vihast. Mees ei öelnud seda küll välja, aga ta teadis, mida teine mõtles. Võib-olla koguni ootas. „Te ei tunne mind, signore,” ütles Meghan talitsetud raevuga. „Te ei tunne mind.”
„Ei tunne.” Mehe pilk liikus rahulikult uuesti tema näole. „Veel mitte. Kuidas siis jääb? Ma maksan teile kaks korda rohkem kui te Angelo’s saate.” Mehe hääles oli kannatamatuse noot. „Kolm korda. Olen kindel, et raha kulub teile ära.” Tema ükskõikne pilk libises taas üle Meghani, peatudes naise kulunud valgel tomatiplekilisel T-särgil ning odaval ja ärakantud mustal seelikul.
Meghan ei lasknud end häbistada. Ta oli ju ettekandja, muidugi oli ta vaene. Muidugi kuluks raha talle ära.
Aga talle ei meeldinud, kuidas Alessandro teda vaatas. Nagu ostaks odavalt asju, teenuseid.
„Noh?”
Meghan teadis, et peaks keelduma. Ehkki Alessandro di Agnio ütles, et palkab ta ettekandjaks, oli selle taga kindlasti ka muud. Ükski mees ei vaata naist niimoodi, kui tahab teda ainult toitu ette kandma palgata.
Ometi polnud Alessandro di Agnio sellist tüüpi mees, kes peaks naudingute eest maksma.
Meghani kõhus keeras ja süda puperdas. Ta ei teadnud, milline inimene see mees oli. Ta ei teadnud, kas tahabki teada.
Kindlasti ei tahtnud ta minna mehe villasse üksi, kaitsetult. Haavatavana.
Kui ta just ei suuda olla tugevam, olukorda enda kasuks pöörata. Õhtusöök üle elada ning lahkuda, eurod taskus ja naeratus näol.
Minevikku ei muuda miski.
Põgene, kaugele tahad.
„Üks õhtu,” kordas Meghan.
Mehe huuled kaardusid. „Kas soovite rohkem?”
„Kindlasti mitte,” nähvas Meghan. „Ma lahkun nagunii Spoletost.”
„Kas teile ei meeldi siin?”
Meghani suu tõmbus pingul kriipsuks ja otsusekindlus tumestas silmi. „On aeg edasi liikuda.”
„Teenige siis oma viimasel õhtul kolmekordne summa,” soovitas Alessandro.
Meghan ajas lõua ette. Pulss tagus, veri kohises kõrvus. „Võib-olla tõesti.”
Mehe pilk kinnitus temale ja Meghan nägi, et iha muutis need läbipaistmatuteks. Meghan märkas neis ootusärevust. Rahulolu. Vallutaja sügavat ürgset pilku, kui ta oma sõjasaaki piidleb.
Ja ta teadis, et olenemata sellest, mida Alessandro ütles, arvas ta saavat midagi enamat kui ainult ettekandja.
Kas see oli nii?
Ei. Kordki elus kavatses Meghan tõestada, kes ta on. Milline ta on.
Ja milline ta pole.
„Jah, ma teen seda,” ütles ta kimedal häälel. „Mis ajal ma pean tulema? Ja kuhu?”
„Villa Tre Querce. See asub viie kilomeetri kaugusel linnast. Ma saadan auto.”
„Ei.” Meghan ei tahtnud mehe autot selle vastiku võõrastemaja ette, mida ta hetkel koduks nimetas, ei tahtnud Alessandro di Agniolt midagi liigset. „Ma tulen bussiga.”
„Tre Quercesse ei sõida ükski buss,” teatas Alessandro napilt. „Saadan auto koos juhiga. Andke oma aadress ja ma saadan ta kella seitsmeks kohale. Me sööme kell kaheksa.”
„Mulle ei jää eriti aega,” vaidles Meghan. „Kell on praegu kindlasti juba kuus.” Kevadõhtu oli jahedaks muutunud ning niiske õhk saabus peene uduna mägedest.
„Seda enam on põhjust auto saata,” väitis Alessandro ja tema hääletoon ei lubanud vastuvaidlemist. „Öelge oma aadress.”
Meghan kehitas õlgu. Las ta siis näeb, kus ma elan. See oli kohutav, aga mis parata.
Vahet pole.
„Arbuse võõrastemaja linna lääneosas,” vastas ta rahulikult. „Via Campelol.”
Alessandro suu tõmbus pahaselt kriipsuks. „Ma ei tea seda.”
„Mõistagi.”
„Minu autojuht tuleb kella seitsmeks.” Mees vaikis, mõõtis taas pilguga Meghanit ning kahtlemata eriti naise sassis juukseid ja plekilist pluusi.
„Kas teil on midagi selga panna?”
Meghan kergitas väljakutsuvalt kulme. „Ma olen ettekandja. Küll ma midagi sobivat leian.”
„See pole restoran,” hoiatas Alessandro. „Loodan, et riietute… ja käitute… sobivalt.”
See tegi haiget. „Nüüd on hilja kahetseda,” sõnas Meghan ettevaatlikult naeratades. „Te juba palkasite mu.” Ta lisas karedalt: „Ma ei kavatse tulla kohale ainult kõrgete kontsade ja satsilise põllega, kui ta seda lootsite…”
„Lõpetage.” Mees katkestas teda. „Ma juba ütlesin, et ootan ainult lauas teenindamist, ei muud. Kas te ei usalda mind?”
Meghan julges talle otsa vaadata, tunda mehe silmade ligitõmbavat pealetungi. Usaldus? On alles nali. Ta ei tundnudki seda meest ja isegi kui oleks tundnud, usaldas ta ainult ennast, oma oskust end kaitsta. „Kas on põhjust, miks ma peaksin teid usaldama?” küsis ta vaikselt.
Alessandro silmitsedes teda sõnatult, kehitas siis õlgu ja vaatas mujale. „Ei,” vastas ta hetke pärast ilmetult. „Ei ole.”
Meghan vajus pisut kössi. Muidugi mitte. Ta kavatses minna lõvikoopasse ja tal polnud mingeid relvi. Tal oli vaid väärikus ja otsustavus end tõestada ning hetkel polnud neist eriti kasu.
„Eks näeme siis,” ütles ta hetke pärast, tänades jumalat, et hääl ei värise. Ta pöördus, ent Alessandro sirutas käe. Mees haaras tema randmest kinni ja tõmbas teda enda poole.
Meghan kangestus ehmatusest ja hirmust. Ta ehmus mehe puudutusest, lihtsast võimukast viisist, kuidas mees teda enda poole tõmbas. Mõtlematult, ent siiski ettevaatlikult. Nagu ootaks naiselt midagi, vääriks seda.
Hirm oli vastuseks tema enda reaktsioonile. Meghan ei hakanud vastu. Ta lasi mehel end tõmmata, tema jalad liikusid puiselt ja abitult edasi. Pulss hakkas mehe sõrmede hellast puudutusest hirmsasti taguma.
Mees hoidis teda kinni, naeratades kergelt, libistades pilgu temast üle, pilk hellitav… ja hindav.
„Ma ei tea teie nimegi.”
Meghan avas suu. Pea käis ringi. „Meghan.”
Mees noogutas. Ta lasi naise käe lahti, naeratades, kui viimane käe enda vastu surus. „Näeme kell seitse.”
Meghani jalad värisesid, kui ta mehele järele vaatas. Ta vangutas pead ega lubanud endal käsi liiga tugevasti keha ümber põimida. Kas ta oli tõesti nõustunud ettekandjaks minema? Miks? Keeldumine oleks pidanud olema nii lihtne.
Aga ei olnud.
Ma ei pääse mineviku eest, mõtles ta kurvalt. Jutuajamine
