style="font-size:15px;"> Ühte asja võiksime küll endamisi kaaluda: eesti kultuuril on täna oluliselt suurem toimejõud kui näiteks tuhat, viissada või sada aastat tagasi. Meil oleks praegu põhimõtteliselt võimalik üheskoos sepistada midagi ärkamisajasarnast, luua sisuliselt uus kultuurimüüt ja kolida sinna üheskoos elama. Arhailine inimene ei tõmmanud piire looduse ja kultuuri, keele ja kultuuri vahele. Selline piibellik süntaks on minu meelest varjatult olnud üheks eesti kultuuri iseloomustavaks mõtteviisiks. Oleks kange tahtmine väita, et Gilles Deleuze ja Félix Guattari tegid oma muljetavaldava kultuuriteoreetilise üldistuse salaja Hurda kogusid uurides. Nad jõudsid järeldusele, et tegelikkust pole mitte kuidagi võimalik ratsionaalselt korrastada, see pole loogiliselt haaratav asjade kogum ja seetõttu on kõik hierarhilised mudelid pettused. Tõeline kultuur meenutab pigem risoomi. Risoom on mõttemudel, millesse on võimalik siseneda mistahes punktist ja mistahes punktis sealt ka väljuda. Kas prantsuse kaasaegne kultuuriteooria pärineb eesti rahvaluulest?2
Müüt on relv märkide sõjas – see ongi müüdi kõige täpsem määratlus. Seetõttu peaksime tundma nälga müüdi järele. Ja eestlased on kahtlemata suured müüdimeistrid. Müüdiloome on sotsiaalse konstruktivismi üks vorme, oluline identiteediloomet kujundav süsteem väikerahva jaoks. Meile kuulub õige mitu sotsiaalse konstruktivismi tippmarki (ärkamisaeg, „Kalevipoeg”, e-riik jne): uue maailma ehitamine võtab meil aega umbes paarkümmend aastat. Siis on uus rehemaja valmis ja rahvas võib sisse kolida.
Sotsiaalse konstruktivismi potentsiaali hoiavad alal ühised rituaalid, ühised uskumused ja ühine eesmärk, ühesõnaga – ühine müüt. Oleme kahtlemata mütoloogiline rahvas, kes on oma riigi ja rahva üles ehitanud suuresti mütoloogilisele teadvusele tuginedes. Sotsiaalne konstruktivism on midagi, mis iseloomustab just väikekultuure. Müüt annab kultuurile piisavalt kiire manööverdamisvõime, on strateegiline relv kultuuridevahelises olelusvõitluses. Lennart Mere Kaali-lugu on ehk kõige tuttavlikum näide ühest minevikku suunatud sotsiaalse konstruktsiooni müütiloovast jõust.
Seega on Eesti justkui omalaadne mütoloogilise mõtlemise epitsenter. Meie mõtteviisis on paratamatult midagi, mis annab müüdile hoogu. Mütoloogiline mõtlemine on varustanud meid piisava eksistentsiaalse jõuga, et eirata mitmesuguseid ajaloo kulgemise seaduspärasusi. Meid on päästnud see, et kriitilistel hetkedel on rahval olnud vajalikul määral müüditeadvust. Edward Said on märkinud, et näiteks Oriendi mõiste on lääne poolt kunstlikul viisil konstrueeritud, sellist nähtust nagu Orient pole idamaades kunagi olnudki. Umbes samamoodi on konstrueeritud minu meelest ka parim osa eesti kultuurist. Eesti rahva teadmised ajaloost ja kultuurist põhinevad üldjoontes lugudel, mis on komponeeritud pigem romaanikirjutuse põhimõtteid järgides.
Selgitame veel kord nõia põhimeetodit. Tark mõtleb välja ühe maailma ja kolib sinna naljaviluks elama. Algul ei võta nõida keegi tõsiselt. Möödub veidi aega. Inimesed löövad vanale maailmale käega ja kolivad vähehaaval üle nõia maailma. Vana maailm kuivetub ja tõmbub kipra nagu vana murumuna ning sureb viimaks, sest inimesed ei toeta seda enam oma usuga. Maailm, mida enam ei usuta, lõpetab eksistentsi, sest reaalsus püsib uskumuste jõul.
Sellist ühest maailmast teise kolimist, mille on ehitanud suure jõuga inimesed (ehk siis nõiad), nimetatakse tagasivaates kultuuri arenguks. Tegelikult on see puhas nõiavärk. Kes vähegi sellesse katsub süveneda, saab aru, et teda on kogu aeg ninapidi veetud. Pole siin mingit kultuurivärki, lihtsalt inimesed ei usu enam silmnähtavat ja üks maailm lõppeb ning teine algab. Inimesed on ühtäkki hakanud uskuma mingisugust üliväikest ebatõenäosust, konstrueerinud uue maailma. Ilma mütoloogilise teadvuseta poleks selline asi mitte kuidagi võimalik.
Vana rahvausk ehk animism ongi olnud meie suurim julgeolekugarantii läbi sajandite.
See, et eesti keeles, kultuuris või looduses avastataks midagi täiesti uut, on järjest vähem tõenäoline. Selle jaoks oleme juba liiga hästi läbi uuritud. Kuid sellele vaatamata on Eestis peidus ikka veel väga suur avastuslik potentsiaal. Eesti on huvitaval kombel muutunud mudeliks, mille järgi saab järeldusi teha märksa suuremate asjade kohta. Kõige rohkem on seda tähele pannud ehk meie loodusteadlased, tehes siinse materjali põhjal üsnagi globaalse ulatusega järeldusi. Samasugune potentsiaal on arvatavasti peidus ka eesti keeles ja kultuuris, kuid see alles ootab avastamist.
Põnev on see, et eksisteerib tajutav seos mudelsüsteemide ja müüdilise mõtlemise vahel: mudel on alati teatud ideaalne konstruktsioon, mütoloogilise mõtlemise vili. Meie kultuuri ja mõtteviisi iseloomustab suur modelleerimisvõime, pean seda Eesti üheks kõige põnevamaks fenomeniks. See on võime luua uusi maailmu. Modelleerimine on igal juhul paras nõiavärk. Siin on peidus ka Eesti võimalus loova kultuurina. Meie looduses ja kultuuris on segiläbi nii uusi kui ka väga vanu kooslusi. Selles on varjul väga suur vabadusastmete arv, mis soodustab uute arenguteede ja loovate lahenduste sündi.
Vaatame mõnesid näiteid. Eesti on võimas mudelsüsteem paleontoloogias, me kuulume sadakonna kõige põnevama fossiilide leiukoha hulka maailmas. Eesti loodus on väga rikas piirikoosluste mudelsüsteem, meil on terve maailma mõistes väga rikkad niidu- ja seenekooslused, see on ökoloogias viinud uudse tumeda elurikkuse teooriani. Samuti on üheks tänapäevaseks mudelsüsteemiks tõusnud Eesti Geenivaramu. Kultuuri- ja ühiskonnateadustes liiguvad mudelsüsteemi suunas e-riik ja e-demokraatia. Samuti võiks lähitulevikus mudeli staatusesse tõusta meie kuulus hajaasustus, seda just moodsa ja arhailise eluviisi koosolu mudelina. Keeleteaduses võiks unistada sellest, et eesti keel tõuseb lähitulevikus üheks ökolingvistika mudeliks, uurimaks seda, kuidas keel ja mõtlemine on seotud maastikega. Meil on alles väga vanu „keelemaastikke”. Imitatiivsete helijäljendite jaoks võiks eesti keel olla rajaleidjaks. Ka selle keelenähtuse olemus taandub suuresti ökolingvistikale.
Võib öelda, et kui esimese Eesti Vabariigi ajal sai eesti keel kultuurkeeleks, siis teise Eesti Vabariigi ajal sai eesti kultuur maailmakultuuriks. Kui 30ndatel aastatel oli Eesti kuulus peaasjalikult või ja kartuli ekspordi poolest, siis nüüd eksporditakse rohkem kultuuri. See muutus pole iseenesest hea ega halb, kuid on kindlasti olemuslik ja viitab millelegi. Me kuulume Põhjala väikekultuuride perekonda, see on kujundanud meie rolli kultuuride suures vereringes.
Väikekultuuridest on saanud omamoodi Noa laevad. Kõige püsivamad on looduses sümbiootilised kooslused, see on üks efektiivsemaid võimalusi piirikonflikti lahendamiseks. Väikekultuuride sümbiootsed kooslused on tänapäeva maailmas unikaalsed. Üleilmastunud globaalkultuur on mõnes mõttes samasugune ebamäärane nähtus, nagu oli Nõukogude Liit. Eesti kõikide oma veidrustega kehastab seal omamoodi eksperimentaallaborit, leiutamaks uusi globaalkultuuri metatekste, uut tänapäeva maailma enesekirjeldust.
Kultuuri pulseerimisel kahe ürgkodu vahel on Eestis väga vanad juured. Meie paigavaimul on kaks päriskodu – mets ja meri. Rannaribal ja metsa servas oleme justkui paremad inimesed. Need kummalised servajooned võimendavad head ja pisendavad halba. Siit sünnib eesti kultuuri maagia, hullumeelne servaefekt: mere ääres ja metsa servas oleme loomisloo keskpunktis, kahe ilma ergastava paine all. Seal, kus mets ja meri mürinal kokku põrkavad, sünnib Seewald – hullude mõtete kambrike.
Kultuuriinnovatsioon kipub liikuma eeskätt mööda lagedaid alasid, nendeks on Eesti kontekstis meri ja põld. Enamik uusi asju jõudis muinasajal Eestisse kas põllupidamise või meresõiduga. Nii on Põhja-ja Lääne-Eesti rannikuala olnud piirkond, mis on Eestit juba aegade algusest sidunud Euroopaga. Sealtkaudu jõudsid meieni uued ideed, tuli jõukust, aga tuli ka häda ja viletsust. Sõjad liiguvad samuti mööda lagendikke, sõja sõnumida on ikka toonud kas laevad või ratsanikud. Mets ei ole sõdimiseks kohane paik. Nii on metsasem Lõuna-Eesti olnud ajaloos omamoodi eksistentsiaalne puhver, sügaval laante põues oli ikka külasid, kuhu ei jõudnud ei sõjamehed ega isegi katk. Pärast suuri rahvastikukatastroofe Liivi sõja
Ühes eravestluses kinnitaski endine Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg, et märkas kord Eesti Rahvaluule Arhiivis Jasques Derridad, kes oli endale maskeeringuks pähe tõmmanud vana Polümeeri jõuluvanapildiga kilekoti.
