kaagutamist ning aeg-ajalt sekka ka kuke võidukat kiremist. Seal asub siis see kanakari, keda tal tuleb Melly arvates karjatama hakata. Tairi muigas selle peale ning avas saunaukse. See oli alles ehitusjärgus ning lõhnas meeldivalt värskelt hööveldatud laudade järele. Võti pidi asuma ühe lahtise seinalaua taga ning Tairi leidis selle kergesti üles. Kämbu oli lausa pöörane, kui Tairi viimaks majja astus, hüpates tervituseks talle peaaegu sülle, limpsas keelega üle ta tolmuse näo ja seejärel tormas õue ning tegi sellele mitu tiiru peale, enne kui pisut rahunes ning lahti jäetud uksest Tairi juurde tagasi sibas.
Päike oli toa lämbelt palavaks kütnud ning Tairi lükkas kõigepealt aknad pärani. Kui ta end ringi keeras, hakkas esimese asjana silma külmkapi uksele kinnitatud suurte tähtedega kiri:
TERE TULEMAST! See on nüüd sinu kodu ja tunne end mõnusalt! Kõik, mis siin leidub, on sinu päralt! Külmkapis ootab sind magus üllatus. Head isu!
Kui kena Ritast meeldivaid üllatusi teha. Tairi andis uudishimule kohe ka järele ning piilus külmikusse. See oli pilgeni täis igasugu vorstitooteid, juustu, jogurteid, väike kausitäis kartulisalatit ja alusel värskete aedmaasikatega kaunistatud kohupiimakook. Ja-ah, see oli ääretult maitsev üllatus – maasikad olid suured ja isuäratavad, kuid Tairi otsustas end siiski enne puhtaks pesta ja tolmused riided vahetada, küllap jõuab ka hiljem maiustada.
Eelmise külastuse ajal oli ta maganud allkorrusel elutoas, kuid nüüd olevat ülakorruse toad valmis ehitatud ning seega oli Rita tal soovitanud valida endale sealt just see tuba, mis tema arvates sobilik on. Avaralt, punutud korvmööbliga sisustatud verandalt viis keerdtrepp üles teisele korrusele ja üles jõudes kiikas Tairi kordamööda kõikidesse tubadesse. Igas toas oli erinev seinavärv, voodid olid küll sarnased, kuid kaetud toale sobilikes värvitoonides lapitekiga. Väike riidekapp ja kummut, lihtne kuid praktiline sisustus. Tairi valis trepile kõige lähema, see oli mõnusa kreemika tooniga tuba ja ühtlasi ka päikesetõusu poole avaneva aknaga, mille Tairi kohe ka pärani lahti lükkas. Õnneks olid akendele sääsevõrgud ette pandud, nii et vähemalt seda hirmu ei ole, et neid putukaid tuppa lendaks.
Seejärel puistas ta kõik kotis olevad riided voodile, eks hiljem jõuab need kappi paigutada. Pani siiski heledad lühikesed püksid ja helesinise traksidega särgiku voodile ootevalmis, sellise palava ilmaga olid need riided ainsad sobilikud. Haaranud kosmeetikakoti ja voodiotsale asetatud saunalina pihku, lippas ta kergejalgselt trepist alla ning sisenes verandalt otse duširuumi.
Küll oli mõnus seista parajalt jaheda veejoa all ning lasta kogu sellel tolmul ning higil maha voolata. Isegi lauluümin tikkus huultele… Juulikuus lumi on maas… Eh, küll on ikka ilus laul, sellise kuumuse ja jahedavõitu veega täitsa sobilik… Terminaatori Jaagup peaks vist kah kusagil siin kandis oma suved veetma, meenus Tairile ootamatult ei tea kust kuuldu. Aga mis sellest, kus too käib või on, Tairile lihtsalt turgatas see laul hetkeks pähe…
„Pimeduses kuulen häält, mis hüüab-hüüab, hüvasti! Hüvasti!” lõõritas ta valjult läbi veepladina ning samas kerkis nagu ilmutus Alvar tema kujutlusse, kuid enda peale pahaseks saades tõrjus ta selle otsekohe eemale ning kinnitas, et just nii… Praegu hüüab temagi oma endisele elule siin hüvasti! Tema edaspidises elus jäävad mehed minevikku, ei mingeid armumisi enam. Nüüdsest alates elab ta ainult endale. Ja keeranud duši otsustavalt kinni, mässis ta saunalina ümber ning siirdus kööki. Külmkapist salatikausi ja maasikakoogi lauale asetanud, murdis ta Kämbulegi tükikese vorsti ja seejärel sättis end jalga tagumiku alla seades laua taha istuma ning asus esmalt salati kallale, pilk sihitult mööda õue uitamas ja lusikas aeglaselt taldriku ja suu vahet käimas. Äkki tundis ta meeletut rahu, ta oli nii lõõgastunud, et polnud tahtmist isegi mitte mõelda. Oh, see on ikka tõsi küll, et inimene peab vahel saama olla ainult iseendaga, ainult oma minaga ja kogu ülejäänud maailma mustad mureaugud lihtsalt unustama. Korraga jõudis Tairile kohale, et see oli üks äraütlemata õige otsus tulla siia mereäärsesse tallu täitsa üksinda.
Kämbu oli vorstitüki ära järanud, kausist vett peale lompsinud ning jäi nüüd Tairi ette ootavalt istuma, kallutades suurte kõrvadega pead kord vasakule, siis paremale, ning vaatas talle sellise pilguga otsa, nagu ei peaks ta Tairi jõude istumist õigeks.
„Mis sa, Kämbu, mind nõnda jõllitad? Kas sulle on see võõras värk, et poolpaljas naine istub laiseldes laua taga ja ajab maasikakooki endale sisse?” sõnas ta kelmikalt Kämbule silma tehes ning koogitükilt lupsas maasikas suhu ja näpuotsaga suskas ka Kämbule pisut kreemi nina alla. Koer näis sellise pakkumisega väga rahule jäävat, limpsis näpu kähku puhtaks, kuid rohkem rõõmustas teda vist siiski lõpuks inimhäält kuulata, ta haugatas rõõmsalt vastuseks ja tümpsutas sabaga ägedalt vastu põrandat, seejärel tõusis äkiliselt püsti ning tormas uksest välja.
„Jaa-jah!” hüüdis Tairi talle arusaavalt järele. „Tahad, et ma õue tuleksin ja sinuga ringi tuuritaksin? Selge see, ainult minusugune lollike linnamimmi ei jaga kohe ära, et sellise ilusa ilmaga toas ei konutata, vaid nauditakse väljas päikesepaistet.”
Tairi ampsas tükikese koogist, kuid lükkas selle siis endast eemale. See oli võrratult hea maitsega, kuid praeguseks aitab. Ülejäänud salatist jätkub talle veel õhtusöögiks ja hommikukski ning koogikesest samuti.
Pilk peatus laual oleval paberil ning ta tõmbas selle uudishimulikult lähemale. Selge, seal olid täiendavad juhtnöörid toimetamiseks…
Kulla tüdruk! Oled küll tark ja tubli, kuid paar õpetlikku nõuannet kulub sulle vist marjaks ära. Nii igaks juhuks, et sa ülearu ei pabistaks…
„Rita, sa oled kohe väga ettenägelik olnud.” Tairi muigas neid ridu lugedes. „Muidugi hakkan ma pabistama, kui ei oska või ei tea, kus miskit asub.”
… Õhtul korja pesadest munad ja kui kõik kanad on juba sees, siis pane uks kinni, hommikul tee ikka jälle lahti. Terad on kuuris tünnis, puista üks kühvlitäis neile hommikul ja õhtul aedikusse ning ämbris on merekarbid, neid viska ka paar kamalutäit lisaks ja oleks soovitatav, kui sa muidugi viitsid, et sa katkuksid põllult neile pisut värsket rohtu lisaks. Vitamiinid! Kui arvad, et saad niitmisega hakkama, siis vikat on kuuris seinal. Vett pane igal hommikul juurde ja nädalas korra viska sõnnik otsaluugist välja ning puista uus saepuru põrandale, see on kuuri taga katte all…
Kämbu haugatas taas kutsuvalt, seistes ukse vahel.
„Okei! Juba tulen! Sa oled ikka üks õige kärsitu elukas. Ei luba mul kohe mitte neid uusi tarkusi omandada. Näed, Rita teab, et minusugune võhik ei oska niita, kuid küll ma selle vikati ära proovin… Lähme kolame siis pealegi pisut mere ääres ja seejärel üritame kanadele neid vitamiine niita või katkuda…”
Tairi heitis paberi tagasi lauale, küll hiljem jõuab sellega edasi tutvuda, ning tõusis. Salat ja kook rändasid tagasi külmikusse ning juba lippaski ta kergejalgselt trepist üles. Riided selga, rihmikud varvaste otsa ja peagi võttis Kämbu tema ilmumist allkorrusele vaimustusest klähvides vastu.
Hetke seisis ta kõheldes õuel, kas tuleks aken ja uks kinni panna või võib need siiski lahti jätta. Vanasti pandi küll luuavars ukse taha, kui pererahvast kodus polnud, kuid nüüd uued tuuled ja mine tea. Igaks juhuks läks ta tagasi kööki ning tõmbas akna kinni ja lukustas ka ukse. Võõras vara ja vastutus siiski temal kanda.
„Nii, võti tagasi sauna ja nüüd, Kämbu, siht mere äärde!”
Ega kaugele tulnudki minna, sealsamas kadakate taga see vaikselt laineid randa loksutaski. Liivane rannariba ja suured kivirahnud andsid rannajoonele võrratu ilme. Mere poolt puhus õrn tuulehoog ning lained tundusid laisavõitu ja pehmed olevat. Tairile meeldis selline merepilt kohe eriti. Lummatult saatis ta pilgu üle avara vetevälja. Taamal paistis väike Kriimi saareke ja pisut
