kaela tuua, ning elu Copper Streetil kulges edaspidi leebe rahuloluga täidetuna. Gladys ning ta vanemad elasid vaikselt ja õnnelikult. Nad sõid reedeti õhtusöögiks kala krõbekartulitega ning pühapäeval kuulusid teejoomise juurde lõhevõileivad ja puuviljasalat purgivahukoorega. Nad käisid iga neljapäeva õhtul kinos ja veetsid igal suvel nädala Frintonis. Mõnikord käis Gladys koos oma sõpradega Co-opis tantsimas. Ta ostis endale viirpapagoi, kellele pani nimeks Cyril, ning ei läinudki mehele. See ei olnud tema enda valik; pigem oli see tingitud asjaolust, et talle ei jäetudki valikut. Ta oli küll endale sobiva mehe leidnud, kuid õnnetuseks osutus tolle jaoks sobivaks naiseks üks Gladyse sõpradest. Gladys oli endale ise pruutneitsikleidi õmmelnud ning nende õnne terviseks šampanja ja soolaste pisaratega täidetud klaasi tõstnud. Naine jäi nende mõlema sõbraks ning temast sai nende kahe lapse ristiema.
Maudil ja tema abikaasal ei olnud lapsi. „Pagan, milline vedamine,” ütles naise isa Cyrilile vaikselt, kui see teema mõnikord jutuks tuli.
Kui vanemad vanemaks ja viletsamaks jäid, hoolitses nende eest Gladys. Ta põetas neid, pesi ja toitis, hoolitses mugavuse ja turvatunde eest. Maud jäi Šotimaale ja saatis aeg-ajalt mõne tarbetu kingituse. Aga kui vanemad viimaks surid, osutusid matused väga häirivaks. Vanemate säästukontol olev raha jagati võrdselt mõlema õe vahel ja tunnustuseks Gladyse pühendumise eest jäi maja talle. Aga testamendil oli üks katastroofiline lisatingimus. Nimelt oli seal öeldud, et juhul, kui Maud peaks kunagi kodutuks jääma, võib ta kuni asjaolude paranemiseni Copper Streetil elada. Tegemist oli hea tahte avaldusega olukorraks, mille tekkimist õdede vanemad olid pidanud äärmiselt ebatõenäoliseks ja sellest tingitult lisasid märke testamendile võrdlemisi kerge südamega. Aga „äärmiselt ebatõenäoline” ei tähenda veel võimatut ja kui Maudi abikaasa suri, jäi naine kodutuks, rahatuks ja raevust keeletuks. Mees oli kõik neile kuuluva hasartmänge mängides maha mänginud ja selle asemel, et Maudile aru anda, meelega ära surnud.
Maud pöördus vana naise kuju võtnud mürgipritsina Copper Streetile tagasi. Rahulik ja õnnelik elu, mida Gladys nii väga nautis, oli hävitatud hetkest, mil Maud maja ukse ette jõudis ja õelt taksojuhile maksmiseks raha nõudis. Koos Maudiga, kes ei tundnud pisimatki tänulikkusekübet, kolisid majja sisse häda ja viletsus. Ta kasutas igal sammul oma lõputut väikeste piinamisviiside repertuaari õe piinamiseks. Ta pani tee sisse suhkrut, teades väga hästi, et Gladys ei joo suhkruga teed, kastis potililli üle ning jättis endast igale poole maha segadust ja kaost. Ta keeldus majapidamistööde tegemiseks sõrmegi liigutamast ning istus päev otsa koorekompvekke õgides, puslesid kokku pannes ning täisvõimsusel lõugavat raadiot kuulates paksemaks minnes ja kõhutuult lastes. Gladyse sõbrad ei tulnud talle enam külla ja ta käis väljas nii tihti kui vähegi julges. Aga naastes ootas teda alati mingit laadi karistus; mõni „kogemata” puruks pillatud kallisasi või seletamatul kombel triikrauaga ära kõrvetatud lemmikkleit. Maud peletas naabri kassile toidujäätmeid õue jättes aiast minema isegi linnud, keda ta õde oli armastusega toitnud. Gladys ei suutnud oma vanemate soovi eirata ning kõik katsed asja õega mõistlikult arutada või talle etteheiteid teha põrkusid vastu põlgust või vägivalda. Gladyse jaoks oli Maud toonesepp; tema koju tunginud ja õe õnne hävitanud soovimatu parasiit.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
