Oktoobri kino üle, seal pidavat nüüd üks pisike Saaremaa neiu töötama…” Poisi hääl oli seda öeldes kelmikalt meelitav ning silmanurkades kerge naerukurrukegi.
„Siis läks küll hästi, et mind eile tööl polnud, muidu mine tea, mida te kontrollimisel oleksite võinud avastada.”
„Polnud teil seal mingeid märkimisväärseid rikkumisi, ainult pisivead. Heldur tahtis lihtsalt uuele töötajale ohutusnõudeid tutvustada.”
Nelli muigas, ohutusnõuetega tutvumise kohta andis ta kohe tööle tulles allkirja. Siin oli pigem tegemist ettekäände otsimisega, et uus inimene oma silmaga üle vaadata. Mari juttudest teadis ta küll, et õde Saima oli oma mehega tutvunud just kinokoolis, kus too oli sel ajal nende grupi meistriks olnud. Verinoor nägus saarepiiga oli ta hoobilt ära võlunud. Nüüd kõrgel ametikohal töötades huvitasid saarlased teda vist endist viisi või olid need talle lihtsalt sümpaatsed. Küllap oli Andogi veidi uudishimulik, kuid ega ta vist osanud arvatagi, et just tema võiski see pisike saarlane olla, aga võib-olla tahtis noormees praegu pisut kelkida, et tal sellised sugulased, kellega koos saab teisi kontrollimas käia.
„Tore, et meil seal kõik korras oli, ja eks me püüa igati ka ohutusnõudeid järgida. Nii et see pisike saarlane ei tee midagi seadusvastast…” sõnas Nelli pisut pilades. „Nüüd pean ma tõesti lippama, muidu Heino arvab, et ma ei tulegi täna tööle, ja kindlasti teised juba ootavad sind.”
„Seda muidugi, eks ma siis lähen… Soovin sulle siis ikka tulekindlat ja ohutut filminäitamist.”
Esimest korda vaatas Nelli noormehele otse silma ning nägi neis ilusates hallides silmades lahkust ning siirast uudishimu.
„Suur tänu heade soovide eest. Minu arvates võid nüüd nii sina kui ka su õemees rahuliku südamega magada, kuna tema kontrollalal oli ju kõik korras…” Nelli silmitses kelmikalt noormeest ja kuna tollel ju kallimaga mõnus õhtu ees ootamas, lisas veel muigamisi juurde: „Aitäh mind saatmast ning soovin sulle toredat õhtupoolikut ja ka meeldivat ööd.”
Ando rehmas hoolimatult käega ning arvas, et ega nad õhtuks midagi erilist plaaninudki, lähevad lihtsalt siit otse üle Toompea õde Saima juurde ning vaevalt see öögi kuidagi eriline on.
On ikka imelik? Endal kaugelt saarelt külla tulnud noorik kaisus ja ta ei peagi seda eriliseks. Tüüpiline poiss, neile tundub alati olevat kõik nii lihtne ja loogiline.
Nelli kiirustas hüvasti jätma ning avas kähku ukse ning mitut trepiastet korraga võttes lausa lendas projektsiooniruumi sisse, kus Heino teda pisut närviliselt tervitas ja näpuga käekellale koputas, vihjates selgelt Nelli hilinemisele. Ta olla juba arvanud, et peabki täna üksi hakkama saama, mida ta kohe mitte ei oleks soovinud. Passida aparaadi taga ja teises ruumis ka filme ringi kerida poleks üksinda siin kuigi lihtne ja ohutu olnud, kuna need vanad aparaadid võisid vahel apsakaid põhjustada, eriti kui juhtusid olema defektiga söepulgad, mis ootamatult kustusid, ning saali jõudis nii vaid pildita heli. Seepärast tuli pidevalt aparaatide kõrval valves olla. Õnneks juhtus selliseid asju siiski harva. Telemajas olid juba uuemad ksenoonlampide ja ka Taff-süsteemiga projektorid, nii et vähemalt seal ei pidanud apsakate pärast muretsema. Muidugi oli Heino piinlikku täpsust taga ajav ja kergesti muretsema hakkav noormees. Nelli ei pidanud vajalikuks talle seletada, et juhul, kui ta poleks tulnud, oleks ta vastutustundliku inimesena sellest eelnevalt kindlasti teada andnud. Mõnikord oli ta omaette mõelnud, et kui Heino peaks kord naise võtma, siis sellel saab nii pedantse mehe kõrval vist üpris raske olema. Muidu oli Heino siiski igati lahe ja lahke loomuga noormees.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
