Anna Lorie
Igaveseks kaotatud
Igaveseks kaotatud
MARGARITA TROPININAL EI OLNUD elulist vajadust elatist teenida, sest saatus oli teda õnnistanud varakate vanematega. Kirjutamine oli talle nauding ja ta avaldas oma jutustusi, kus juhtus, lohutades ennast lootusega, et kunagi kirjutab ta raamatu. Ja ta kirjutas selle, valades oma hingevalu välja romaanis, mis Artjomile nii väga meeldis. Kuid see kõik on nüüdseks minevik. Kui hea oleks, kui see kõik teda enam ei häiriks. Kui kõik jääks vaid lehekülgedele, mis õhkavad tõelist kirge, mida tal tegelikult ei olnudki plaanis anda arutamiseks lugejatele. Kuid Artjomil oli teine arvamus. Mis siis ikka, eks ta tea paremini. Ta on kogenud jurist ja praegu ühe moes oleva naiskirjaniku agent. Kuid ta oli hüljanud kõik oma juriidilised ambitsioonid ja hea sissetuleku, vahetades need Olga Granina vastu. Teadis, mida teeb, kui tema raamatut uuele kirjastajale soovitas. Nii nagu ta väljendas – väga perspektiivikale.
Margarita sirutas end kortsunud siidlinal ja vaatas kella, mis seisis voodi juures öökapil tema helevalges pretensioonikas, Ludvig XV stiilis magamistoas. Ta mõistis suurepäraselt, mida teeb, kui valis selle meisterlikult vanas stiilis järeleaimatud mööbli, kuid end tagasi hoida ta ei suutnud. Siin mängisid rolli lapsepõlve fantaasiad “tõelise printsessi” magamistoast. Kui ta sai isalt kingituseks kahetoalise korteri vanas, kapitaalremondi üle elanud majas Strenkal, oli ema see, kes käis temaga koos mööda mööblisalonge. Margarita valik ajas talle hirmu peale, kuid tütar jäi oma eelistusele kindlaks.
“Mina pean selles toas magama,” teatas tõrges tütar ja ema ei hakanud oma maitset peale suruma. Tõele au andes oli endise välisajakirjaniku ja praeguse kaabeltelevisiooni omaniku naisel laitmatu maitse. Isa ainult naeris Margarita “Ludvigi” üle, kuid raha käis välja vastu punnimata. Mida kõike ta armastatud tütre pärast ei teinud! Margarita silmitses juba ei tea mitmendat korda närtsinud sireli värvi siidist tapeeti seintel ja kapriisselt painutatud mööblit.
Läbi hõbedaste kardinate paistev talvine kasin päikesekiir peegeldus peegli nikerdatud raamil. Vanas, saksoonia portselanist vaasis ilutsesid õrnad liiliad, mis levitasid tuppa peadpööritavat lõhna. Oleks tulnud nad ikkagi teise tuppa viia, sest praegu tundus, et pea hakkab nendest pisut valutama. Kuid eelmisel õhtul ei olnud Margarita selle peale tulnud, sest tema hing vajas romantikat, pisut kurvameelset olukorda. Just nendesamade lillede, hõbedastes küünlajalgades lillade küünalde, heleda, meeldiva lõhnaga Chardonnayga kristallpokaalides, kergete veepisaratega kaetud viinamarjade ja kohevate tundlike virsikutega.
Olen ikka kohutavalt rumal, mõtles ta ja ohkas, muiates oma täiesti andestatavate nõrkuste üle. Lõppude lõpuks, milline naine suudab vastu panna võimalusele veeta öö muinasjutulises lossis? Peamine on atmosfäär.
Kell oli pool kaksteist. Artjom magas selili tõeliselt kuninglikus poosis, olles sirutanud end peaaegu üle kogu voodi. Mehe heledad juuksed kleepusid laubale. Palavuse tõttu oli ta sooja suleteki kõrvale heitnud ja Margarita võis segamatult vaadelda mehe tugevat paljast atleedikeha. Tegu oli inimesega, kes pöörab oma isiklikule kehale suurt tähelepanu.
Margarita arvates liigagi suurt. Kuidas tal küll jätkub kannatust nende treeningsaalide jaoks, hea küll, et tulemus on lausa vapustav? Ta libistas käega mööda lihaselist, solaariumi abiga kergelt päevitunud rinda. Siis libises käsi edasi mööda reljeefset kõhtu ning laskus veelgi allapoole. Naise kaunil näol mängles naeratus, pikad kohevad ja rasked juuksed mässisid sisse armukese näo. Artjom liigutas end, hingates sisse Barberry magusat lõhna, mida eritas Margarita lõvilakk, ning ärkas. Mees püüdis kinni naise käe ja tõmbas teda enda poole.
“Ei, kallis! Tahtsin sind lihtsalt äratada,” kähvas naine.
“See sul õnnestuski,” sosistas Artjom, mõtlematagi alla anda.
Margarita võttis laual seisvalt vaagnalt virsiku ja surus sellesse oma teravad hambad. Mahl voolas mööda tema elegantset lõuga, mööda piimvalget kaela, valgudes nagu valatud rindade vahelisse nõkku. Ta võttis puuviljast välja suure libeda kivi, vedas seda naerdes üle armukese kõhu ning heitis selle siis kõrvale. Artjom tõstis naise enda peale ning haaras kätega tema keskkohast, mis läks sujuvalt üle väljakutsuvalt laiadeks puusadeks.
Margarital oli välimus, millest renessansiaegsed naised ainult unistada võisid.
Laitmatu näoovaal vapustas oma võluva korrapäratusega. Kuni meelekohtadeni pikendatud merevaigukarva kassisilmad, õhukesed tundlikud ninasõõrmed ja nöbinina lubasid mitte vähemtundlikke huuli. Kuid suu oli tal väike, peaaegu lapselik, täpselt välja joonistatud. Margarita kujutas endast täiuslikku naiselikkuse kehastust, mida tänapäeval moodsaks ei peeta. Vahel ta kannatas sellepärast. Kuid Artjom ütles:
“Kas üks terve mõistuse ja normaalse seksuaalse orientatsiooniga mees võib ilma igasuguste sootunnusteta riidepuud sinuga võrrelda? Ära mitte mõtlegi alla võtta!”
Seda ei olnud Margarital plaaniski, sest peaaegu samamoodi oli kunagi öelnud ka Deniss… Kui ebasobival ajal ta Denissi meenutas! Margarita raputas pead, püüdes eemale peletada teda piinavat kuju, millest ta kuidagi, lihtsalt mitte kuidagi vabaneda ei suutnud.
Artjomi käed libisesid mööda tema kumerat selga, hellitasid suuri roosasid rinnanibusid, jõudsid kuldsete karvadeni alakõhul. Margarita, sulgenud silmad, kujutas aga endale ette teisi käsi, teist keha, olgugi et mitte nii ideaalset, hoopis kõhna, kuid tugevat, ja silmi, millesse vaadates tundus, et ta sulas nende peadpööritavas rohekashallis keerises.
Artjom sisenes temasse järsult ja peaaegu valutult, kuid tema, andudes kaugetele mälestustele, mõistis, kui kasutu on vastu vaielda. Ta oigas mõnust.
Nende hommikune seks oli tormiline ja püüdlik, kuid kahjuks liiga lühike. Margaritale tundus sageli, et ta asendab Artjomile hommikuvõimlemist, mida mees kodus ilmselt tegi. Ah, mis “sageli”, ta teadis seda täpselt. Mees oli tervisliku eluviisi pooldaja sellise astmeni, et Margaritale tundus see naeruväärne.
Kuid igaühel on oma väikesed nõrkused. Temal näiteks kohutav laiskus. Margarita kinnitas endale iga päev, et alustab esmaspäevast uut elu, kuid ei jõudnud vajalikku tempot hoida nädala lõpunigi. Talle olid vastikud ka harjutused, pärast mida kogu keha valutab, ja igasugused rohuteed. Ja kuidas ta ka ei püüdnud suitsetamist maha jätta, see tal ei õnnestunud. Kuid Artjomiga koos olles ei haaranud ta sigareti järele enne hommikusööki.
Muide, ka hommikusööki oleks ta pigem vältinud, kuid praegu tuli tal tõusta, kiiresti duši all käia ja vannituba Artjomi käsutusse jätta. Sel ajal, kui mees end külma veega üle valas, habeme ära ajas ja oma kõige kallimas salongis lõigatud juukseid kuivatas, keetis Margarita talle teed, tegi sooja võileiba jämedast jahust leivale pandud kodujuustuga, mida ta ise kannatadagi ei võinud. Endale valmistas ta kange kohvi.
Loomulikult hakkab mees talle jälle epistlit pidama ja tubakasuitsu tõttu grimassitama ning demonstratiivselt köhima. Aga olgu! Lõppude lõpuks ei ole ta selle mehe naine ja vaevalt ta selleks kunagi saab. Olgugi et mees oli päris mitu korda teinud ettepaneku muuta nende suhe ametlikuks. Jah, selline ta on, see “õige” noormees Artjom Žurbin. Kõik on tal lahterdatud ja minutipealt välja arvestatud.
Tema elustiil oli lohakale Margole vastuvõetamatu. Kuid nad ei elanud koos, mis tähendas, et vahel võis ta mehe harjumusi taluda, muide, nagu mees tema omigi. Samas ei mõistnud ta, miks tuli mehele hämmastava perioodilisusega pähe mõte talle abieluettepanek teha. Kas Artjom loodab tõepoolest teda ümber kasvatada? Milline naiivsus!
Margarita köök oli suurepärane. See asus ärklikorrusel, kus aknalaudadel olid igal aastaajal potikesed lilledega – lillade, roosade ja valgete kannikestega. Põrand oli laotud terrakotaplaatidest, puidust mööbel rõõmustas sooja pähklitekstuuriga. Mingeid erilisi tehnilisi lisandeid peale toriseva kohvimasina ja tumeda keraamilise kattega pliidi siin ei olnud. Mitte eriti suurt lauda kattis valgendamata kangast lina, andes ruumile provintsiaalse,
