style="font-size:15px;"> b) Daniel Cleaver (minu ekspeika, Mark Darcy peamine rivaal ja vana sõber Cambridge’i tudengipõlve päevilt, ühtlasi isik, kes ajas lõhki Marki esimese abielu, viibides Marki kodus ja seksides köögilaual tema esimese naisega, kui Mark ootamatult koju tuli).
Ronisin parajasti koperdamisi laualt alla, esitanud omaenda variandi laulust „I Will Always Love You”, kui märkasin, et Daniel Cleaver vaatab mind painatud pilguga, näol traagiline ilme.
Asi selles, et Daniel on tõesti väga manipuleeriv ning seksuaalselt pidurdamatu ja truudusetu, ja selge see, et Mark teda vihkab, sest vaat mis tal tema pärast kõik juhtus, aga ikkagi on temas minu arust midagi väga armsat.
„Jones,” lausus Daniel. „Tuled appi? Mind piinab kahetsus. Sina oled ainuke elav olevus, kes oleks ehk suutnud mu päästa, aga nüüd abiellud hoopis teisega. Tunnen, et pudenen laiali, lagunen sõna otseses mõttes tükkideks. Paar lahket sõna nelja silma all, Jones, palun?”
„Jhhmmdugi, Dannell, mmdugi,” lällutasin segadusse sattunult. „Mmniitahan, et kõik olkšamaõnnelkud ku’ ma.” Nüüd tagasi vaadates on tunne, et võib-olla olin toona hästi tsipake purjakil.
Daniel võttis mul käe alt kinni ja hakkas mind kuhugi tüürima.
„Jones, ma piinlen. Olen piinatud.”
„Ei. Kuuletša. No ma tõeštitõešti arvan’t õnn on niiii …”
„Palun tule, Jones, lähme siia. Mul on tõesti vaja sinuga rääkida, omavahel …” seletas Daniel, juhtides mind ebakindlalt mingisse kõrvalruumi. „Ons mu elu nüüd hukule määratud, igaveseks, tõesti või?”
„Ei!” vastasin. „Nnei! Daniel! Ššša šaad õnlikuks. Knndlšti.”
„Hoia must kinni, Jones,” rääkis ta. „Kardan, et mina ei saa kunagi …”
„Kuuletša. Õnn ON õnn … šeštet …” putrasin, me kaldusime tasakaalust välja ja varisesime põrandale hunnikusse.
„Jones,” mõmises ta iharalt. „Luba, ma vaatan õige veel viimast korda su mammapüksikuid. Neid, mida ma nii väga armastan. Teed issile rõõmu? Enne, kui mu elu põrmuks laguneb?”
Uks paiskus valla, tõstsin õudusega pilgu ja nägin Marki nägu, ning seda just siis, kui Daniel mu seelikut kergitas. Marki pruunides silmades sähvatas valu, millele järgnes täielik külm endassesulgumine.
See oli asi, mida Mark ei suutnud andeks anda. Mark ja mina lahkusime peolt koos, just nagu poleks midagi viltu. Veel mitu nädalat rabelesime edasi, tehes teiste ees nägu, et asjad on korras, üritasime seda ka teineteise ees teeselda, aga paraku ebaõnnestunult.
Nagu te ehk teate, on mul Bangori ülikoolist saadud kraad inglise keeles ja kirjanduses, ja nii tuli mulle pähe rida ühest D. H. Lawrence’i imetabasest teosest:
„Miski tema uhkes, auväärses hinges oli jäädavalt tema vastu kristalliseerunud, kõva kui kivi.”
Miski Marki uhkes, auväärses hinges oli jäädavalt minu vastu kristalliseerunud. „Pagan, mis tal hakkas? Terve eluajaga võrreldes oli see ju mingi täitsa tühine silmapilk. Ta ju teab, mihuke see Daniel on,” rääkisid sõbrad. Markile aga läks juhtunu väga sügavale hinge, viisil, mida mina ei mõistnud ja mida tema ei saanud seletada. See oligi kõrreke, mis murdis kaameli selgroo. Viimaks ütles Mark mulle, et nii ei saa jätkata. Korter oli mul veel alles. Mark palus ebameeldivuste, südamevalu ja kõige-kõige muu eest andeks. Temale nii omase väärikusega teavitas ta meie sõpru ja perekonnaliikmeid, et kihlus on katkestatud, võttis varsti pärast seda vastu töökoha Põhja-Californias ja sõitis ära.
Sõbrad olid ületamatud, jaurasid: „Tal on vaimne kõhukinnisus, erakool rikkus ta ära ja enam ei suuda ta kellegagi püsisuhet luua.” Poole aasta pärast abiellus ta kõrgi Natashaga, raagritsikast naisjuristiga, kelle seltsis nägin Marki esimest korda ülikonnastatult – tol „Kafka mootorratta” raamatuesitlusel, kus seesama Natasha jauras väsimatult Salman Rushdiest ja kultuurihierarhiatest ning mina suutsin suust saada vaid küsimuse: „Kas te teate, kus tualettruumid asuvad?”
Daniel ei andnud pärast seda enam kordagi näole.
„PERSSE see Daniel. Ta on seksuaalselt pidurdamatu ja emotsionaalselt jobukakustunud suhtefoobik, kes ei loo iial kellegagi püsisuhet,” vahutas Shazzer. Seitse kuud hiljem abiellus Daniel mingi Ida-Euroopa modelli ja printsessiga ning sestpeale võis teda aeg-ajalt näha Hello! lehekülgi vääristamas. Piltidel nõjatus ta lossi sakmevallidele, taustaks mäed, näoilme pisut kohmetu.
Möödas oli viis aastat ja siin ma nüüd olin, roomasin mööda M4-maanteed, juba hirmsasti hiljaks jäämas, ja olin sunnitud Markiga esimest korda pärast kõike seda uuesti kokku saama.
Teine
Laupäev, 24. juuni
14.45. Gloucestershire, Nether Stubbly kiriku parkla. Okei. Kõik v. hästi. Praegu on alles viisteist minutit sellest ajast möödas, kui ristimine pidi pihta hakkama, aga miski ei alga ju sekundipealt, õigus? Olen heatujuline, rahulik ja väärikas. Kui tekib piinlik moment, küsin endalt lihtsalt: „Mida teeks dalai-laama?” Ja nii teengi.
Autost välja ronides sattusin keset kaunist Cotswoldi suve: iidne kirik, roosid, äsja niidetud heina lõhn, raskelt rippuvad puulehed. Kui linnulaul ja mesilasesumin välja arvata, valitses kõikjal vaikus. Oli nii ilus, nagu saab olla vaid Inglismaal sel ainsamal päeval aastas, kui päike paistab ja kõiki haarab paaniline hirm, et uuesti saab seda näha alles aasta pärast.
Hakkasin kiriku poole astuma, ise kergelt ärevil, miks kedagi näha pole. Nad ei saanud ristimistalitusega ometi peale hakata, kui ristiema on puudu? Äkitselt kostis helikopteri möirgamist. Jäin seisma, juuksed ja kleit puhevile kerkinud, ning nägin, et lähedusse maandub helikopter. Bondi stiilis, veel enne, kui helikopter maadki puudutas, hüppas sealt välja Mark Darcy ja sammus hoogsalt kiriku poole; helikopter tõusis möirates laotusse ja kaugenes.
Püüdsin end väärikalt kokku võtta, kuivõrd seda rohukamaral, kõrged kontsad all, teha saab, ja jõudsin kirikusse nagu ei midagi. Kinnitasin endale, et kõik v. hästi, sest olin alla võtnud ja lausa ideaalkaalus ning seega võivad kõik näha, et olen täielikult muutunud. Kõigi ees ristimisastja ääres Marki pikka sihvakat kuju nähes tundsin tuttavat erutusvärinat. Kui ma mööda vahekäiku ettepoole liikusin, kuulsin selja tagant selgelt Cosmo sosinat: „Ta on haige või? Kõhn nagu raagritsikas! Kus ta … noh … tissid jäid?”
Kui ma ristimisvaagna juurde jõudsin, sõnas vikaar: „Hüva! Nüüd saame ehk alustada,” ning pomises endale nina alla: „Ja kolm samasugust tüütust seisab tänasel pärastlõunal veel ees.”
„Bridget, kus kurat sa olid, ja kuhu Shazzer jäi?” sosistas Magda vihaselt, mispeale tema viimane ristitav, Molly, pistis kisama. „Näe, võta.” Magda ulatas lapse mulle … tüdruk lõhnas nii magusalt beebipuudri ja piima järele. Ta sättis end mõnusalt mu tisside vahele – mis on, muide, ikka veel OMAL KOHAL – ja jättis nutu.
Mark tunnustas mu kohalviibimist vaid põgusa silmalauvärahtusega.
Ristimine oli tegelikult tore. Et mul on tulnud selllist värki õige tihti kaasa teha, on asi mul väga hästi käpas. Ent kohe pärast pidulikku talitust, selmet väljas ringi käia ja teistega juttu ajada, sööstis Mark ei tea kuhu ja lihtsalt kadus.
