autot ja tekib tunne, et paari tunniga me siin küll hakkama ei saa – meeletult suur parkla on autosid täiesti täis. Inimesi aga näha ei ole. Ehk kasutab kogu linn seda tasuta parkimiseks … Ostame aias asuvatest putkadest sissepääsupiletid ja läheme avastama. Sissepääs asub mäenõlvast meisterdatud mehe näo all. Loomulikult tuleb mehe suust alla suuremat sorti veejuga, mille alt läbi minnakse, Swarovski-sugune gigant ei saaks millegi vähemaga külastajaid tervitada. Sealsamas laiub suur sädelev slogan „YES TO ALL” ehk „Kõigele jah” – seda lugedes on kohe rõõmus meel sisse minna.
Kristallimaailma siseruumides hakkab mul veidi jahe, Lõuna-Euroopa suvekuumus hoitakse siit arusaadavalt eemal. Õnneks olen Eesti ilmamuutustega harjunud ja kannan alati käekotis sallikest kaasas. Mu vanast sõbrast LV-st tulebki sädelev sall välja ning avastamine saab alata.
Juveliir Daniel Swarovski patentis elektrilise masina, mis lõikas kristalli täpsemalt, kui inimese käsi seda teha suutis. 1895. aastal lõigi ta Wattensis Swarovski, võttes eesmärgiks muuta kristallid kõigile kättesaadavamaks, et igaühel oleks võimalus nii-öelda peaaegu teemant omandada. 1995. aastal avati Kristallwelten sellisena, nagu täna näha saame, kui multimeediumi kunstnik André Heller lõi koostöös kunstnike, muusikute ja disaineritega unikaalse külaliskogemuse keskuse.
Esimeses ruumis tervitab meid hiiglaslik must hobune (mitte päris hobune, kuid hämaras valguses ehmatab ta oma suurusega meid siiski päris korralikult), kes on kristallikestega siit ja sealt ära kaunistatud, samuti kohtume kolmesaja tuhande karaadise Centenariga ehk maailma suurima ehtekiviga. Seejärel möödume seinast, mis on maast laeni kristallidega kaunistatud, ja Salvador Dalí teosest. Põikame läbi peeglite toast, kus külastaja oleks justkui kristalli sees, imetleme Tord Boontje ja Alexander McQueeni disainitud kristallist kuusepuud ja uurime lumiste linnade makette. Saame teada palju huvitavat, millest enne mõeldagi ei osanud, näiteks seda, et Swarovski on palju enamat kui värvilised kristallid. Swarovski asutaja poeg Wilhelm lõi näiteks binokli prototüübi ning seejärel hakkas ettevõte ka binoklite, teleskoopide ja muu täpsust nõudvate optiliste instrumentidega tegelema. Swarovski üheks tahuks on ka klaasreflektorid, mida kasutatakse liikluse turvasüsteemides, hotellides ja poodides. Swarovski valgustid on samuti pika ajalooga: Metropolitan Opera House’i avamisõhtul Lincoln Centeris New Yorgis olid Sputniku nime kandvad lühtrid tähelepanu keskpunktis. Swarovski valgustid kaunistavad ka näiteks Versailles’ lossi ja mitme uuema arhitektuuri suurteost.
Täna on Swarovski väga tuntud nimi, kuid Hollywood räägib tavaliselt päris teemantidest ja ma pole osanudki mõelda, et Swarovski ka seal nii tegus võiks olla. Tuleb aga välja, et lisaks paljudele muudele koostööprojektidele sädeles tuntud näitlejanna Marlene Dietrich 1932. aastal linateoses „Blond Veenus” Swarovski kristallides. 1953. aastal, kui Marilyn Monroe laulis laulu „Diamonds Are a Girl’s Best Friend”, kandis ta filmis tegelikult just Swarovski kristalle. Kleiti, mida Marilyn Monroe kandis ikoonilisel hetkel, esitades president JFK-le serenaadi „Happy Birthday”, kaunistas kaks tuhat viissada Swarovski kristalli. Kleit müüdi 1999. aastal rohkem kui 1,26 miljoni dollari eest. Samuti säras Nicole Kidman filmis „Moulin Rouge” Swarovski kristallides. Koostöö ulatub kaugemalegi: Oscarite gala lava kaunistavad Swarovski kristallid juba alates 2007. aastast, lavale on valmistatud kolmesajast tuhandest kristallist koosnev kardin – see on number, mis alates ideest juba kuus korda suuremaks on muutunud.
Swarovski teeb ka muusikutega koostööd, lavavalgustuse käes löövad kivikesed ju võrratult läikima. Madonna kandis näiteks tuuril „Confessions” Swarovski kristallidega kaunistatud kostüüme. Loomulikult on ettevõttel lähedased suhted ka moemaailmaga. Muu hulgas esitles Swarovski aurora borealis’e efekti, kus kristallid igas vikerkaarevärvis sädelevad, ning peagi oli moemaailm (eesotsas Dioriga) uuest kristallist lummatud. Huvitaval kombel avati esimene Swarovski pood alles 1983. aastal Londonis kuulsal Old Bond Streetil. Juba esimesel päeval varastati sealt suur kilpkonnakuju.
Tegu on uskumatult uuendusliku tootemargiga – loodud on projekte ja välja on mõeldud kristallide maailma nüansse, millega keegi teine hakkama ei saaks, sealhulgas on tehtud kristallkangas ja sära suurendav XILION-lõige. Tegu on ka loodust ja inimesi hoidva ettevõttega, mida siin Austria Alpide vahel seistes on täiesti loogiline järeldada, kuid millele kauneid teoseid ostes tähelepanu pöörata ei oska. Heategevus ja keskkond on tootemargile aga algusest peale tähtsad olnud. Praeguseks on turule toodud ka käekellad ja parfüümid, kuid rõhku pannakse endiselt ka kristallile endale – teemandile ollakse uskumatult lähedale jõutud.
Teen viimases ruumis silmipimestavatest sädelevatest kristallist korsettidest ja tiaaradest pilti ning ongi aeg kingipoodi suunduda. Kui tavaliselt on muuseumide ringkäikude lõpus toredad poekesed, siis siin on tegu lausa ostukeskusega. Kuna ma lähiajal siia enam tulla ei plaani, on vaja kõigile lähedastele suveniirid osta, ja tundub, et valikust siin puudu ei jää. Kuigi saan ostud alles mõne kuu pärast emale, õele ja sõbrannadele kätte toimetada, tuleb ehted siiski korvi panna ja üle kontrollida, et keegi nimekirjast välja ei jääks. Veedame siin vähemalt sama palju aega, kui kristalle avastades (see tähendab, et mina veedan, Erko on ammu poe lõpus asuvas kohvikus koha sisse võtnud ja telefoni süvenenud), kuid jõuan tulemuseni ja saan nii enda kui ka lähedaste ehtevarud edukalt täiendatud.
Swarovski luigelogo võeti kasutusele alles 1989. aastal. Mina lahkun siit millegi erakordsega: seda luike nähes tean nüüd tavalist eset millegi enamaga seostada, olen temaga tuttavaks saanud. Auto poole jalutades piilume veel õues asuvaid suuremõõtmelisi ekspositsioone ning tundub, justkui oleks päeva töö ära tehtud, kuid nüüd ootab meid ees veel sõit Itaaliasse. Täpselt viiesaja kilomeetri pärast ootab meid uus kodu – Firenze.
Firenze on Toscana maakonna keskus, kus elab rohkem kui kolmsada kaheksakümmend kolm tuhat inimest. Kui keskajal sündis Firenzes poiss, tuli linna kogumiskarpi jätta must uba, kui tüdruk, siis valge uba – nii loeti inimesi. Õnneks on tänaseks süsteemi täiustatud ja kel arvu vastu huvi on, ei pea ligi neljasada tuhandet uba üle lugema, vaid saab selle numbri lihtsamalt kätte.
Firenze on Itaalia kunsti keskus, renessansi sünnipaik, keskaja rikkamaid linnu, aastatel 1865–1871 ka Itaalia kuningriigi pealinn. Kunsti, arhitektuuri ja ajalugu on siin nii palju, et miljonid turistid sagivad linnas igal aastaajal. Tegemist on ka suure moe Mekaga, linn kuulub maailma viieteistkümne moepealinna hulka.
Enne siia jõudmist olin Itaalia linnadest käinud vaid Roomas, kuna see tundus kuidagi tähtsam paik. Täna pean aga mainima, et Firenze meeldib mulle väga palju rohkem. Tänavatel jalutades vaatab iga kivinikerdus seintel mulle otsa ja justkui noogutab ja pilgutab silma, öeldes: „Sul veab, et siin oled.” Ja just selline tunne mul ongi – milline vedamine, et lisaks mehe karjäärihüppele saame kogeda ka midagi nii erilist ja ilusat ning öelda Firenze kohta nüüdsest kodu.
Erko on endale välja võidelnud (õigemini on seda teinud tema agent, mees on aga andekuse ja töökusega selle ka vägagi ära teeninud) kaheaastase lepingu Itaalia Serie A klubis (kes siinkohal nõutuks jäi, siis tegu on kõige kõrgema liigaga), nimelt ACF Fiorentinas. Klubi kodustaadioniks on Stadio Artemio Franchi, mis mahutab rohkem kui nelikümmend seitse tuhat pealtvaatajat. Jalgpallisõbrale ei pea Fiorentina kohta palju rääkima, kuna tegu on ühe suurema ja populaarsema jalgpalliklubiga Itaalias. Ja nüüd on selle kõige osa ka minu tagasihoidlik kahekümne kolme aastane keskkaitsja Eestist!
Minu töö Firenzes on teha mehe jalgpalliväline elu lihtsaks ja toredaks, et tema oma karjääri ja klubi käekäigule saaks keskenduda. Jalgpalliklubid on midagi enamat kui tavaline töökoht; võitlusmoment, fännid, motivatsioon, vigastused, õnn ja ebaõnn – kõik see teeb jalgpallurikarjääri huvitavaks, aga ka väga raskeks mitte ainult füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt, vaimselt. Magus võit tugeva vastase üle on magus ainult järgmise kaotuseni, seega on iga nädal kriitiline ja närvesööv. Samas on professionaalse jalgpalluri elu üldiselt ikka ilus: päikese all trenni teha ja siis sõpradega koos mänge analüüsida on kindlasti toredam kui
