Warleggan kuivatas taskurätiga laupa. „Kui see vanamoor minema viidi, jäi mu köha järele. Kas tead, mul on tunne, et tema selle mulle saatiski.”
„Ah, puhas lollus.”
„Mis jutt see oligi … mida ta seal ennist rääkis musta kuu ajal sündinud lapsest?”
„Reedel oli täielik kuuvarjutus, just sel ajal, kui laps sündis. Kas sa ei märganud?”
„Ei, olin liiga ärevil.”
„Mina samuti. Aga Sherborne’i lehes kirjutati sellest. Ning panin tähele, et loomad ja mõned teenijad olid rahutud.”
„Kas su ema tuleb alla õhtust sööma?”
„Arvatavasti. Me läheme kümne minuti pärast.”
„Sel juhul …” Nicholas Warleggan hakkas kohmetult nihelema. „Mina sinu asemel ei mainiks tolle vanamoori tobedat juttu.”
„Mul polnud plaaniski seda teha.”
„Tead ju küll, missugune ta on. Kõikvõimalikud märgid ja ended on talle alati olnud kangesti tähtsad. Ei maksa teda niisuguste asjadega ärevile ajada.”
Teine peatükk
Ühel märtsikuu tuulisel keskhommikul võis Grambleri kaevanduse pumbamajast ja lagunenud hoonetest mööda viival muularajal näha edasi rühkimas kaht noort meest. Madalal lasuvad pilved päästsid aeg-ajalt valla vihmasagaraid ning läänetuul oli möirgav ja iilitine. Meri – seal, kust see kätte paistis – näitas rahutuid valgeid laineharju ning kaljude kohal huljus uduna veepihu.
Kaevanduse ümber konutas kümmekond hütti. Ehkki lagunenud, olid need ikka veel asustatud; kaevanduse enda hooned, kui need polnud just kivist, olid juba varemetes, aga suur osa pumbaseadmeid ja kolm masinahoonet seisid praegugi püsti. Grambler, mis oli pannud aluse vanemate Poldarkide jõukusele ning andnud peale kolmesaja kaevuri elatist ka maagipurustajatele ja -pesijatele, oli kuus aastat tagasi suletud ning lootus, et see veel kunagi avatakse, oli kaduvväike. See vaatepilt mõjus masendavalt.
„Igal pool on sama lugu, Drake,” lausus noormeestest vanem. „Illugganist siiani oleme näinud ainult ühe kaevanduse korstnast tõusmas suitsu. Pilt on kurb. Aga patt oleks kurta. Halastaja jumal on selle nii seadnud, et meid proovile panna.”
„Kas me oleme ikka õigel teel?” küsis Drake. „Ma pole siin varem käinud. Või olen? Ei mäleta.”
„Ei, sa olid liiga väike.”
„Kui kaugele meil siis tuleb veel minna?”
„Kolm või neli miili. Mul pole hästi meeles.”
Nad pöördusid ja läksid edasi, mõlemad pikad noored mehed, kelles ei võinudki kohe esmapilgul ära tunda vendi. Neli aastat vanem Sam tundus oma kahekümne kahest eluaastast eakam. Tal olid laiad õlad ja kohmakas kõnnak ning kõhn sügavate vagudega nägu, mis tundus nii sünge, nagu oleksid tema kanda kõik maailma hädad, ning alles siis, kui ta naeratas, said murekortsudest korraga heatahtlikud ja südamlikud kurrud. Drake oli samuti pikka kasvu, aga peenema kondiga ja silmatorkavalt nägus – oma sileda, rõugearmidest rikkumata naha ja lustliku näoga jättis see noormees mulje, nagu oleks iga hetk valmis nalja heitma. Isa läheduses tuli tal seda kalduvust ohjeldada. Riides olid mõlemad vaeselt, kuid korralikult: jalas tumesinised koredast villasest riidest püksid ja madalad poolsaapad, jämedakoelise särgi peal vest ja kuub. Sam kandis vana kübaralodu, Drake roosatriibulist kaelarätti, mõlemal olid kaasas väike komps ja kepp.
Üle purde, mis oleks nende raskuse all äärepealt järele andnud, ukerdasid nad Mellingey jõe teisele kaldale ning ronisid üles männisaluni, mille tagant paistis järjekordne varemetesse vajunud kaevandus, Wheal Maiden, mis oli suikunud juba pool sajandit ja nägi nõnda ka välja. Kivid vedelesid sealsamas, kuhu olid kunagi kukkunud. Kõik, mida vähegi kasutada andis, oli minema tassitud. Künnivaresed tõusid valjult kraaksudes lendu ja pahandasid häirimise pärast.
Ent orus, kuhu nad nüüd laskuma pidid, märkasid noormehed suitsu. Tuulevaiksel päeval oleks see neile juba varem silma torganud. Teekonna lõpu lähenedes aeglustasid mõlemad sammu, justkui ei tahakski, et see otsa saab. Mööda kõrgetest hekkidest palistatud rada alla minnes võisid nad sõnajalgade, põldmurakapuhmaste, viirpuu- ja sarapuuokste vahelt näha masinahoonet – see polnud uus, vaid paistis olevat vanast ümber ehitatud, ent pumbamasin ise oli vastne ning seda kobaras ümbritsevad ehitisedki olid uued ja ilmselgelt kasutusel. Siia orgu tagasi pöörduv Mellingey looge oli üles paisutatud ning võis kuulda vee jõul töötavate tinarõmmimisseadmete müdinat, müra, mille tuul oli varem eemale kandnud; pesukuuris askeldas kümmekond naist; kaugemal pani vesi käima harjad, mis aitasid ühtesoodu kohmakalt pööreldes maaki eraldada. Vastasnõlval aeti üles sadulakottidega koormatud muulade rodu. Oru põhjas seisis kogu sellest tööstusest ainult väikese murulapi ja mõne põõsaga eraldatuna madal graniidist maja, osa katust kividest, osa õlgedest. See oli suurem ja uhkem kui talumaja – kõrvalhoonete, toekate korstende ja liigendatud akendega –, aga ometi vaevalt nii suursugune, et seda võinuks pidada härrasrahva eluasemeks. Maja taga hakkas maapind uuesti tõusma ning kaldapealse poole kulges ülesküntud põld; paremat kätt tühermaa tagant paistsid rannariba ja tükike tinakarva merd.
„Tee pold ikkagi vale,” ütles Drake.
„Sul on vist õigus. Kui viimati käisin, nägi siin kõik teistmoodi välja.”
„See kaevandus on siis vastne?”
„Paistab nõnna küll. Nanfani jutu järgi pole see töös old kauem kui kaks aastat.”
Drake vedas käega läbi musta juuksepahmaka. „Kena maja. Mitte küll kaugeltki nõnna suur kui Tehidy.”
„Poldarkid pole mingid suurmõisnikud, vaid väikeaadel.”
„Meie jaoks on nad küllalt suured,” vastas Drake ja hakkas närviliselt naerma.
„Kõigeväelise Jehoova palge ees on kõik võrdsed,” ütles Sam.
„Seda’nd küll, aga ega me praegu Jehoova ette astu.”
„Ei, vend. Aga Kristuse veri teeb kõik inimesed vabaks.”
Nad kõndisid edasi, ületasid uuesti jõe ja jõudsid majani. Murult ehmus õhku paar kajakat nagu tuules laperdavad valged riided.
Koputamise vajadusest need kaks noormeest pääsesid, sest välisuks avanes ja välja astus pruunijuukseline väikest kasvu täidlane keskealine naine, korv käes. Neid nähes jäi ta seisma ja silus vaba käega põlle.
„Jah?”
„Kui oleksite nõnna lahke, proua,” lausus Sam. „Me tahaksime kohtuda teie emandaga.”
„Ütelge talle lihtsalt, et kaks sõpra tulivad talle külla.”
„Kaks sõpra?” Jane Gimlett silmitses neid kõhklevalt, kuid ta polnud teenijana veel piisavalt kogenud, et võõraid pilguga hirmutada. „Oodake siin,” ütles ta ja läks tagasi majja. Ta leidis emanda köögis pesemas Jeremy põlve, mille too oli müüri peal ronides ära kriimustanud. Perenaise jalge ees lamas suur ebamäärast tõugu karvane koer. „Väljas on kaks noort meest, kes tahavad teiega kokku saada. Väljanägemise järgi ütleksin, et kaevurid.”
„Kaevurid? Meie kaevandusest?”
„Ei.
