Samuel ei jäänud mägedes raudteed ehitades kauaks paikseks. 1920. aastal loobus mees oma töökohast ning tõi perekonna Kurseongist alla, Kolkatast 240 kilomeetrit lääne pool asuvatele Jamshedpuri kuumadele tasandikele, kus rauamaagist punane pinnas India tööstusrevolutsiooni algust toitis. Siin asutas mees omaenda tsiviilehitusega tegeleva firma, mis sai nimeks Durrell & Co.
Selleks ajaks, kui Durrellid jõudsid Jamshedpuri, mis oli kunagi olnud külake keset lopsakat džunglit, oli sellest paigast välja kasvanud 50 000 elanikuga tööstuslinn, mille elanikkond pidi kavandatavate arendusprojektide kohaselt mõne järgmise aasta jooksul neljakordistuma. Ainuüksi terasetehas pakkus tööd enam kui 25 000 inimesele. Kuid elutingimused olid algelised ja maastik endiselt poolmetsik. Tiigrid, keda nende kodumetsade hävitamine marru ajas, olid tapnud kaks indialasest töölist, ning mürast ja häirimisest hullunud elevant oli mitu tööliste hütti puruks tallanud.
Himaalajas, Durrellide Kurseongis asuva kodu lähistel tehtud foto.
Margo ja Leslie koos Larryga 1923. aastal külaskäigul Inglismaale.
Durrell & Co. võitis lepingu plekivabriku, tellisetehase, büroohoone, 300-kohalise diagnostika- ja opereerimisvõimalustega haigla ning enam kui 400 aiaga ümbritsetud tööliste maja ehitamiseks, sest Tata perekonna liikmed, kes olid ühtaegu filantroobid ja ettevõtjad, olid otsustanud teha Jamshedpurist kõigile eeskujuks oleva, teistest India linnadest nii sotsiaalses kui ka tehnilises plaanis kaugele ette jõudnud linna. Tata terasetehas oli 1939. aastaks Briti impeeriumi suurim tehas ja tänapäeval on tegemist tööstuslikus ja kõrgtehnoloogilises mõttes kõige arenenuma linnaga Indias, kus on ühtlasi Jaguari, Land Roveri ja Tetley Tea omanikuks oleva hargmaise Tata kontserni kodu.
Gerald – Gerry – sündis Jamshedpuris 7. jaanuaril 1925. Louisa oli selleks ajaks kolmkümmend kaheksa ja Lawrence Samuel nelikümmend aastat vana. „Tema saabumine ei häirinud meid, lapsi, vähimalgi määral,“ meenutas Margo. „Gerry oli lihtsalt beebi, kes anti meie hindust ayah’ hoolde, kellel ema hoolikalt silma peal hoidis“, et vältida lapsehoidjate seas rahutute laste nutu vaigistamiseks üldlevinud sõrmede oopiumi sisse kastmise kommet. Isa jäi poisi jaoks kaugeks. „Ma nägin teda kaks korda päevas, umbes pool tundi korraga, ning ta rääkis mulle lugusid kolmest karust. Teadsin, et ta on mu isa, kuid ema ja ayah’ga olid mu suhted oluliselt lähedasemad.“
Larry, vanim Durrellide lastest, oli Gerry sündides peaaegu kolmeteistkümneaastane ja kaks aastat varem Inglismaale kooli saadetud. Perekond oli temaga kaasa läinud – see oli nende esimene külaskäik Inglismaale –, et poiss Londonis Thamesi lõunakaldal asuvas Bermondseys St Olave’i gümnaasiumi panna (hiljem viidi Larry üle Canterburysse, St Edmundi erainternaatkooli). „Lawrence,“ ütles Margo (ta nimetas venda alati Lawrence’iks) „kes end hüljatuna tundis ja vanemate peale vimma kandis, toimetati Inglismaale kooli. Mulle tundus, et lapsena ma oma venda Lawrence’it ei tundnudki. Meie pöördusime tagasi koju, Indiasse.“ Larry ei näinud Indiat enam kunagi. Gerry elu Indias läks temast mööda, samuti Leslie ja Margo sealne elu. „Tema olemasolu,“ meenutas Margo, kes oli Larry Inglismaale minnes neli aastat vana, „piirdus minu puhul vaid põgusa kokkupuutega blondi ja tormaka vanema vennaga.“
Tegelikult oli Larry ka eelneva kolme aasta jooksul perekonnast palju eemal olnud, St Josephi kolledžis, Darjeelingis asuvas jesuiitide koolis, niisiis eksisteerib Larry Margo meenutustes nende Jamshedpuri kodust üksnes puuduva mälestusena. „Lastetuba oli kuni kella neljani, nõidusliku tunnini, mil teed joodi, meie kuningriik. Teejoomise ajaks pesti lapsed ära, pandi neile puhtad riided selga ning anti elutoas emale ja isale üle. Ma ei mäleta Lawrence’it sellest ajast üldse, küllap oli ta Darjeelingis.“
Aga Margo lisas ühtlasi: „Minu meelest koges Lawrence lapsena meie India-elu kõige lummavamat ja paremat osa.“ Sellal, kui tema õe ja vendade mälestused piirduvad üksnes Jamshedpuri ja päevadega, mil perekond oli muutunud paiksemaks ja nende elutingimused jõukamaks ning elukeskkond sellega seoses tavapärasemaks, jagas Larry oma ema ja isaga ka nende varasemaid katsumusi ja seiklusi.
Durrellide Jamshedpuri kodu oli pikk ja madal bangalo, mille verandasambaid mööda ronisid lilled ja rohelised taimed. Perekonna rätsep istus õmblusmasinaga vuristades ristijalu varjulisel verandal; toas panid õhu liikuma ning jahutasid seda lehvikud ja punkah wallah’d, käsitsi liikuma pandavad ventilaatorid. Bangalot ümbritses suur ja hästi hooldatud aed, mille tagumises servas asus teenijate elupaika ümbritsev tarastatud hoov.
Aias korraldati sünnipäeva- ja jõulupidusid, mida Margo meenutas kui „nõiduslikke aegu täis aiatelke, palju külalisi, lapsi, muusikat, kingitusi, ülemeelikuid seltskonnamängusid, imelisi peoriideid ja kokkasid, kes köögis endast parima andsid“. Saabus maotaltsutaja, kelle ümmargustest korvidest kerkisid kobrad, „õõtsudes end rõõmsatest naervatest lastest ümbritsetuna sulni muusika taktis, mida rohmakad bambusviled kuuldavale tõid“. Ja ühel korral ilmus nende seltskonda trummi taguv indialane, kannul suur pruun karu, kelle turjal lastel lubati aias ringi sõita.
Oma lapsepõlve rõõmudest ja koerustükkidest rääkides pidas Margo silmas nii ennast kui endale vanuse poolest väga lähedast Lesliet. „Me olime enamasti vandeseltslased, kui me just parasjagu teineteist kolkivad vaenlased polnud. Me sisustasime pidevalt aega näiteks üritades mürgitada meie guvernanti, inglise päritolu katoliiklast, vintsket vanatüdrukut, kes oli Leslie ja minu meelest tõeline koletis. Ta oli jumalakartlik naisterahvas, kes veetis kõik vabad hetked Issanda poole palvetades. Meie pahameeleks anti meid tema hoole alla ja me kuulutasime talle silmapilk sõja. Guvernant andis meile tunde ja me ei võinud seda kannatada.“ Nad soovisid talle surma ja hiilisid siis hommikuti tema tuppa, et näha, kas ta hingab veel. Või siis mõtlesid välja salaplaane, mis laseks neil pääseda „keelatud territooriumile, kanali äärde, mille sügav ja mudane vesi lookles aegamööda riisipõldude vahel ja mis asus meile kehtestatud piiridest oluliselt väljaspool, lootes kinni püüda mõnda madu, nimelt mürgist. See oleks meie guvernandile paras olnud“.
„Me olime kohutavad lapsed,“ meenutas Margo. „Meie Lesliega moodustasime jõugu ja Leslie oli selle jõugu pealik. Aga ta oli ka väga õrnuke ja pälvis seega rohkesti tähelepanu. Ta korjas endale kõik hullemad haigused külge. Ema poputas teda; ma arvasin alati, et teda tulebki poputada, kuna ta oli meist kõige nõrgem. Mina see-eest olin vintske.“
Leslie ja Gerry koos oma ayah’ga.
Mõnda aega oli Jamshedpuris asuva maja aed koduks kahele Himaalaja karupojale. Tänu Leslie ja Margo ulakustele jätsid kaks karupoega väikesele Gerryle kustumatu mälestuse. Karupojad olid Louisa venna, suurloomakütist onu Johni kingitus, ja kuigi emapiimast võõrutatud, olid nad metsikust loodusest pärit ja keegi polnud üritanud neid taltsutada. „Neil olid väga pikad ja teravad küünised ja väga teravad valged hambad,“ mäletas Gerry, „ja nad tõid kuuldavale kriiskavaid viha- ja frustratsioonikarjeid.“
Loomade koduks sai ajutiselt suur kuplikujuline korv majatagusel muruplatsil ja ühele teenrile tehti ülesandeks neil silma peal hoidmine. Gerry jutustas palju aastaid hiljem sellest oma elulugu vestes nii:
Mõistagi oli imeline, et meile kuulusid karud, kuigi nende lehk meenutas käimlat. Ja mõistagi olid Margo ja Leslie sellises vanuses, et ei kohkunud tagasi ühegi vingerpussi mängimisest. Niipea, kui poiss, kellele karude järele vaatamine ülesandeks tehtud oli, midagi hamba alla otsima läks, keerasid nad korvi tagurpidi ja tormasid kriisates majja, karjudes: „Karud pääsesid lahti! Karud pääsesid lahti!“ Kahe või kolme päeva möödudes ei pidanud mu ema närvid enam vastu. Ta kartis, et karud saavad lahti, leiavad mind
