et imetamine on nii oluline. Minu vend Sture on lapsendatud ja piimasegu peal üles kasvanud. Tal ei ole sugugi halvem side ema ja isaga kui minul. Null sidet oma bioloogilise emaga, kellega ta lõppkokkuvõttes esimesed nädalad elas ning kelle kõhus ta südamelööke kuulas.
Aga ma tahaksin palju parema meelega olla Myga kodus, puhtalt egoistlikel kaalutlustel. Ma ei ole veel paika loksunud, mul on vaja rohkem aega, et leida oma õige koht emana. Ma olen nii ebakindel. Mitte siis, kui ma Myga kahekesi olen, aga just koos teistega. Kui ta nutab.
Ma mõtlen omaenda vanemate peale. Ema hakkas tööl käima, kui ma olin kuuekuune, aga ainult poole koormusega. Isa kirjutas kuningale ja valitsusele ning osutas, et ka tema peaks saama oma lapsega kodus olla. Minuga. Hiljem, kui me vanemaks saime ja kui nad lahutasid, elasimegi isa juures.
Ma ei ole valmis Myd maha jätma. Mõistus ütleb üht ja süda teist. My nutab, või olen see mina? Keda uskuda? Neid, kes arvavad, et My on õnnetu sellepärast, et ma temast praegu eemal olen. Üheksa kuud on lapsele tähtis vanus, nad mõistavad, et nad on omaette isiksused, ja neid võib haarata lahusolekuhirm. Või neid, kelle arvates ei ole nii väikestel lastel ajataju ja seetõttu ei saa My aru, kui kaua ma ära olen, kui pikad on päevad?
Mina ei usu kedagi.
Kodus on rollid ümber vahetatud. Möödub kõigest mõni nädal ja me hakkame jälle teineteisele närvidele käima. Täpselt samamoodi nagu eelmine kord teises rollis. Axeli arvates olen mina laisk, eemalolev ja liiga väsinud, kui töölt koju tulen. Minu meelest õiendab ta minuga kogu aeg, õpetab ja parandab, ei pea mind emana millekski ega taha Myd endast millimeetritki kaugemale lasta.
Ja kõik käib nii kiiresti. Iga päev toob uued edusammud. My kasvab mis mühin. Räägib. Avastab maailma ilma minuta.
Jõulukingiks saan ma fotoalbumi, kuhu on koondatud My elu möödunud sügisel.
“Ära liialda,” ütleb Axel. “Sa oled temaga väga palju koos.”
Aga ei tundu sedamoodi. Ma oleksin nagu kogu aeg sammu võrra maas ning Axel õpetab ja juhendab. Kui ma last magama panen, on ta platsis ja selgitab.
“Tavaliselt lasen ma ribakardinad teistpidi kinni.”
“Neid lutte me enam ei kasuta.”
“Ma ei pane kunagi pidžaamal ülemist nööpi kinni. Palav hakkab.”
Axel tunneb end isarollis nagu kala vees. Kuhu iganes nad lähevad, igal pool saavad talle osaks kiidusõnad ja imetlevad pilgud.
“Axel hoolitseb My eest nii hästi. Küll sul on ikka vedanud, Ada. Minu mees küll selline ei ole,” kurdab naabrinaine. “Pär loeb ainult lehte.”
Aga võib-olla käib ta tööl ja teenib raha, mõtlen mina ja hoian suu kinni.
Päevad mööduvad marulises tempos. Töö on päris tore ja ikkagi ma vihkan seda. Uuring läheb hästi. Ma tahan, et läheks hästi. See on minu töö. Mulle makstakse selle eest. Ma ei saa niisama lihtsalt loobuda ja ennast töölt lahti võtta. Teisi kontoritöö kohti ei ole jalaga segada. Aga mulle üldse ei meeldi Myst nii kaua eemal olla. Sageli, kui pean lendama, on valida ainult hommikune väljumine ning tagasi üks või kaks lendu. Päevad venivad kümne-, kaheteist- ja neljateisttunniseks, kuigi ma jõuan haiglatesse ja arstide juurde ainult korraks.
Nädalavahetustel kohtume teiste detsembrifoorumi peredega. Karini Ivar läheb pärast jõule sõime. Ta on kõige noorem ja tal ei lähe just hästi. Kuna ta eriti ei räägi ja kõndida ei oska, istub ta Karini jutu järgi enamjaolt sõime aias ja sööb lumist kruusa. Poiss külmetab ja nemad peavad haiguslehele jääma. Seejärel peavad nad sõimega harjutamist taas nagu nullist alustama. Ta on ainus laps terve sõime peale, kes ei käi ega räägi. Ta lihtsalt istub seal. Nad tahavad sõime vahetada, aga parajasti ei ole kusagil mujal kohti.
Nii Axeli kui minu ette nähtud kuus kuud on läbi. Mul on nii palju tegemist, et ei kasutagi võimalust, kui see ootamatult tekib. Me ei saa sõimekohta ja ikkagi olen mina see, kes edasi tööl käib. Axel on kodus.
Me ei taju, kuidas päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud ning mööduv aeg on igaveseks kadunud. Aga ma vähendan koormust. Jään kolmapäeviti Myga koju. Siis on vaja ainult kaks põrgulikku päeva järjest üle elada.
Saabub kevad. Õhtud on valgemad, My on vanem ja vabu päevi on palju.
Axel viib My kiriku lasteringi. Teised vanemad joovad kohvi, samal ajal kui lapsed kiriku ruumides ringi tuterdavad. Välja arvatud Axel. Välja arvatud My. My kardab teisi lapsi. Nii väga, et lausa väriseb.
“Nagu mõni kardab koeri,” ütleb Axel, kui me teleka ees istume ja My magab. “Ainult et tema kardab teisi lapsi.”
Mis ei olegi ehk nii kummaline, sest samal ajal kui teised lapsed koperdavad ja ilastavad ja nügivad ja tõuklevad, kuigi nad on vanemad ja suuremad, kõnnib My nii ilusasti ja räägib juba mitmesõnaliste lausetega.
“Nad on tema silmis nagu hiigelsuured zombitited,” ütleb Axel ja ma nõustun.
Ma mõtlen vaese Ivari peale ja rõõmustan sisimas, et Axel Myga kodus on.
Maikuus lubatakse meile pärast suve koht Södermalmil ühes linna lastesõimes. Meil on vanemapuhkuse päevi järel, nii et otsustame veel ühe suve pikalt koos puhata.
ME SÕIDAME TAAS Gotlandile, Axeli vanemate juurde. My räägib ja jookseb. Tal on nii palju avastada.
“Ei puutu, ainult vaata,” kordab My ja hetk hiljem, välgukiirusel on ta kinni püüdnud väikese karvase metsmesilase, kes istub tuules kaarduval karikakral.
“Vaata, emme, vaata, mesimumm!”
Rõõmsalt tõstab ta putuka üles. Uurib hoolega, enne kui lahti laseb.
“My, nad võivad nõelata. Sa võid haiget saada. Ainult vaata, eks?”
“Ainult vaata,” vastab My.
Kulub kõigest minut, enne kui ta järgmise mesilase kinni püüab.
“My, sa pidid ju ainult vaatama. Mitte puutuma.”
Lõpuks anname alla. Teda on võimatu peatada. Tema kuldsed juuksed sätendavad pärastlõunases päikeses, kui ta karikakarde, enelate ja maasikaõite vahel edasi-tagasi sibab.
Vanaema näitab Myle kakandeid eeskoja trepi vana vaiba all. Väikesed hallid jupikesed keeravad end pisikeses peos kerra.
Me sõidame rattaga talu juurde ja vaatame lehmi, aga need Myle ei meeldi. Ta eelistab väiksemaid olendeid nagu kakandid, mesilased ja rohutirtsud.
Axeli vanemad on pisut eakamad kui minu ema ja isa. Nad on juba pensionile jäänud, erinevalt minu vanematest, kes veel tööl käivad. Nad elasid samas linnas kus Axel, Stockholmis, kuni nad maja maha müüsid ja Gotlandile kolisid. Perekeskis käivad nad endiselt tihedalt läbi, erinevalt minu perekonnast, kus igaüks elab rohkem omaette.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
