgoritmiga – see on õnn sattuda õiges hingeseisundis õigesse paika. Ülejäänu sõltub juba inimese kirest ja pühendumise väest. Kirjutamine taandub mõtlemisele, mõtlemine tunnetusele ja tunnetus taandub peaaegu alati mingisugusele konkreetsele paigale – vähemasti meie kultuuriruumis. Kirjutamine on loomu poolest hüpersensitiivse paigatunnetuse vili, maa seest kuu poole osutav nähtamatu sõrm.
Eesti kultuurilugu on suurel määral arhailise paigamütoloogia mõrkjas tõmmis, see eristab meid üpris tuntavalt nii Mandri-Euroopast kui ka angloameerika maailmast. Eestlase jaoks on elamise paiga kõrval väga tähtis ka olemise paik. See on tegelikult üpris huvitav fenomen, mis iseloomustab just arhailise mõttelaadiga rahvaid. Kõik need poolmüstilised, lappama läinud looduskogemused – meie lapsepõlv, mälu ja metsaskäimised on sageli traageldatud selliste meeldejäävate „kõrvalehüpetega”. Need figureerivad meis loomuliku osana intuitiivsest loomemeetodist, mis iseloomustab mütogeograafilise maailmatajuga inimest. Ka eesti keel, millest käesolevas raamatus juttu tuleb, on viimaks üks vana ja ürgne ruumilise paiknemise süsteem, mis kõlab veel kokku maastikega. Eesti keele grammatika on mõnusasti šamanistlikust tähendusloomest puretud, eesti keeles kõnelemine on kui palverännak esivanemate maagilise maailmapildi juurde.
Ugrilane üldiselt ei otsi elumõtet, sellist küsimust eestlase hinges enamasti ei tekigi. Ta otsib pigem üht mütoloogilist paika, olemise koda, mis annaks talle hingeruumi. Ta jääb seda alati otsima. Siinne inimene igatseb kõige rohkem seda, et ta hing jäetaks rahule, et tal „lastaks olla”. Eestlane ei salli, kui keegi teda kipub õpetama või turgutama, oma hinge eest kannab ta hoolt eelkõige mõne tähendusrikka paiga kaudu. Soomeugrilase jaoks on elu suurtel küsimustel alati mingisugune geograafiline projektsioon. See on üks väga vana teadmine, et maa on targem kui inimene. Fosforiidisõda oli erakordne näide, kuidas mütoloogiline teadvus sekkus ootamatult ja suure jõuga ajaloo kulgu. Eesti inimene ei taha, et maad asja ees, teist tagant solgitaks ja songitaks. Iseseisvuse kõige tugevam argument oli mütogeograafiline (fosforiidisõda), mütogeograafilisest palverännust sündinud maagilise sõna ilmutus (laulev revolutsioon) aga kirjutas juba uue ajaloo. Oleme suuresti mütoloogilise teadvuse lapsed.
Meie esivanemate ehedat mütogeograafilist ilmatunnetust peegeldasid ilmekalt veel näiteks 19. sajandi taevaskäijate nägemused. Noorte talutüdrukute paradiisikujutelmades ilmutab end ürgkaunis ja uskumatult sisendusjõuline pastoraalne hüperrealism. Paradiis – see on avar rehetuba, kus vanaisa ulatab lastele kärjemett, nii et need ilmaski ära ei jõua süüa. Väljal punetavad hiiglasuured maasikad. (Ongi kõik.)
Ja siin jõuamegi tagasi küsimuse juurde, mis on õnn. See, kes teostab ennast maagilise inimesena, võibki jõuda ühel mälestusväärsel hommikul paradiisi, ühes käes ämbritäis vaarikaid ja teises purk kanarbikumett.
Oktoober 2016
I osa. Metsik lingvistika
Metsik lingvistika
Keele üle mõtisklemine on ühtviisi intellektuaalselt paeluv ja ohtlik. Varem või hiljem viib see lahendamata paradokside ja vastamata küsimuste rägastikku. Sel teeharul võib inimene talitada mitmel viisil. Ühed püüavad vastuolusid lahendada ja vastamata küsimustele vastuseid leida, teised püstitavad aga uusi probleeme, üritades juba kehtivaid tõdesid ümber lükata. See tähendab, et kõik, mis varem tundus lahendusena, on järgmisel hetkel juba osa probleemist. Loodan, et see raamat aitab pisutki süvendada seda vaikset meeleheidet, mis on oma olemuselt laostav, kuid siiski kaunis.
Metsiku lingvistika all mõistan ma selles raamatus inimese kodustamata keelevõimet. Inimese keelelised võimed on ilmselgelt palju suuremad, kui ta ise usub need olevat. Kui küsida, mis on keel, siis tavaliselt määratleb inimene keelt kirjasõna kaudu – keel on see, mis on kirjas raamatus. Keele kaks väljendusvormi – kõne ja kiri – on teineteise suhtes asümmeetrilised. Kõnet saab muuta palju vähem kui kirja, ehkki esmapilgul tundub olevat just vastupidi.
