vaade?”
„Seda peaksid sa ise teadma … Keeruline. Peru.”
Demelza tõmbas põlve ära. „Ma teadsin, et mõni halb sõna ikka tuleb.”
Ross asetas käe teisele põlvele. „Mulle meeldibki see rohkem. Sellel on arm ajast, kui sa viieteistkümnesena jalaka otsast alla kukkusid.”
„Ei, tookord said jalad ainult kriimustada. Arm on sellest korrast, kui ma endale puhvetkapi peale tõmbasin.”
„Näed nüüd. Just seda ma silmas pidasingi. Keeruline. Peru.”
„See, kes saab kriime ja arme.”
„Need pole mainimist väärt. Armsa inimese iluvead on nagu ornamendid, mis muusikale midagi juurde annavad.”
„Juudas,” ütles Demelza. „Missugune ilus kõne. Jää parem magama, muidu arvan veel, et mõtled seda tõsiselt.”
„Ilusaid kõnesid,” lausus Ross, „tuleb alati tõsiselt võtta.”
„Seda ma teengi, Ross. Ja tänan sind. Luban, et ei tuleta seda sulle kalgis päevavalguses meelde.”
Mõnda aega lamasid nad vaikides. Rossile hakkas uni peale tulema ning ta laskis mõtetel liikuda elu meeldivatele külgedele – eemale meelehärmist, mida tekitasid Warlegganitest naabrid, eemale Elizabethist ja tolle lapsest, eemale sõjasündmustest –, kaevanduse edule, võlakoormast vabanemisele, omaenda armsale naisele ja lapsele. Esialgu polnud nad isegi teenijaid juurde palganud ning kaevandusega kaasnevas elevuses olid talutööd unarusse jäänud. Ross hakkas mõtlema heinamaadele, Pikapõllu künnile, Hendrawna ranna tihkele liivale, kus oli hea paljajalu kõndida, raamatukogu ümberehitusele, asjadele, mida tuli Truro poodidest osta, sellele, kuidas Demelzat sagedamini seltskonda viia. Korraga lausus Demelza: „Kui nüüd lastest rääkida, Ross …”
„Mis lastest?”
„Meie omadest. Arvan, et enne kui see aasta otsa saab, on meil oodata perelisa.”
„Mis?” Ross kiskus end mõnusast une-eelsest seisundist välja. „Mida sa ütlesid? Kas oled kindel?”
„Päris kindel mitte. Aga sel kuul jäid päevad vahele ning nagu sa tead, käivad need mul nagu kellavärk. Viimati panid pahaks, et ma sulle piisavalt kiiresti teada ei andnud, sestap mõtlesin, et hoiatan sind sedapuhku aegsasti.”
„Helde taevas,” ütles Ross. „Millegipärast ei osanud ma seda oodata!”
„Nojah,” vastas Demelza, „oleks omajagu imelik, kui asi oleks teisiti. Jõuludest saadik pole ju muud olnudki.”
„Kas oleksid tahtnud muud?”
„Tänan, ei. Oleks lihtsalt üllatav, kui midagi niisugust poleks juhtunud.”
„Jah. Küllap on sul õigus.”
Järgnes vaikus. „Kas oled nüüd tujust ära?” küsis Demelza.
„Tujust ära ei ole. Aga päris õnnelik ka just mitte. Ei, mitte samal põhjusel mis eelmine kord: oleksin rõõmus, kui meil sünniks rohkem lapsi. Muretsen lihtsalt sind ja last varitsevate ohtude pärast. Maailm seab inimestele lakkamatult igasuguseid püüniseid, seepärast oleksin tahtnud nüüd, kui olime just vaesuse ja võlgade küüsist pääsenud, veeta aasta või kaks, kartmata uusi saatuselööke.”
„Juba ainuüksi sellega, et inimene elab, seab ta end – kuidas sa ütlesidki – saatuselöökide meelevalda.”
„Muidugi. Ma räägin nagu argpüks. Aga ma ei karda niivõrd enda, kuivõrd armsate inimeste pärast.”
Demelza nihutas end pisut allapoole. „Ehk on see kõigest valehäire. Aga olgu kuidas on, minu pärast ei maksa muretseda. Kahel eelmisel korral läks mul kõik kenasti.”
„Millal see juhtub?”
„Arvan, et millalgi novembris.”
„Kas mäletad, missugune torm möllas sel ajal, kui Julia sündis?
Teist säärast pole ma küll vist iial näinud. Tuul tahtis mu ümber lükata, kui läksin vana Choake’i kutsuma.”
„Ja kui too kohale jõudis, polnud teda enam vajagi. Zacky proua oli kõik juba joonde ajanud. Ma usaldaksin end iga kell ennem tema hoolde.”
„Räägitakse, et Elizabethi juures käis Trurost too uus tohter Behenna. Kuuldavasti on ta hiljaaegu Londonist tulnud ja moodsate vaadetega.”
Järgnes väike vaikus nagu ikka, kui mainiti Elizabethi. See polnud küll kummaltki poolt sihilik, aga vestlus näis otsekui iseenesest takerduvat.
„Kui tuleb just kutsuda mees, siis eelistaksin Dwighti. Novembriks peaks ta juba tagasi olema.”
„Ma ei ole selles kuigi kindel. Sõjal ei paista veel lähiajal lõppu tulevat.”
„Pean minema õige varsti Caroline’ile külla. Me pole tema heaks nii palju teinud, kui oleksime pidanud.”
„Mõtlesin täna kaevandusest tulles just sedasama. Aga ma ei taha, et sa nüüd sinna sörgiksid. See on pikk maa …”
„Oh juudas, Ross, ma võin sörkida veel mitu kuud, ilma et sellest midagi halba juhtuks! Kui ta onu juurest ära ei sõida, tuleb ühel meist või mõlemal minna teda vaatama. On kindlasti hirmus, et Caroline ei saa onule mainidagi, kui suures mures ta Dwighti pärast on.”
„Kümme minutit tagasi,” lausus Ross, „olin mõnusasti unne vajumas. Nüüd pole mul enam uneraasugi – kogu see mõnus kookon, mille ma enda ümber põimisin, on üheainsa lihtsa teatega laiali pillutatud. See ei tähenda, nagu poleks ma kuuldu üle õnnelik – kadunud on üksnes see lihtne rahulolu, mida on tarvis, et magama jääda.”
„On sul siis tarvis magada?” küsis Demelza.
„… Ei. Veel mitte.”
Ta pööras pead, pani näo vastu naise nägu ning nad lamasid mõne sekundi vaikselt koos hingates.
Siis ütles Ross: „Loodan, et tuleb tüdruk. Aga mitte niisugune kui sina. Ühest sinusugusest on enam kui küll.”
Kolmas peatükk
Killewarreni ukse ette ratsutas umbes neljakümneaastane pika väärika näoga mees, ronis sadulast maha ja tõmbas kella. Ta kandis pruuni nankingist ratsaülikonda, mille lõige viitas heale rätsepale, läikima löödud tumepruune, peaaegu mustana paistvaid saapaid ja mustast siidist kaelarätti. Krae teravad nurgad seisid kahel pool nägu püsti. Mehe habe oli aetud ja meelekohtadelt hallinevad tumedad juuksed enda omad. Kui teener uksele ilmus, küsis võõras härra Ray Penvenenit.
„Noh, söör, härra on kangesti hädine,” vastas teener. „Kui tuleksite edasi, söör. Keda ma teatan?”
„Härra Unwin Trevaunance.”
Ta juhatati teisel korrusel olevasse suurde elutuppa, kus olid luitunud sametkardinad, hea, kuid päevinäinud mööbel ning viledaks kulunud Türgi vaibad. Pärast tema viimast, nelja aasta tagust külaskäiku oli siin kõik veel enam alla
