iies Poldarki raamat
Pühendatud Marjoryle
Autori märkus
Palju aastaid tagasi kirjutasin neli romaani, milles oli juttu Poldarkide suguvõsast ja kaheksateistkümnenda sajandi Cornwallist. Nendega lõpule jõudnud, hakkasin tundma rohkem huvi tänapäeva maailma ja põnevike vastu. Heietades küll ebamäärast mõtet, et tulevikus oleks ehk päris kena Poldarkide juurde tagasi pöörduda, liikusin neist meeleolu ja stiili poolest üha kaugemale ja kaugemale. On ju paratamatu, et me üksnes ei vanane, vaid ühtlasi areneme ja muutume. Lõpuks ei võtnud ma ka ise enam tõsiselt mõtet kirjutada nendest veel üks raamat.
Aga mõnikord juhtub täiesti ettearvamatuid asju ning ühel päeval tundsin jumal teab miks ühtäkki vajadust järele uurida, mis sai nendest inimestest pärast 1793. aasta jõuluõhtut. See soov hakkas mind painama ning mulle tundus – oli see nüüd õige või vale –, et taastada vana meeleolu on sama kütkestav kui luua uut. Selle tulemusena sündiski „Must kuu”.
Aga ei maksa oodata, et selles kõik lahendatakse, lahtised otsad kokku sõlmitakse ja uusi ripakile ei jäeta. Sest nõnda need asjalood ei läinud.
ESIMENE RAAMAT
Esimene peatükk
Elizabeth Warleggan tõi oma uue abielu esimese lapse ilmale 1794. aasta veebruari keskpaiku Trenwithi härrastemajas. Sellega kaasnes rohkesti pingeid ja ärevust.
Varem olid Elizabeth ja tema uus abikaasa isekeskis arutanud ning kokku leppinud, et veedavad naise rasedusaja linnamajas, kus käepärast on parim arstiabi, aga Truro oli juba mitu kuud olnud kõikvõimalike tõbede tallermaa: suvel alanud koolerapuhang kestis jõuludeni välja ning sellele järgnesid influentsa ja leetrid. Tuld ei paistnud linna sõiduga ka taga olevat. Doktor Behenna, kes käis iga nädal Trenwithis patsienti vaatamas, kinnitas neile, et kiiret pole.
Ega oleks ehk olnudki, kui Elizabeth poleks kolmeteistkümnenda – see juhtus olema kolmapäev – õhtul oma tuppa minnes libastunud ja kukkunud. Suurest hallist teisele korrusele viiv ilus kivitrepp lõppes tuudorstiilile iseloomulikus pimedas koridoris, millest maja kahte peamisse magamistuppa pääsemiseks tuli üles minna veel viiest astmest. Elizabethi jalg takerdus ülemise astme konarliku serva taha ja ta kukkus alla. Keegi ei näinud teda, kuid kaks teenijat kuulsid karjatust ja kukkumisega kaasnevat müra ning soojenduspanniga mööda koridori lähemale tõtates leidis üks neist emanda murtud lillena alumisel astmel lamamas.
Majas puhkes sedamaid paanika. Talvesalongist kohale kutsutud George tuli südame pekseldes, tõstis minestanud naise kätele ja kandis voodisse. Et doktor Enys oli ikka veel merel, polnud käepärast kedagi peale vana Thomas Choake’i ning parema puudumisel saadetigi sõna temale, samal ajal kui teine teener ratsutas tuhat-tulist kutsuma doktor Behennat.
Peale marraskil küünarnuki ja nihestatud pahkluu ei paistnud Elizabethil esialgu suurt midagi viga olevat ning kui oli korralikult aadrit lastud, anti talle punši ja lasti tal magama jääda. George’ile oli Choake’is peaaegu kõik vastukarva: tohtri ülbus ja ülespuhutus, harjumus hoobelda oma jahioskustega, räpakalt tehtud operatsioonid, tobedalt sädistav naine ja komme kiita igal võimalusel viige, aga ta surus hambad risti, pakkus vanamehele õhtust süüa ning tegi ettepaneku jääda ööseks. Choake, kes polnud selles majas pärast Francis Poldarki surma kordagi käinud, võttis tema ettepaneku jäigalt vastu.
Söömaaeg möödus tujutult. Elizabethi ema proua Chynoweth oli loobunud toidust ning avaldanud pimedast silmast, lombakast jalast ja komistavast keelest hoolimata soovi jääda tütre tuppa, et olla kohal, kui too peaks ärkama, niisiis einestas koos kahe lauda istunud mehega veel ainult vana Jonathan Chynoweth. Jutt käis Prantsusmaaga peetavast sõjast, mida Choake oma kangelasele Foxile truuks jäädes taunis, Edward Pellew’ võidukatest merelahingutest, Yorki hertsogi Flandriaetteaste mannetusest, Lyoni hirmuvalitsusest, teraviljapuudusest ning tina- ja vasehinna tõusust. George, kes mõlemat lauakaaslast põlgas, istus põhiliselt vaikides ning kuulas nende jagelust pealt: Choake’i rämedat porinat ja Chynowethi käredat tenorit. Elizabethile oli osaks saanud kerge vapustus, ei midagi enamat. Aga ta ei tohiks edaspidi olla nii kohutavalt hooletu. Viimasel ajal oli naine, kes kandis väärtuslikku koormat, nende abielu esimest vilja, käitunud George’i arvates sageli mõtlematult ja tormakalt. Sellest, et Elizabeth on rusutud, tujukas ja nutune, võis ju ehk isegi aru saada. Mõistetamatu oli aga seada oma elu ohtu, minnes ratsutama kaua tallis seisnud hobusega, kes ei ole parematelgi aegadel olnud eriti usaldusväärne. Mõistetamatu oli näha teda võtmas kõrgelt riiulilt raskeid raamatuid. Mõistetamatu …
See oli taas midagi uut. George avastas naise juures järjest uusi tahke, millest mõni oli kütkestav, mõni – nagu seegi – murettegev. Esimesest hetkest, kui tema pilk nüüd juba nii palju aastaid tagasi Elizabethile langes, oli ta naist ihaldanud, aga võib-olla ennekõike kollektsionäärina, asjatundjana, kes himustab endale kauneimat asja, mida eales on näinud. Sestsaadik, kui nad abiellusid, oli ta jõudnud omandiga harjuda, aga selle ilu polnud tuhmunud. Vastupidi, George oli õieti alles nüüd õppinud Elizabethi tundma. Kui tema loomusesse üleüldse kuulus oskus tõeliselt armastada, siis armastas ta oma naist.
Just nagu kivi pillutab laiali tüüne veepeegli heiastused, lõhkus tema rahuliku mõtiskluse ja kahe tobeda mehe asjatundmatu jutuvada teenija, kes tuli ütlema, et emand on jälle ärganud ja tal on tugevad valud.
Doktor Behenna jõudis kohale keskööl, olles jätnud Truros patsiendid kobakäpast abilise meelevalda. Choake ei avaldanud soovi lahkuda ja George laskis tal jääda. Tolle mehe honoraril polnud tähtsust.
Daniel Behenna oli noorepoolne mees, alla neljakümne, tünjas, lüheldane ja iseteadev ning tulnud Trurosse alles mõni aasta tagasi. Kaunis hea inimestetundjana andis George Warleggan endale aru, et suur nõudmine, mis Truros ja selle ümbruses doktor Behenna teenuste järele valitseb, on ehk vähemasti osaliselt tingitud tolle isiksusest ja suhtlusviisist. Ent ausalt öeldes olid tema uued meetodid osutunud mitmel puhul hämmastavalt edukaks ning mis kõige tähtsam: sünnitusabi oli ta Londonis õppinud ühe väljapaistva arsti käe all.
Päevateekonna ulatuses näis just tema olevat kõige eelistatum tohter.
Olles patsiendi kiiresti läbi vaadanud, tuli doktor Behenna toast välja ning ütles George’ile, et proua Warlegganil on kahtlemata sünnitusvalud. Ta kirjeldas neid kui „rändavaid”, ent muidu igati normaalseid. Laps sünnib nüüd muidugi mõista enneaegsena, aga on kindlasti elus. Proua Warleggan talub valuhooge vapralt ning ehkki risk on nüüd teadagi suurem, pole tal põhjust kahelda, et kõik läheb hästi.
Järgmisel keskpäeval, kui George’i ärevus oli jõudnud haripunkti, ilmusid kohale tema vanemad, olles talvistes teerööbastes äärepealt lõhkunud tõlla. Kui uudised nendeni jõudsid, olid nad parajasti olnud linnas. Nicholas Warleggan ütles, et nad pidasid oma kohuseks viibida säärasel ajal poja kõrval. Trenwithis leidus küll külaliste vastuvõtuks paar kena ruumi, aga Elizabethi-aegsete standardite järgi polnud see just suur maja ning teisejärgulised magamistoad olid väikesed ja pimedad. George ei vaevunud ilmutama vanemate vastu erilist viisakustki, vaid jättis nood teenija hooleks, et nad end ühes külmas toas sisse seaksid – nii hästi või halvasti, kui suudavad.
Elizabethi kramplikud valuhood jätkusid ägedalt, ent pikkade vahedega, ning ehkki normaalne, oli asjade säärane käik doktor Behenna jutu järgi ometi ülearu aeglane. Kell viis jõi ta perekonna seltsis teed ning tsiteeris Galenost, Hippokratest ja Ateena Simonit. Sünnituse kolmas järk oli tema sõnutsi nüüd alanud, aga kui laps õige pea ilmale ei tule, on ta otsustanud kasutada tange, sest, nagu ta kinnitas, pidi juba ainuüksi sellest ärritusest, mida tekitavad last puudutavad tangid, tõenäoliselt piisama, et valud hoogustuksid ja ta sünniks loomulikult.
Aga saatus oli ema poolt ning kell kuus muutusid
