ja mu isa ütles: „Arvan, et varsti tuleb koju minna.”
Keegi vastas: „Paar heidet veel ja siis tõmbame otsad kokku.”
Olin kogu päeva jälginud, kuidas inglid ikka ja jälle püüavad Patile anda sulge, mis talle lootust sisendaks – lootust, mida ta nii väga vajas. Ma kartsin, et sulg jääbki märkamata, aga ei – kui Pat lõpetas kalastusvarustuse pakkimise ja tõstis koti üles, peatus ta korraks. Siis kummardas alla ja võttis maast sule. Ta vaatas seda, ent ei öelnud midagi ja pani sule taskusse. Samal hetkel nägin Pati kaitseinglit teda embamas. Tahtsin teada, mis juhtus, aga vastust ei saanud. Inglid ei öelnud mulle midagi. Näen sageli ingleid, kes annavad inimestele sulgi, aga enamasti ei pane me neid tähele.
Inglid näevad tõesti suurt vaeva, et meile märke anda, ja see pole nende jaoks kaugeltki lihtne. Nad kasutavad õhus lendavate lindude sulgi, seega peavad ka linnud olema asjaosalised. Sulgi kasutatakse sellepärast, et need on kerged. Inglite jaoks on lihtsam mõjutada mõtteid kui füüsilisi objekte. Oma raamatutes olen maininud ingleid ustele või akendele koputamas või tekitamas tuulehoogu, ent seda tuleb harva ette.
Enamasti, kui sa palud mingit märki, leiad sa sule kusagilt ebatavalisest kohast, kus harilikult sulge ei tohiks olla. Jõe kaldal polnud mujal ühtki sulge. Ainult kogu aeg Pati kalakoti juures. Minu jaoks on see ime. Ma ei oska ettegi kujutada, kuidas inglid seda teevad. Me oleme lihtsalt niivõrd uimased, mina ise vahel kaasa arvatud, et ei tunne inglite antavaid märke ära. Me kõnnime neist lihtsalt mööda.
Mul oli sõber, kes teatas, et üle kõige tahaks ta saada mõnelt inglilt sulge. Ta olevat seda palunud kogu elu, aga polevat kunagi saanud. Inglid aga, kes sel päeval teda ümbritsesid, kinnitasid, et ta on juba palju sulgi saanud, ainult et ta pole neid tähele pannud. Isegi kui inglid panid neid talle otse nina ette, lükkas ta nad tagasi, arvates, et need pole tegelikult inglite saadetud, sest suled polnud piisavalt ootamatutes kohtades.
Seega ma palusin ta eest ning umbes kuus kuud hiljem, kui me uuesti kohtusime, teatas ta mulle: „Lorna, ma sain oma sule.”
„Ma ju ütlesin, et sa saad! Kus sa selle leidsid?” küsisin.
Ta ütles: „Sa ei usu, kui ma ütlen, aga ma leidsin sule oma kinga seest!”
„See on uskumatu,” vastasin. „Kas sa oled nüüd rahul ja õnnelik?”
„Jah,” ütles ta.
Kuidas õnnestus inglitel peita sulg ta kinga sisse? Ma tõesti ei tea, aga niimoodi inglid tegutsevadki. Ma tean, et inglid aitavad üksteist ja et ka meie peame kaasa lööma. Seega, kui su kaitseingel sulle mõne mõtte saadab, reageeri sellele! Võib-olla keegi palus mingit märki ja sina oled isik, kes peab aitama talle seda märki kätte toimetada. See võib olla midagi väga lihtsat. Võib-olla kirjutada kiri või helistada või siis kinkida kellelegi lilleõis, naeratus või pakkuda istet. Ehk koguni osta kellelegi tass teed või minna appi, kas või võõrale. Mu kaitseingel ja kõik teised inglid on mulle alati õpetanud sedasama, mida ka mu vanaema tavatses rõhutada.
Nad kordavad mulle pidevalt: „Anna puhtast südamest ja ära midagi vastu oota!”
Kord, kui mu ema haiglas oli, jäime meie, mu õde ja mina, vanaema hoolde. Tol ajal elasime meie Ballymunis, aga vanaema elas Old Kilmainhami lähedal, nii et piirkond oli mulle tuttav. Mõnikord saatis vanaema mind poodidesse midagi ostma. See meeldis mulle iseäranis, sest nii sain natuke aega omapead olla ja muidugi rääkisin ma poodi kõmpides kogu aeg oma ingliga.
Vahel ma mängisin temaga. Üks mäng oli selline, et ma püüdsin astuda oma kaitseingli tohutu suurtele jalgadele, aga see ei õnnestunud kunagi. Ma teadsin, et see on võimatu, sest mu kaitseingel oli mulle öelnud, et see pole lubatud, ent me mängisime seda mängu ikkagi. Kui ma parema jalaga ette astusin, pani kaitseingel oma parema jala varem maha. Mina pidin püüdma astuda kaitseingli jalale, aga see haihtus alati, ükskõik kui kiiresti ma ka kõndisin.
Tihtilugu teatasin ma oma kaitseinglile: „Nii pole aus! Alustame uuesti ja vaata, et sa sohki ei tee!”
Mu kaitseingel puhkes naerma. Tema naer ei sarnanenud peaingel Miikaeli naeruga, see oli palju pehmem.
Mu kaitseingel tavatses öelda: „Mina ei tee sohki. See on võimatu, Lorna.”
Mina jäin siis seisma ja ütlesin: „Hea küll, alustame uuesti! Kõigepealt parem jalg, siis vasak!”
Ma kõndisin nii kiiresti, kui vähegi suutsin, ma peaaegu jooksin, püüdes astuda oma kaitseingli jalgadele. Vahel naersin nii palju, et poodi jõudes pidin peatuma ja hinge tõmbama.
Kord seisatas ostukottidega naine mu kõrval ja küsis: „Mis mäng see on, mida sa mängid?”
Ma vaid naeratasin, sest ei osanud midagi vastata. Samal ajal vestlesin vaikselt oma kaitseingliga.
Mu kaitseingel ütles: „Ütle, et sa proovid mängida iseenda jalgade kinni püüdmise mängu, aga et see ei õnnestu, sest su jalad on kogu aeg sinust ees.”
Tegin täpselt nii, nagu mu kaitseingel soovitas, ja kordasin ta sõnu.
Naine kõhkles hetke, enne kui vastas.
„Sul on õigus,” ütles ta. „Oma jalgu pole võimalik kinni püüda. Kas pole naljakas.”
Ja ta ruttas kotte kandes edasi.
Mu kaitseingel ütles: „Lorna, sa lohutasid teda.”
Suvisel koolivaheajal, kui me elasime Edenmore’is, mängisin ma teiste lastega tänaval. Võisin tookord olla kaksteist aastat vana. Pidin jooksma kaugele umbtänavale, kui kuulsin naabrit end hüüdvat. Ta küsis, kas ma tahaksin sõidutada ta beebit vankriga mööda tänavat edasitagasi, et laps magama jääks. Catherine, lapse ema, lükkas vankri eesväravast välja ja mina hakkasin vankrit lükates piki tänavat edasi-tagasi kõndima. Möödus vähemalt tund aega.
Aitasin sageli sel moel meie tänava väikelaste emasid ja tegin seda väga meelsasti. Nüüd aga oli beebi rahutu ja nuttis iga natukese aja järel.
Küsisin: „Inglid, kas te saate beebit aidata?”
Ta põsed olid üsna punased, seepärast ma teadsin, et tal tulevad hambad.
Üks kuldses voogavas rüüs ingel tuli vankri juurde ja ütles: „Lorna, pea korraks kinni!”
Tegin seda ja ingel kummardus vankri kohale last silmitsema. Siis asetas ta hetkeks oma käe beebi kohale. Ma ei tea, mida ta tegi, aga igatahes jättis laps nutu ja ta silmad vajusid kinni ning ta uinus. Ingel pöördus ja naeratas mulle. Ma tänasin inglit, misjärel too kadus. Natukese aja pärast tulid mõned sõbrad ja vaatasid vankris sügavalt magavat beebit.
Pärast viisin lapse tagasi, ja Catherine väljus uksest samal hetkel, kui ma värava avasin. Ütlesin talle, et väike Jack jäi kenasti magama. Ta naeratas, vaadates oma väikest lemmikut, ja samal ajal ilmus vankri ümber hulganisti ingleid. Soovisin head aega ja astusin tänavale.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную
