kui asi ei oleks otseselt puudutanud Demelzat. Rossil oli raske seda palvet tagasi lükata: sugulussuhted, nende vaesus ja tema jõukus … Aga Demelza oli pidanud võitlema, et oma perekonna, ennekõike isaga sidemeid katkestada. Kahtlemata mäletasid kõik, et ta on kaevuri tütar, aga tema naisena oli Demelza viimased neli aastat olnud enamikus seltskondades vastu võetud. Nüüd, kui neil on raha, võib ta jõuda veel kaugemale. Ilusad riided, ehted ja kohendatud kodu. Nad võiksid võtta külalisi vastu ja käia teistel külas. Pärast vaesuse piiril veedetud aastaid oleks temast ju praegu igati mõistetav seda kõike himustada. Kas ta soovib selles uues elujärgus võtta endale kaela kaks venda, kaks harimatu jutuga töömeest, kes hakkaksid elama kusagil siinsamas, tahaksid temaga suhelda ja nõuaksid privileege, mis valmistaksid piinlikkust nii Demelzale kui kõigile teistele? Asi poleks üksnes selles, et tal tuleks tihedasti kokku puutuda inimestega, kes nende juures töötavad: kaevuritega, poiste ja tüdrukutega, kes purustavad ja pesevad maaki, talusulaste, üürnike ja majateenijatega. Praegu teadsid nood küll, et Demelza on võrsunud nende seast, ent kõigi silmis oli ta ikkagi emand Poldark. Ta sai kõigiga erakordselt hästi läbi: tema vastu tunti sümpaatiat ja sõprust, ent ka ehtsat austust. Kuidas võib nende kahe Carne’i tulek seda muuta? Ja esimestele võib järgneda veel kolm-neli venda. Mis saab siis, kui nad võtavad siitkandist naise? Kas Demelzale meeldiks, kui tal oleks siin trobikond kaevuritest sugulasi – kõik paratamatult vaesed, paratamatult rääbakad, paratamatult suuremate nõudmistega kui kõik teised? Iseäranis naised. Naistel ei olnud säärast arusaamist taktitundest ja seisuste vahest kui meestel.
Ta lausus: „See kaevandus on väike. Me ei anna tööd rohkem kui sajale inimesele – maa peal ja maa all kokku. Meie jõukus alles noor. Kõigest üheksa kuud tagasi pidasin Truros Wheal Radianti aktsionäridega läbirääkimisi, et müüa pumbamasin ja seadmed neile. Nüüd oleme leidnud säärase koguse tina, et saame isegi praeguste mõttetult madalate hindade juures kopsakat kasumit. Kõik märgid näitavad, et kaks kaevandatavat soont muutuvad kaugemal järjest laiemaks ja sügavamaks. Vähemalt kaheks aastaks jätkub kõigile tööd. Mis edasi saab, seda ei oska ma öelda. Aga praegu, kui tina hind on nii madal ja kasumimarginaalid nii kitsad, pole mõistlik tootmist laiendada. Esiteks sellepärast, et mida rohkem tina turule tuleb, seda vähem toob see sisse. Teiseks sellepärast, et mida kauem sõda kestab, seda rohkem hakatakse tõenäoliselt puudust tundma metallist ja seda suurem on võimalus, et hind siis tõuseb. Sellepärast oleme pidanud tagasi saatma palju inimesi, kes tulid siia tööd otsima.”
Ross jäi vait ja silmitses kaht noormeest. Ta polnud osanud arvata, kui palju nood sellest kõigest aru saavad, aga paistis, et tema jutt oli neile kaunis mõistetav.
Sam sõnas: „Meil ei ole soovi teistelt meestelt tööotsa ära võtta.”
„Arvan,” ütles Ross, „et pean selle üle nõu pidama kapten Henshawe’ga. Seda on mul parem teha hommikul. Sestap soovitan teil jääda ööseks siia. Arvan, et leiame teile magamiskoha kas majas või küünis.”
„Tänan, vend.”
„Töölisi palgata on kapten Henshawe’ ülesanne ja kui olen temaga rääkinud, oskan juba rohkem öelda. Aga senikaua pakume teile lõunat.”
„Tänan, vend.”
Demelza tegi kerge liigutuse, et lükata juuksed laubalt eemale. „Samuel ja Drake,” ütles ta, „arvan, et teil sobib küll kutsuda mind õeks. Aga minu arvates oleks sünnis, et kutsute mu abikaasat kapten Poldarkiks.”
Sami nägu läks jälle naerule. „Teeme seda rõõmuga, õde. Palun vabandust, aga metodisti kirikus on kombeks kutsuda kõiki mehi vendadeks. Säärane on meie kõnepruuk.”
Ross pigistas huuled kokku. „Olgu nõnda,” lausus ta viimaks. „Hommikul kohtun kapten Henshawe’ga. Aga nagu mõistate, ei tähenda see, et lubaksin leida teile tööd – luban üksnes temaga nõu pidada.”
„Tänan,” ütles Sam
„Aitäh teile, kapten,” ütles Drake.
Demelza tõusis püsti. „Ütlen Jane’ile, et lõunalauas on kaks inimest rohkem.”
„Aitäh, õde,” lausus Sam. „Aga said ju kindlasti aru, et ega me sellepärast tulnd.”
„Jah, sain küll.”
Ross käskis noormeestel uuesti istet võtta ja läks siis Demelza kannul välja. Naisele koridoris järele jõudnud, näpistas ta toda tagumikust, nii et too vaikselt kiljatas.
„Ei mingeid vihjeid,” ütles Ross. „Mul pole vähimatki aimu, kas peaksin andma neile sinu arvates tööd või mitte.”
„See on sinu kaevandus, Ross.”
„Aga valik on sinu oma.”
„Sellisel juhul on vastus jah, muidugi peaksid.”
Sel õhtul ütles Ross voodis: „Rääkisin Henshawe’ga ja me leiame neile koha. Muidugi juhul, kui nad tahavad seda, mis meil pakkuda on. Lepinguliste kaevurite arvu ma suurendada ei taha ja ühtki meest tema tööeelt mujale tõsta ei saa, aga meil on veel ruumi ühele maagipurustajale ja Drake võib soovi korral asuda tööle masinahoones.”
„Tänan sind, Ross.”
„Aga sa ju mõistad, et need kaks noormeest võivad hakata sulle piinlikkust valmistama.”
„Misviisi?”
Ross seletas talle mõnda viisi.
„Nojah, sedasi võib juhtuda küll,” nõustus Demelza. „Eks mul tule see siis ära kannatada või mis? Ja sinul samuti.”
„Mitte samal määral. Igatahes on see sinu otsus. Pean ütlema, et andsid mulle päeval oma mõtetest sama vähe aimu nagu mõnikord vistimängus, kui oled ära unustanud, mis trump on.”
„Millal ma seda olen teinud? Ainult ühel korral!” Demelza upitas end padja najale, toetus küünarnukiga sellele ja vaatas mehele otsa. „Tõsijutt, Ross, ma olen küll su naine ja me jagame kõike, aga see on ikkagi sinu varandus, sinu kaevandus, sinu rahvas. Nii et kui ütled, et sa neid noormehi ei taha, siis saada nad minema, olgu nad pealegi sugulased! Sul on selleks täielik õigus ja ma ei kurda, kui sa seda teed.”
„Aga kui oleks sinu teha, siis jätaksid nad siia?”
„Jah, kui oleks minu teha, jätaksin nad siia.”
„Sellest piisab. Rohkem polegi vaja öelda.”
„Midagi tuleb ikkagi veel öelda, Ross. Sa ei saa oodata, et säilitaksin siin majas väärikuse, kui näpistad mind nõnda nagu täna õhtupoolikul vaat et nende silma all!”
„Kõik väärikad daamid peavad õppima seda taluma,” vastas Ross. „Aga oma väärikust näitavad nad sellega, et taluvad seda vaikides.”
Demelza huulile kerkis siivutu vastus, aga ta neelas selle alla. Niisuguste mänglevate torgete ajal võis kergesti juhtuda, et vanad lõhed avanevad uuesti. Ross nähtavasti aimas seda, sest teadis, et nüüd, kui tõkked on nende vahelt kadunud, ei jää naine talle sõnavahetuses peaaegu kunagi alla. Ta asetas käe öösärgi all naise põlvele ja surus tasakesi.
„Kuhu sa nad elama paned?” küsis Demelza.
„Mõtlesin, et Mellinisse. Pärast vana Joe Triggsi surma on tädi Betsyl üks tuba vaba. Tal oleks neist abi ka.”
Demelza
