nõnda kirjutasin ma – õigupoolest ainult sellepärast, et ülemkelner Nietenführ seda tahtis – loo asjadest, mida meie, teie ja mina, ammugi tunneme.
Läksin nüüd kõigepealt koju, kõhutasin veidike aknalaual, vaatasin alla Praha tänavale ja mõtlesin, ehk satub parajasti mööduma mõni lugu, mida ma otsin. Siis oleksin ma talle nimelt lehvitanud ja öelnud: „Oh palun, tulge ometi korraks üles! Ma heameelega kirjutaksin teid.“
Kuid lugu ei tulnud ega tulnud. Ja mul hakkas juba külm. Panin siis ärritunult akna uuesti kinni ja jooksin viiskümmend kolm ringi ümber laua. Ka sellest polnud mingit abi. Ja nõnda heitsin ma lõpuks – just nagu ennegi – täies pikkuses põrandale pikali ja veetsin aega sügava järelemõtlemisega.
Kui niimoodi põrandal pikutada, saab maailm hoopis teise näo. Silma jäävad toolijalad, toatuhvlid, vaiba lilled, sigaretituhk, tolmurullid, lauajalad, ja diivani alt võib leida isegi vasaku kinda, mida sai kolme päeva eest kapist otsitud. Niisiis lamasin ma uudishimulikult toas, silmitsesin ümbrust vahelduse mõttes mitte ülalt, vaid altpoolt, ja märkasin oma suureks imestuseks, et toolijalgadel olid sääremarjad. Tõeliselt pringid ja tumedat värvi sääremarjad, otsekui kuuluksid need mingile neegrisuguharule või pruunides sukkades koolilastele.
Ja kui ma siis tegelesin veel toolijalgade ja lauajalgade kokku lugemisega, et saada teada, kui mitu neegrit või koolilast õigupoolest mu vaiba peal seisab, meenus mulle Emili lugu! Võib-olla seetõttu, et ma mõtlesin parajasti pruunide sukkadega koolilaste peale? Või ehk seetõttu, et tema perekonnanimi oli Tischbein1?
Igatahes tuli mulle sel silmapilgul temaga juhtunud lugu meelde. Ma jäin õige vaikselt lamama. Sest mõtete ja mälestustega, mis meile lähenevad, on samuti nagu peksa saanud koertega. Kui liiga äkitselt liigutada või neile midagi öelda, või kui tahta neid silitada, on nad vupsti läinud! Ja siis võid küll rooste minna, enne kui nad söandavad uuesti lähemale tulla.
Niisiis ma lamasin, ilma et oleksin end liigutanud, ja naeratasin ootamatule mõttele sõbralikult vastu. Ma tahtsin teda julgustada. Ta rahuneski, muutus peaaegu usaldavaks, astus sammu lähemale ja veel ühe … Siis krahmasin tal turjast kinni. Ja sain kätte.
Nimelt turja. Ja see oli esialgu kõik. Sest on suur vahe, kas saad nattipidi kätte koera ja hoiad teda kinni, või ainult ühe loo, mis meenub. Kui koeral natist kinni saad, siis on sul tahes-tahtmata kogu sõbrake käes: käpad, koon, sabajupp ja kõik ülejäänu, mis moodustab eluskaalu.
Mälestusi püütakse teisiti. Mälestusi püütakse osakaupa. Esiteks saad neil võib-olla juuksetutist kinni. Siis lendab lisaks vasak esijalg, siis parem, seejärel tagumik, siis üks tagakoib, tükk tüki haaval. Ja kui juba usud, et nüüd on lugu koos, longib veel – hoplaa! – üks kõrvalest vastu. Ja kui veab, siis tead lõpuks kõike.
Kinolinal nägin ma ükskord midagi, mis meenutab mulle elavalt seda, mida ma praegu kirjeldasin. Seisis seal üks mees keset tuba ja seljas polnud tal muud kui särk. Äkitselt avanes uks ja püksid lendasid sisse. Ta tõmbas need jalga. Siis tuhises tuppa vasak saabas. Siis jalutuskepp. Siis lips. Siis krae. Seejärel vest, üks sokk, teine saabas, kaabu, pintsak, teine sokk, prillid. See oli meeletu. Aga lõpuks oli mees korralikult riides. Ja kõik klappis.
Justament nõnda juhtus ka minu looga, kui ma lamasin toas ja loendasin lauajalgu ja mõtlesin seejuures Emili peale. Ja küllap on teiegagi vahel midagi sarnast juhtunud. Ma lamasin seal ja püüdsin kinni mälestused, mis mulle igalt poolt pähe lendasid, nii nagu mõttevälgatused peavadki tegema.
Lõpuks oli mul kõik kenasti koos ja lugu sai valmis! Nüüd polnud vaja teha muud, kui istuda laua taha ja see rida-realt kirja panna.
Seda ma loomulikult ka tegin. Sest kui ma poleks seda teinud, ei hoiaks te ju nüüd käes valmis raamatut Emilist. Enne seda aga tegin ma veel õige kähku midagi muud. Ma kirjutasin üles osad, sellises järjekorras, nagu need olid ukse vahelt minu juurde tormanud, kuni kõik oli koos: vasak saabas, krae, jalutuskepp, lips, parem sokk jne.
Jutustus, romaan, muinasjutt – need sarnanevad elusolenditega ja võib-olla mõni neist ongi elusolend. Neil on pea, jalad, vereringe ja ülikond – nii nagu päris inimestel. Ja kui neil näos puudub nina või jalas on eri paarist kingad, siis hakkab see täpsemal vaatlemisel silma.
Enne kui looga pihta hakkan, tahan ma teile nüüd demonstreerida väikest pommirahet, mis heitis mu ette terviku üksikud liikmed, mõttevälgatused ja koostisosad.
Võib-olla olete teie piisavalt osavad ja suudate nendest eri elementidest loo kokku panna, enne kui ma seda jutustan? See on selline töö, nagu peaksite klotsidest, mis teile kätte antakse, ehitama valmis vaksalihoone või kiriku, kuid ehitusplaani teil pole ja ükski klotsike ei tohi üle jääda!
See on peaaegu nagu eksam.
Brrr!
Aga hindeid ei panda.
Jumal tänatud!
ESITEKS: Emil isiklikult
Siin on, esiteks kõigepealt, Emil ise. Oma tumesinises pühapäevaülikonnas. Heameelega ta seda selga ei pane, vaid ainult siis, kui peab. Sinistele ülikondadele tekivad nii kohutavalt kergesti plekid. Ja siis teeb Emili ema riideharja märjaks, surub poisi oma põlvede vahele, puhastab ja harjab ja ütleb muudkui: „Poiss, poiss! Sa tead ometi, et ma ei saa sulle teist ülikonda osta.“ Ja ikka alati siis, kui on juba hilja, mõtleb Emil sellele, kuidas ema kogu päeva töötab, et neil oleks toit laual ja et tema saaks reaalkoolis käia.
TEISEKS: proua juuksur Tischbein, Emili ema
Kui Emil oli viieaastane, suri tema isa, härra plekkseppmeister Tischbein. Ja sestpeale Emili ema friseerib. Ja onduleerib. Ja peseb naabruskonna poepreilidel ja mamslitel pead. Lisaks sellele tuleb tal veel süüa keeta, korterit korras hoida ja päris üksi ka pesupesemise eest hoolt kanda. Emil on talle väga armas ja ta rõõmustab, et saab töötada ja raha teenida. Mõnikord laulab ta lustakaid laule. Mõnikord on ta haige ning Emil praeb talle ja endale härjasilmi. Seda Emil nimelt oskab. Kotlette teha oskab ta ka. Pehmeks leotatud saiaga ja sibulaga.
KOLMANDAKS: üks õige oluline kupee
Rong, mille külge see kupee kuulub, sõidab Berliini. Ja eeldatavasti toimub selles juba järgmistes peatükkides tähelepanuväärseid asju. Säärane vaguni osa on ju ometigi veider paik. Võhivõõrad inimesed istuvad siin kuhjas koos ja saavad paari tunni jooksul nii lähedaseks, nagu oleksid nad juba aastaid tuttavad. Mõnikord on see ju päris kena ja sobiv. Aga mõnikord ka mitte. Sest kes teab, mis inimesed need on?
NELJANDAKS: kõvakübaraga härra
Keegi ei tunne teda. Öeldakse ju küll, et igast inimesest peaks eeldama kõige paremat, enne kui ta pole tõestanud vastupidist. Aga lubage mul teid siiski südamest paluda, et selles suhtes võiks pisut ettevaatlik olla. Sest ettevaatus on – nagu nii kenasti öeldakse – tarkuse ema. On ka öeldud: inimene on hea. Noh, võib-olla peab see paika. Kuid seda ei tohi talle liiga lihtsaks teha, sellele heale inimesele. Muidu võib äkitselt juhtuda, et ta muutub halvaks.
VIIENDAKS: Pony Mütsike, Emili täditütar
See
Saksa keeles: lauajalg.
