Pidu
Suvi oli lõpusirgel, aga Liina polnud ikka veel oma jumega rahul. Ta oli iga päikselist päeva kasutanud, et kasvõi pooltunni Anne kanali ääres päevitamas käia, aga võimalusi nahale ühtlase tooni peale saamiseks jäi napiks. See oli üks põhjus, miks ta Mirtelit kadestas. Teine põhjus oli muidugi sõbranna tipptasemel elukvaliteet, mis tal Vahemere-äärset päikest lubas nautida ning milleni pürgimiseks Liinal veel kõvasti pingutada tuli.
Teise sõbranna Helgega olid Liina võimalused pea samal tasemel, aga kadedusest ei pääsenud ta siingi, sest Helge oli ikka nii abivalmis inimene, et temaga oli võimatu mitte sõbrustada. Küsimusele, miks tal nii erinevad sõbrannad olid, arvas Liina vastust teadvat – neid sidus ühiselt veedetud lapsepõlv. See oli aeg, mil nad kõik olid veel sarnased. Siis olid nad võrdselt ilusad, väga targad ja ülirikkad. Kooli läksid nad samuti riburada pidi. Mirtel sai kooliküpseks kõige enne, siis Liina ja viimasena Helge. Pikale veninud haridusteel tekkisid sellesse võrdsusse ka esimesed mõrad, aga see ei tähendanud, et nad edasi sõbrannad poleks olnud, pigem vastupidi. Nende liit kinnistus aja jooksul tekkinud traditsioonide toel ning teineteise järjele aitamine polnud pelgalt sõnakõlks, vaid toimis reaalselt.
Liina vanemad lahkusid siitilmast varakult ning orvuabitusest päästis teda töökus, mille väljaarendamine tal ülimalt hästi õnnestus. Tema oli ka esimene, kes kolmiku paiksuse lõhkus ja linnaäärsest eramajade rajoonist kesklinna kolis. Tõsi, seda küll mitte oma algatusel, vaid sugulaste pealekäimisel, kelle arvates ei suutnud orvuks jäänud noor neiu üksi suure aiamaaga maja ülal pidada. Naiivne, nagu ta esmakursuslasena toona oli, andis ta oma päranduse käest ning asus elama ülikooli ühikasse, et olla võimalikult lähedal õppehoonetele ja raamatukogule.
Mirtel oli see, kes esimese raksuga kohe ülikooli õppima ei tormanud, sest tema ees terendas ridamisi muid pakkumisi, aga valis ta neist kõige kindlama ning põrutas kohe peale gümnaasiumi lõpuaktust Saksamaale lapsehoidjaks. Selle valiku esmane tõukejõud oli kodust ja vanematest eemale saamise soov ning alles siis hakkas Mirtel mõtlema, mida edasi teha. Liina meelest oli see hullumeelsus, mis hiljem vääris kadestamist, sest kui Mirtel aasta pärast Eestisse naases, ostis ta Tartu kesklinnas endale kahetoalise korteri ning asus ilma igasuguste probleemideta ülikoolis juurat õppima. Mirtel oli tüdruk, kel polnud kunagi rahapuudust, aga kus ta seda kasvatas, seda ei teadnud keegi, isegi mitte Liina ja Helge. Iga kord, kui sõbrannad selle üle imestust avaldasid, said nad ühese vastuse: Saksamaal teenisin.
Helge oli loomu poolest lausa Mirteli vastand, aga temata poleks sõbrannade kolmik moodustanud võrdhaarset kolmnurka, mis nad tervikuna sama täiuslikuks muutis, nagu see geomeetriline kujund seda oli. Helge tegemisi juhtis maailmaarmastus ning tema meelest olid kõik inimesed head, ja kes polnud, need vajasid just tema abi selleks saamisel. Inimestele, kes Helget veel ei tundnud, võis ta jätta naiivitari mulje, kuid seda ta kindlasti polnud. Kui Mirtel suutis Liinat üllatada oma ettearvamatute käikudega, siis Helge planeeris kõiki oma elusündmusi suure täpsusega ette. Ta teadis juba kuueteistaastaselt, et abiellub vaid selle mehega, kelle perekonnanimi oli Laine, ja nii ka läks. Helge oli sõbrannade kolmikust esimene, kes mehel ära käis. Tema abielu püsis vaid aasta, aga see-eest oli tal terveks eluks nimi, millest ta unistanud oli – Helge Laine.
Mirtel Paakspuu eelistas kooselule ööklubides tekkinud lühisuhteid ning pühendas kogu ülejäänud aja oma advokaadibüroole, mille nime, Paakspuu & Kuslap, varjutas saladuseloor. Liina küsimusele nime teise osapoole kohta Mirtel vaid naeratas. Tegelikkuses polnud ta hubases bürooruumis ühtegi kaastöölist ning lihtne guugeldamine andis sellele teisele nimele üle tuhande vastusevariandi. Liinale ei andnud asi rahu ning ta pilk peatus lõpuks Ülev Kuslapi nimel, kes oli samuti advokaat, kuid seda eelmise Eesti Wabariigi ajal ja seega juba manalamees. Ilmselt teadis ka Mirtel seda, aga tema kliendid ilmselt mitte.
Liina ise abieluplaane ei pidanud ja kui, siis vaid oma bioloogilises alateadvuses, aga mõne aasta eest oli tal olnud elukaaslane, kellest naisel üsna kiiresti villand sai, sest mehe nõudmised erinesid tema omadest pea kõigis olulistes punktides. Kui Helge oma abielu lahutas, kolis tema tagasi vanematekoju, mis peale ema surma ja isa hooldekodusse viimist oli tühjaks jäänud. See teema meenutas Liinale, et temalgi võinuks tagasitee olla, kuid oma rumaluse tõttu polnud ja nii kolis ta peale elukaaslase juurest lahkumist Supilinna üürikorterisse.
Mis lapsesaamisse puutus, siis selles osas olid kõik kolm sõbrannat esialgu ühel nõul – ennekõike karjäär ja muud asjad, alles siis järeltulija. Mirteli puhul oli karjääri esikohale seadmine mõistetav, aga Helgel oli pisipere soetamisel takistuseks tema seni veel lõpetamata jäänud maailmaparandamise plaan. Liinal endal polnud selle asja jaoks lihtsalt aega, nagu ta ise väitis. Tema elu täitis töö ja õppimine, sest magistriõppele järgnenud doktorikraadi taotlemises jäi ta Mirtelile veel alla. Tegelikult oli tal lapsesaamise ees suur hirm, mis oli juba emapiimaga temasse sisse imetud. Ema oli talle aina korrutanud, kui kohutav see lapse sünnitamine ikka oli ning kõiki oma põdura tervise hädasid rasedusega seostanud. Muidugi ei uskunud Liina, et ema hädad olid tema sündimise süü, aga hirm kui selline oli sama ravimatu nagu ema tapnud haiguski.
Oma kolmekümnenda sünnipäeva eel tekkis Liinal mõte korraldada midagi enneolematut, mis ta sõbrannadele tõeliselt muljet avaldaks. Tavaliselt oli ikka nii, et sünnipäeva eel kammisid nad üheskoos läbi oma lemmikbrändide poode, itsitasid proovikabiinides riideid proovides ja kingi passides ning istusid lõpuks mõnda kohvikusse. Mõnikord tinistasid nad lihtsalt niisama kellegi pool, limpsid veini ja arvustasid teisi omasuguseid. Kuna Mirteli sünnipäev oli südasuvel, siis polnud harvad ka need korrad, mil nad läksid Toomele või Emajõe-äärsesse parki piknikku pidama. Helge oli sündinud talve hakul ning tema sünnipäevapidu hajus jõuluaega. Viimasel korral oli see olnud isegi kurvapoolne ja nostalgiasse kalduv, sest Helge oli nad oma lapsepõlvekoju kutsunud, kus nad vanu aegu meenutades üheskoos vahvleid küpsetasid.
Sellest viimasest sünnipäevapeost sündiski Liinal idee korraldada seekord midagi erilist, sest neid asju, millega tema oma sõbrannade seas silma oleks paistnud, nagu ei olnudki. Liina meelest polnud ta nendega võrreldes piisavalt atraktiivne, et mitte öelda seksikas, ning oskustest ja teadmistest, mis tal olid, ei piisanud selleks, et end kasvõi pisut kõrgemale tõstetuna tunda. Kuna seekord oli tulemas juubel, mitte mingi tavaline sünnipäev, otsustas Liina end pisut ise upitada ja pakkuda midagi sellist, mis jääks ta sõbrannadele meelde igavesti.
Tõsi oli, et tegelikult pingutas Liina oma populaarsuse nimel iga päev. Tema oskus mistahes firmast infot kätte saada või asju välja ajada, üritusi korraldada ning vajalikke tutvusi soetada oli peaaegu tipptasemel välja lihvitud. Mirteli abipalvetele ei öelnud ta kunagi ära ja sama hästi oleks Liina võinud end pidada preili Paakspuu erasekretäriks, kuid sellist pakkumist polnud lihtsalt tehtud ja ta ise ei tihanud teemat tõstatada. Vajalik olemine oli sõpruse kestvuse pant, mida ei saanud niisama lihtsalt välja lunastada, küll aga võis sellest kergel moel ilma jääda. Liina ei tahtnud kumbagi oma sõbrannat kaotada, sest nemad olid tema perekond, osa eksistentsist ja tema osatu armastuse täiega ära teeninud.
Helgega oli Liina sõprussuhe mõnes mõttes lihtsam, sest tema tahtmised tulid nii äkki, et need sõbranna kõrvu sageli ei jõudnudki ning lahendus eelmisele probleemile leidis rakenduse juba tema järgmises ettevõtmises. Kui Helge siiski Liinalt mingit teenet palus, siis oli asi diskreetsuses, mida ta ise pidada ei suutnud. Liina seevastu võis olla samaaegselt nii avala kui ka enesessetõmbunud olemisega ja kui oli vaja vaikida, ning see ilmvõimatu näis, võis ta tõe varjamise nimel väga tõeselt valetada.
Oma juubelipeo mõtteid mõlgutama hakates jättis ta sõbrannadele mulje, et tulemas polnud midagi erilist, ometi just seda ta teha kavatseski. Otsustamine oli lihtsam kui valiku tegemine, seda koges Liina niipea, kui sobivat peopaika otsima hakkas. Muidugi võis ta muretseda mõned odavlennupiletid ning sõita nädalalõpuks mõnda ekstreemsesse paika või suurlinna, kuid ka selles osas oli Mirtel tast ette jõudnud, sest tema südasuvise kolmekümnenda sünnipäeva nädalalõpu veetsid nad Pariisi poodides ja Louvre’i muuseumis jalutades.
Soojale
