see on sama hästi kui võimatu. Hilinesin pidevalt ja esitasin kõige lollimaid vabandusi, tegin jubedaid arvutusvigu, panin isegi täiesti meelega asju valedesse riiulitesse, nagu näiteks tualettvee lahtistite hulka ja rasedusvastased vahendid titešampoonide juurde. Ma näitasin harva sellist järjekindlat püüdlikkust üles, kuid Shelley hoidis mu ikkagi kangekaelselt palgal, ükskõik kui jobuna end näidata püüdsin.
Las ma selgitan pisut oma staatust. M i n d polnud apteegist praktiliselt võimalik vallandada. Iga teine töötaja oleks palju-palju väiksema eksimuse eest silmapilkselt uksest välja löödud. See oli mu esimene poliitikaalane õppetund. Minu kodulinnas, väikeses uimases Englewoodis on kolm Smart Aidi apteeki. Sarasota maakonnas on neid kokku kakskümmend seitse ning Florida osariigis kokku sada viisteist. Apteegikett muudkui laieneb osariigis nagu mingi ravimatu lööve. Põhjus, miks mind ei saanud vallandada, seisnes selles, et apteegikett kuulus kõige täiega mu onudele. Esimene töökoht Smart Aidis oli ammune peretraditsioon ja seepärast ei saanud ma ka ise minema kõndida. Kogu mu iseenda saboteerimise kampaania suutis esile kutsuda vaid jõuetu vihkamise Shelley ja põlgliku vimma kaastöötajate poolt. Olgem ausad – kaastöötajad poleks mind sallinud ka siis, kui ma poleks ekspositsioone ümber ajanud ega klientidele valesti raha tagasi andnud. Mina pidin ühel päeval pärima suure osa firmast ja nemad mitte.
Mähkmete vahelt läbi koperdav Shelley torkas sõrme vastu mu rinda ja valmistus midagi õelat ütlema, kui sisetelefon kuulutas:
„Jacob, sulle on teisel liinil kõne. Jacob, mine teisele liinile.”
Naine põrnitses kurjalt mulle järele, kui tegin sääred ja jätsin ta näost tumepunasena keset tornijäänuseid seisma.
Töötajate puhketuba oli hämar akendeta kamber. Leidsin sealt farmatseudi abi Linda joogiautomaadi tulukeste hädises valguses koorukeseta võileiba söömas. Ta osutas peaga seinal rippuva telefoni poole.
„Sulle on kõne teisel liinil. Mingi eriti veider tüüp.”
Võtsin rippuma jäetud telefonitoru kätte.
„Jacob? Sina kuuled?”
„Tere, vanaisa Portman.”
„Jumal tänatud, Jacob. Mul on võtit vaja. Kus mu võti on?” Vanaisa hingeldas ja oli väga endast väljas.
„Mis võti?”
„Ära mängi lolli,” nähvas ta. „Sa tead küll, mis võti.”
„Sa panid selle kindlasti hajameelselt kuhugi mujale.”
„Su isa käskis sul nii öelda,” teatas taat. „Lihtsalt ütle mulle. Ta ei pea teada saama, et sa ütlesid.”
„Keegi pole mul midagi käskinud,” katsusin jututeemat pöörata. „Kas sa hommikul rohtu võtsid?”
„Nad on mul sabas, mõistad? Ma ei tea, kuidas nad mu nii paljude aastate järel üles leidsid, aga igatahes leidsid. Millega ma pean neile vastu minema, paganama võinoaga või?”
Ta ei rääkinud minuga niiviisi esimest korda. Vanaisa hakkas raugastuma ega saanud ilmselt enam maailma asjadest aru. Alguses ei paistnud ta vaimse allakäigu märgid eriti silma. Ta unustas süüa osta või kutsus mu ema tädi nimega. Suve lõpuks aga oli lähenev dementsus hirmsa hoo sisse saanud. Sõja ajal välja mõeldud lood võlusaarest ja koletistest olid muutunud taadi elu reaalseks osaks. Paaril viimasel nädalal oli vanaisa eriti närviline olnud ja mu vanemad kaalusid tõsiselt ta vanadekodusse panekut, kartes, et ta võib iseendale ohtlikuks muutuda. Mingil seletamatul põhjusel olin mina ainus, kes temalt maailmalõpu kõlaga kõnesid sai.
Tegin nagu tavaliselt oma parima, et vanaisa maha rahustada. „Sind ei ohusta miski. Kõik on hästi. Mis sa arvad, kui võtan pärast mõne filmi kaasa, mida koos vaadata saame?”
„Ei! Püsi seal! Siin on ohtlik!”
„Vanaisa, koletised ei jahi sind. Mäletad, sõja ajal sa ju tapsid nad kõik ära.” Pöörasin näo seina poole, et veider vestlus Linda kõrvu ei jõuaks. Too tegi näo, et loeb moeajakirja, kuid pommitas mind sellegipoolest aeg-ajalt uudishimulike pilkudega.
„Mitte kõik,” vastas vanaisa. „Ei-ei. Ma lõin neid küll hea hulga maha, aga mõni jääb alati järele.” Kuulsin, kuidas ta mööda maja ringi tuiab, sahtleid lahti tõmbab ja kolistab. Taat oli täiesti pöörane. „Sina hoia minust eemale, selge? Ma saan hakkama küll. Lõikan nende keeled ära ja torkan silmad välja – sellest peaks piisama. Kui ma ainult selle neetud VÕTME üles leiaksin!”
Kõnealune võti avas vanaisa Portmani garaaži ees rippuva suure tabaluku. Garaažis oli selline hulk tulirelvi ja nuge, et oleks vabalt saanud väikese sõjaväeüksuse ära relvastada. Vanaisa oli pool elu tegelnud relvade kogumisega. Ta käis remonti vajavate relvade oksjonitel, tegi pikki jahiretki ja vedas päikeselistel pühapäevahommikutel oma tõrksa perekonna lasketiiru, et nad ometi kord püssi laskma õpiksid. Ta armastas oma relvi nii väga, et teinekord isegi võttis mõne kaissu. Mu isal on selle tõestuseks isegi üks vana foto olemas. Vanaisa Portman magas tõesti, püstol käes.
Kui isalt uurisin, miks vanaisa selline relvahull on, vastas ta, et mõnikord juhtub niiviisi inimestega, kes on olnud sõdurid või traumeerivaid kogemusi saanud. Mulle tundub, et pärast kõike läbielatut ei tundnud vanaisa end enam kusagil turvaliselt, isegi mitte kodus. Olukorra iroonilisus seisneski selles, et nüüd, mil viirastused ja paranoia hakkasid taati endale allutama, saigi hirm tõeks – kodus selle relvalao juures polnud tal tõesti enam turvaline. Seepärast näppaski mu isa võtme ära.
Valetasin uuesti, et ei tea võtme asukohta. Vanaisa Portman trampis seda otsides ringi ning vandus ja kolistas veel hullemini.
„Päh!” ütles ta lõpuks. „Olgu siis see võti su isa käes, kui ta seda nii väga tahab. Las ta siis saab mu laiba kah!”
Lõpetasin võimalikult viisakalt kõne ja helistasin siis isale. „Taat ajab segast,” ütlesin talle.
„Kas ta täna rohtu võttis?“
„Ta ei öelnud mulle. Aga jutu järgi otsustades ilmselt ei võtnud.”
Kuulsin, kuidas isa ohkas. „Kas sa võiksid tema juurest läbi minna ja vaadata, et seal kõik korras oleks? Ma ei saa praegu töölt ära tulla.” Isa käis osalise tööajaga vabatahtlikuna linnupäästekliinikus abiks, turgutas seal auto ette jäänud haigruid ja õngekonkse neelanud pelikane. Ta oli asjaarmastajast ornitoloog ja püüdis saada looduskirjanikuks – seda tõestas avaldamata käsikirjade virn. Need olid tõsiselt tähtsad tööd mehe jaoks, kelle abikaasa perekonnale kuulus sada viisteist apteeki.
Muidugi polnud ka minu töö midagi üliolulist, nii et sealt oli üsna kerge minema lipsata. Ütlesin, et eks ma siis lähen.
„Aitäh, Jake. Ma luban, et peagi saame vanaisaga asjad korda.”
Saame vanaisaga asjad korda. „Sa mõtled, et kolid ta vanadekodusse,” nentisin. „Seal oleks ta kellegi teise kaelas.”
„Ema ja mina pole seda veel otsustanud.”
„Loomulikult olete.”
„Jacob…”
„Ma saan temaga hakkama. Päris tõesti.”
„Praegu ehk saadki.
