silmi. Esialgu ei tundnud ta kumbagi ära.
„Tulime sind kaema, sõsar,” ütles Sam. „Kuus aastat pole näind. Kas mäletad mind veel? Olen Sam, vanuselt teine. Mina mäletan sind hästi. See siin on Drake, kõikse noorem. Ta oli seitse, kui sa kodunt ära läksid.”
„Juudas!” imestas Demelza. „Kui suureks te mõlemad olete kasvanud!”
Ross oli käinud koos kapten Henshawe’ ja pumbamasina ehitanud kahe inseneriga Wheal Grace’is. Nad olid läinud uurima pumbavardasse tekkinud pragu ja masin oli enne nende tulekut pooleks päevaks seisma jäetud, niisiis avanes üksiti hea võimalus teha ära igakuine aurukatla puhastus.
End koju minema asutades oli Ross mõtlikus, kuid rõõmsas meeleolus. Ta arutles endamisi, et kaevandus on nüüd laienenud esialgu kavatsetud piirideni. Siin töötas kolmkümmend lepingulist kaevurit, kakskümmend viis tükitöölist, kuus toestajat ning maa peal mitmes ametis veel umbes nelikümmend töölist. Masin töötas nüüd peaaegu täisvõimsusel ning vesi, mille see kuuekümne sülla sügavuselt üles pumpas, suunati nutikalt puust renni ja pani maa peal käima väikese vesiratta, mis omakorda käitas teist, märksa väiksemat pumpa. Seejärel voolas vesi mööda kümne sülla sügavusel olevat külgkäiku alla, pannes tööle esimesest tasandist umbes kuuskümmend jalga ja kallakust maapinnast umbes kolmkümmend jalga madalamale ehitatud teise vesiratta, ja jõudis mööda käiku edasi voolates maa peale Demelza aiast kõrgemal oleva maagipesukuuri juures. Kenake hulk kaevandatud maaki saadeti ikka veel purustada ja pesta Sawle’i seljandiku tinarõmmimisveskitesse, sest orgu polnud võimalik rohkem veskeid ehitada, hävitamata seda kui elupaika.
Kaevandust edasi laiendada ei paistnud olevat mõistlik. Ehitada veel üks masin või proovida senisest viimane välja pigistada oleks toonud kasu asemel kahju. Süsi maksis koos kohaletoimetamisega kaheksateist šillingit tonn ning isegi sõda polnud tina hinda nii palju kergitanud, et kasum olnuks alati tagatud. Üks põhjus oli muutunud mood: tina asemel oli nõusid hakatud üha rohkem valmistama savist ja portselanist. See muutus levis kogu riigis ja oli tulnud täiesti valel ajal.
Sellegipoolest olid maagisooned nii rikkad ja sügavusest hoolimata kergesti kättesaadavad, et siinne kaevandus tasus end ära ka ajal, kui paljud teised kiratsesid või läksid hingusele. Isegi säärastel suurettevõtetel kui Ühinenud Kaevandused oli aastakahjum olnud enne sulgemist 11 000 naela. Wheal Grace, väike, nagu see oli, osutus üle ootuste rikkaks ning tasus nagu helde Lucullus ühe aastaga ära kõik Rossi rohked võlad. Kahe kuu kasumist piisas, et maksta tagasi Caroline Penvenenilt laenuks saadud 1400 naela; veel kaks kuud ning tasutud olid ka Pascoe pangalt võetud laen ja kõik väiksemad võlad; maiks suudab ta ära õiendada Pascoe endaga kahekümneks aastaks sõlmitud hüpoteegi. Varsti saab ta hoiustada raha pangas, investeerida viieprotsendilise intressiga, hoida kottidega voodi all või kulutada kõige vajalikumatele asjadele.
See teadmine hakkas pähe nagu kange märjuke. Ei tema ise ega Demelza olnud sellega veel harjunud – nad mõlemad käitusid, just nagu võiks selsamal õhtupoolikul maa peale toodud maagitonn jääda viimaseks. Nädal tagasi oli Ross viinud Demelza maa alla ja näidanud talle kaht rikast ja sügavuti minevat ladet; väidetavalt soovis ta sellega naist rahustada, aga ehkki Ross ise nägi neid iga päev, oli see sama palju mõeldud rahustama teda ennast. Ta tundis, et ei saa enne hingerahu, kui on suutnud veenda ka Demelzat.
Et kaevandus oli majale nii lähedal, sõi ta enamikul päevadel lõunat kodus, tavaliselt kell kaks. Nüüd oli küll alles üks, kuid senikaua võib ta raamatukogus kaevanduse arveid kokku rehkendada. Pärast seda, kui nad jõulude ajal ära leppisid, oli Ross veetnud võimalikult palju aega kodus. See oli teine viis sisendada endale kindlustunnet. Nad pidid ju teineteisest äärepealt ilma jääma – Demelza valmistus ära minema, oligi juba teel majast välja. Praegu tundus uskumatu, kui lähedal nad olid olnud lahkuminekule. Leppimine oli soe ja kirglik ning tegi neid nii mõneski mõttes lähedasemaks kui eales varem, murdes nende vahelt kõik tõkked. Kummatigi oli sellest soojusest aimunud – ja aimus praegugi – midagi palavikulist, just nagu oleks nende suhe saanud ohtliku haava, ning nad ei suuda ikka veel uskuda, et on sellest paranenud. Varasema täieliku usalduse vaiksete süvakihtideni polnud nad veel jõudnud.
Lisaks rikkus nende rõõmu ja kergendustunnet teadmine, et kõigest nelja miili kaugusel Trenwithi härrastemajas on end sisse seadnud soovimatu võõras. Sageli läks see neil meelest, ent pöördus siis tagasi nagu hoogudena käiv valu, nii et mõnikord laiutas nende vahel taas lõhe.
Teravaim astel nende ihus oli Valentine Warleggani sünd ja ristimine. Kumbki ei teinud juttu sellest, mis mõlemat lakkamatult vaevas – seda polnud võimalik sõnadesse panna. Aga Caroline Penvenen oli saatnud Demelzale kirja.
„Missugune pettumus, et teid seal polnud, ehkki ma seda tõtt-öelda ei oodanudki, teades Rossi ja George’i vahel valitsevat sügavat ja kõikehõlmavat armastust. Ei mäleta, et oleksin kunagi varem Trenwithis sees käinud – ilus maja. Vänts on küll tumedate juustega, aga näikse olevat Elizabethisse; hästi välja arenenud ja omal kombel üsna kena. (Ma ei oska lastest õieti midagi pidada, enne kui nad on umbes kolm aastat vanad. Dwight peab selle mulle kuidagi ära korraldama!) Ristimispeo kohta oli kohal palju rahvast – ma ei teadnud, et Warlegganeid on nii palju ja paar eakamat sealhulgas mõnevõrra küsitavad. Külma ilma kohta oli ka ümbruskonnast tulnud kenake hulk inimesi.” Seejärel oli Caroline kohalolijaid üksikasjalikult kirjeldanud.
„Onu Ray ei saanud minuga kaasa tulla, sest on kahjuks liiga nõrk. Ta tunneb puudust Dwighti nõuannetest. Dwighti viimane kiri tuli kaks nädalat tagasi Travaili pardalt, aga kirjutatud oli see kaks nädalat varem, mistap tean ainult seda, kus ta viibis kuu aja eest. Kurdan oma saatuse üle nagu lossitornis piinlev armuvalus neidis, andes endale pealegi veel aru, et ta läks mereväkke ainuüksi minu pärast. Teeks keegi ometi sellele sõjale lõpu …”
Ehkki kiri oli ajendatud üksnes sõprusest, näinuks Ross parema meelega, et seda poleks saadetud. See manas esile kujutluspilte ning elustas mälestusi majast ja inimestest, keda ta nii hästi tundis. Ainus, keda Caroline kirjas kordagi ei maininud, oli Elizabeth ise. Muidugi ei teadnud Caroline kogu lugu, aga ilmselt piisavalt palju, et ilmutada Demelzale mõeldud kirjas taktitunnet. Ross poleks suutnud ega tahtnud minna ristimispeole isegi siis, kui neid oleks kutsutud, aga ta ei osanud arvata, kui suurt meelehärmi võib valmistada tõdemus, et tal pole lubatud minna majja, mis on nende suguvõsa kodu, külastada vana Agathat, näha onupoja last, vaadata, mida majas uuendatakse ja kohendatakse. Kui ta viimati jõuluajal kutsumata seal käis, nägi ta piisavalt tõdemaks, et maja on juba hakanud muutuma ja võtma võõrast ilmet.
Elutoa aknast möödudes vaatas ta sisse ning nägi oma naist istumas ja kahe võõra noormehega juttu ajamas.
Ta läks kohe tuppa.
Jeremy libistas end ema sülest maha ja jooksis talle vastu, hüüdes: „Papa! Papa!” Ross tõstis poja üles, kallistas teda ja pani uuesti maha, samal ajal kui kaks noormeest end kohmakalt püsti ajasid, teadmata nähtavasti, mida võtta ette oma kätega. Demelza kandis valgest popliinist pihikut, mille oli õmmelnud kahest Rossi särgist ja kaunistanud vana salli küljest võetud pitsidega, kreemikat linast seelikut ja rohelist põlle; tema vööl rippus võtmekimp.
„Kas sa mu vendi mäletad, Ross?” küsis Demelza. „See on Samuel, vanuselt teine, ja see Drake, kõige noorem. Nad tulid meile Illugganist jalgsi külla.”
Väike kõhklus. „Noh,” sõnas Ross. „Palju aega on mööda läinud.” Mehed surusid üksteisel kätt, aga vaospeetult, soojuseta.
„Kuus aastat,” ütles Sam. „Või umbes nii. Minu käigust muidugi. Drake pole siin ennemast käinud. Ta oli toona liiga noor, et kaasa tulla.”
„Lapsele on see liiga pikk maa – praegastki annab kõndida,” lisas Drake.
