milleni see jutuajamine viib. Edward kuulas igat sõna; ta oli hakanud isa õukondlaste kohta käivat huvitavat nipet-näpet väga vilunult kõrva taha panema.
„Ma ei taha Alexanderit solvata,” jätkas Henry mõtlikult. „Ma austan teda ja pean temast lugu, nagu sa tead, ja olen väga kiindunud tema õesse Pembroke’i krahvinnasse … aga ma ei taha solvata ka Prantsusmaa kuningat, kes loomulikult toetab skottide kuningannat.” Ta keeras Eleyne’ile selja, ripats endiselt käes. „Ma ei saa avalikult leppida su Šotimaal käikudega,” jätkas ta pikkamööda, „ega või vastutada su abikaasa diskreetsuse eest. See mees on tulipea ja joodik.” Ta sirutas käe ja poetas fööniksi Eleyne’i pihku. „Soovin sulle head, õetütar, aga minu meelest on kõige parem, kui ma su käikudest rohkem ei kuule, kas mõistad?” Kuninga läbitungivad sinised silmad hoidsid Eleyne’i silmi oma pilgu kütkes. „Vastutasuks mu töntsi pilgu eest oleksin tänulik, kui kannaksid hoolt selle eest, et su vennapojad toetaksid lepingut Walesiga. Enne kui küsid: ka Isabella de Braosest ei taha ma enam midagi kuulda. Mind kiusatakse selle naisega hommikul, päeval ja öösel. Ma ei soovi temast enam midagi kuulda, ma ei soovi Sir Robert de Quincyt enam näha.”
„Sir Robert lahkus lossist, isa,” pistis Edward vahele, „ma kuulsin, kuidas ta ütles prints Llywelynile, et läheb.” Ta vaatas Eleyne’i veidralt kaalutleva ilmega.
Kuningas keeras end ringi. Ta oli unustanud oma vanima poja juuresoleku. „Oota mind hoovil, poeg,” ütles ta järsult.
„Jah, isa.” Edward hüppas püsti ja kummardas alandlikult. Ta pöördus ukse poole, ent seisatas. „Sir Robert oli väga vihane,” poiss naeratas õelalt. „Ta ütles leedi Eleyne’i kohta igasuguseid inetusi.”
Eleyne pigistas silmad kinni. Mida Robert ka öelnud oli, ta ei tahtnud seda kuulda. Ta pigistas kallihinnalist fööniksit kõvasti nagu talismani. Silmi lahti lüües tabas ta Edwardi teraselt uuriva pilgu.
„Ta ütles, et keegi ei tohiks leedi Eleyne’i usaldada,” kiirustas Edward edasi rääkima, enne kui isa jõuaks teda keelata. „Ta ütles, et leedi Eleyne on nõid ja mõrvar.”
„Aitab, Edward!” kõmistas Henry. „Ma käskisin sul väljas oodata.”
„Jah, isa.” Edward langetas silmad. Tal olid poisi kohta üllatavalt pikad ripsmed. Need andsid talle lausa häbeliku välimuse. „Ma arvasin ainult, et sa tahad teada, mida ta ütles.”
Eleyne ootas kolm nädalat, et Robert välja ilmuks. Teda ei tulnud. Joanna harjumuspärane elurütm taastus ning Rhonwen tuli Eleyne’i kutsel Londonist nende juurde.
„Sedasi, cariad.” Rhonwen oli lastetoa üle vaadanud ning lossis ringkäigu teinud, seejärel noogutanud, rahul, et kõik käis nagu kellavärk. „Millal sa Šotimaale tagasi lähed? Sa ei kavatse ju oodata, et ta sind kutsuks, nüüd, kui ta on läänest tagasi?” Koos hakkasid nad plaani tegema.
Oli juuli algus, kui Eleyne ja Hal Longshaft, kes oli tulnud tagasi Fotheringhaysse lossivalitsejaks, asusid kahekesi teele põhja, jämedatoimsed mantlid maskeeringuks seljas.
Eleyne nautis ratsasõitu, mida seekord ei aeglustanud kraamikoormad ega saatjaskond. Ta tundis rõõmu tühjadest teedest, maskeeringust, reisi kiirest edenemisest, ta tundis rõõmu katsumusest ja põnevusest, mis kaasnesid sõnumi Alexanderile märkamatult kättetoimetamisega. Üle kõige tundis ta rõõmu mõttest, et kohtub temaga varsti jälle.
Alexander viibis parajasti ilma kuningannata Berwickis ning nad said muretult kohtuda linnusealuses majas, kus Eleyne elas.
„Keegi ei saa teada, et ma käisin Šotimaal.” Eleyne puges mehe kaissu, laskis kätel tema rüü all usinalt käia. „Ma olen vari. Ei midagi enamat kui päikesekiirtes tantsisklevad tolmukübemed. Pilgutad silma – ja olengi kadunud.”
Alexander naeris ja tõmbas naise sülle, käed tema rindadel. „Siis pean ette vaatama, et ma liiga ruttu ei pilgutaks.” Ta kummardus Eleyne’i nibude kohale, vedas keelega ümber ühe, siis teise, kuni naine naudingust karjatas.
Nad said ainult üürikest aega koos olla: Alexander pidi peaaegu kohe põhja poole ratsutama ja Eleyne ei saanud kaasa minna, aga kohtumine oli andnud neile mõlemale lootust. „Kui saan, siis teatan sulle iga kord, kui viibin kuningannast eemal, ja sa võid tulla minu juurde.” Ta suudles naist aplalt, püüdes võtta temast enne lahkumist nii palju kui võimalik. „Sel kombel oleme mõnikord koos ja ma kannan kaasas unistust sinust.” Kuningas võttis fööniksi pihku ja sikutas kergelt, nii et Eleyne pidi lähemale nihkuma; ta istus kuulekalt mehe põlvele, nii et rinnad surusid vastu tema rinda. „Sa ei tohi seda kunagi kaelast võtta. See ühendab meid. See ühendab minu hinge sinu omaga.” Alexanderi suu otsis Eleyne’i oma ja naine tundis tema palavikuliselt kompivat keelt, tundis, kuidas see ta vangistab, nõuab alistumist.
Sel aastal ratsutas Eleyne veel kaks korda Šotimaale, järgmisel kolm ja ülejärgmisel kevadel korra. Iga kord läks Hal temaga kaasa. Iga kord jäi käik Eleyne’i teada märkamatuks. Iga kord ta nuttis, avastanud, et last ei tule ikka veel. Käikudevahelised kuud olid vagused, hõivatud Joanna ja hobustega, ning Eleyne’i keha uinus. Tema ilu oli küpsuse ülimas tipus, aga ta kattis end mantlite ja looridega, mängides osavalt kasinat häbelikku kodukanakest. Tema abikaasast polnud mingit märki.
Väikeses magamiskambris oli pime, kuigi öö kiirgas. Eleyne seisis akna all, vaadates päratu suurt kahvatut kuud. Alexander jääb veel ainult mõneks päevaks, siis läheb ta jälle läänesaartele, et veel kord püüda sõdivate aadlike seas oma sõna maksma panna.
Seekordne külaskäik polnud läinud ladusalt. Neil üürikestel hetkedel, mille nad veetsid koos, oli kuningas hajevil, ja nüüd ei teadnud Eleyne, kas ta ikka tuleb. Alles teist korda oli Alexander toonud ta salaja lossi, enda lähedale, aga Eleyne’i sealolek tähendas, et nad mõlemad pidid olema ettevaatlikumad. Eleyne sõrmitses fööniksit armastavalt. Tema juuksed olid valla, nagu kuningale meeldis, lasusid raskena õlgadel, ja pehme rohelise sametmantli all oli alasti ihu. Eleyne oli määrinud nahale lõhnavett ja õlisid; liikudes tundis ta roosi- ja jasmiinilõhna.
Ta kummardus torni aknast välja ning vaatas kuuvalget maastikku. Linna polnud näha, maa oli otsekui hõbedaste varjundite kaleidoskoop, raske külm kaste kattis puid ja rohtu siidlinikuna. See välismüüri nurgatorn oli inimtühi, seda kasutati panipaigana. Eleyne ei kuulnud õuede ega tallide lärmi. Vaikust lõhkusid ainult jõe kohal jahti pidava kakupaari huiked, kaugusest kostis hundi ulgumist.
Eleyne magas pimeduse kaisus, kui Alexander lõpuks tuli. Tal polnud kaasas küünalt ega laternat, ta astus vaikselt sisse ja pani ukse riivi. Tuld polnud. Kamber oli jääkülm. Alexander seisis kuuvalguses, vaadates Eleyne’i, ja kui too pööras end uniselt tema poole, võttis ta naise kaissu.
Ta oli ikka veel seal, kui Eleyne koidikul ärkas: pea naise õlal, käsi tema rinnal, ta magas sügavalt, kui idapoolsete mägede tagant piilusid esimesed päikesekiired. Eleyne vaatas teda, ahmis aplalt magaja näo igat joonekest, püüdes meelde jätta iga lapikese, iga karva, iga poori, isegi iga kuldse ripsmekarva, kuni Alexander keeras end uniselt ja sirutas jälle käed tema järele.
Alles hulk aega hiljem suutis Eleyne jälle rääkida. „Sa jääd missale hiljaks. Ma kuulen kellahelinat.”
„Kuulan missat hiljem, enne minema ratsutamist.”
„Pead sa tingimata just täna minema?” Eleyne klammerdus mehe külge.
„Sa tead, et pean, Eleyne.” Alexander tõusis istuli ja heitis jalad üle voodiääre. Siis pani ta käe
