jälle, kas ta ikka tõesti mõistab, millise riski ta võtab. Võib-olla on ta väga vapper, võib-olla naiivne, võibolla on kõik, mida ma rääkisin, tal kõrvust mööda läinud.
Riietusruumis panin selga operatsioonirõivad. Üks mu kolleeg vahetas seal samuti riideid ja ma küsisin, millised lõikused tema päevanimekirjas on.
„Oh, lihtsalt mõned seljad,” vastas ta. „Sul on aneurüsm?”
„Rebenemata aneurüsmidega on see häda,” ütlesin, „et kui patsient invaliidina üles ärkab, võid ainult iseennast süüdistada. Enne lõikust oli temaga kõik korras. Rebenenud aneurüsmi korral on verejooks tihtipeale juba oma töö teinud.”
„See on tõsi. Aga rebenemata aneurüsme on tavaliselt palju kergem klipsida.”
Astusin operatsioonisaali, kus minu assistent Jeff asetas naist juba operatsioonilauale. Minu osakonna eripära on selles, et siin stažeerivad ühe aasta Seattle’i neurokirurgia koolitusprogrammis osalevad Ameerika kirurgid. Jeff oli üks neist ja nagu enamik Ameerika stažööre, silmapaistev arst. Ta kinnitas naise pea operatsioonilaua külge – kolm hingedega raamile kinnitatud naela lükatakse läbi peanaha koljusse, et pead paigal hoida.
Olin naisele lubanud, et juukseid aetakse maha võimalikult vähe, ja Jeff hakkaski ta pealage raseerima. Ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et varasem tava ajada patsientidel pea paljaks nagu süüdimõistetutel oleks kuidagi mõjutanud infektsioonimäärasid, millega seda kommet näilikult põhjendati. Mina arvan, et tegelik põhjus, ehkki sellest endale aru ei antud, oli see, et kirurgidel oli kergem opereerida inimlikest omadustest ilmajäetud patsiente.
Kui säästev raseerimine on tehtud, läheme käsi pesema, tuleme seejärel kinnastes, maskides ja operatsioonirõivastes laua äärde tagasi ja alustame lõikust. Esimese umbes kümne minuti jooksul määritakse patsiendi pea antiseptikuga kokku, ta kaetakse steriilsete operatsioonilinadega, nii et näha jääb vaid opereeritav piirkond, ja instrumendid ning muud kirurgiriistad seatakse koos operatsiooniõega valmis.
„Skalpell,” ütlen operatsiooniõde Irwinile. „Alustan,” hõikan anestesioloogile laua teises otsas ja lahti see läheb.
Pärast kolmekümmet minutit tööd suruõhupuuride ja -lõikuritega on naise kolju avatud ja selle sisepinna ebaühtlased luuservad on tasaseks lihvitud.
„Valgus maha, mikroskoop sisse ja kirurgitool!” hüüan niisama palju erutusest kui vajadusest end kuuldavaks teha kõigi operatsioonisaali seadmete ja masinate põrina, sumina ja sahina keskel.
Tänapäevased binokulaarsed operatsioonimikroskoobid on imelised asjad ja ma olen sügavalt oma mikroskoopi kiindunud, nii nagu iga meistrimees on kiindunud oma tööriistadesse. Seade maksab üle saja tuhande naela ja oma veerandtonnisest kaalust hoolimata püsib suurepäraselt tasakaalus. Paigale asetatud mikroskoop kummardub üle patsiendi pea justkui uudishimulik mõtlik toonekurg. Selle okulaarid, millest läbi ma patsiendi ajju vaatan, hõljuvad sulgkergelt minu ees oma tasakaalustatud varre otsas ja minu väiksemgi sõrmeliigutus puldil paneb need liikuma. Mikroskoop mitte ainult ei suurenda, vaid ka valgustab objekti särava ksenoonvalgusega, mis on ere nagu päike.
Kaks operatsiooniõde lükkavad küürutades raske operatsioonimikroskoobi laua juurde ja mina ronin selle taha käetugedega varustatud reguleeritavasse kirurgitooli. See hetk äratab minus endiselt sügavat aukartust ja ma tunnen nüüdki veel sedasama lapselikku õhinat, mida tundsin kolmkümmend aastat tagasi oma elu esimest aneurüsmioperatsiooni vaadates. Olen nagu keskaegne rüütel, kes tõuseb oma ratsu selga ja läheb taga ajama müütilist koletist. Ja mikroskoobis avanev pilt patsiendi ajust on tõesti veidi maagiline – selgem, teravam ja palju ilusam kui väljaspoolne haiglamaailm oma igavate koridoride, komiteede, juhtkonna, paberitöö ja aruannetega. Mikroskoobi tohutult kalli optika pakutaval pildil on ainulaadne sügavus ja selgus, mille intensiivsust ja salapära minu ärevus veelgi võimendab. See pilt on väga isiklik, ja kuigi minu ümber on meeskond, kes jälgib operatsiooni mikroskoobiga ühendatud videomonitorilt, seisab assistent minu kõrval ja vaatab lõikust seadme lisaoptikaga ning kõigil haiglakoridoridesse ülesriputatud niinimetatud kliinikuhalduse plakatitel ülistatakse meeskonnatöö ja kommunikatsiooni tähtsust, on see siin minu jaoks ikkagi kahevõitlus.
„Noh, Jeff, hakkame tööle. Anna mulle ajuretraktor,” lisan Irwinile.
Valin retraktori, õhukese painduva terasriba, mille ots on ümmargune nagu pulgajäätisel, ja lükkan selle patsiendi otsmikusagara alla. Ettevaatlikult, millimeeter millimeetri haaval kergitan aju koljupõhjast ülespoole – elevatsioon on õige kirurgiline termin –, et tekitada aju alla kitsas ruum, mida mööda aneurüsmi poole tungida. Olen opereerinud mikroskoobi abil nii palju aastaid, et sellest on peaaegu saanud mu keha pikendus. Seda kasutades on mul tunne, nagu roniksin mikroskoopi pidi alla patsiendi pähe, minu instrumentide otsad oleksid aga justkui mu enda sõrmeotsad.
Näitan Jeffile unearterit ja palun Irwinilt mikrokäärid. Lõikan ettevaatlikult peent ämblikuvõrgu sarnast kesta suure arteri ümbert, mis hoiab elus aju teist poolkera. Peenemast peenem ämblikuvõrkkest on saanud nime kreekakeelsest ämblikku tähendavast sõnast, sest näeb välja nagu kõige peenem ämblikuvõrk.
„Milline võrratu vaade!” hüüatab Jeff. Ja seda see on, sest lõikame aneurüsmi enne selle hävitavat rebenemist, nii et aju anatoomia on puhas ja selge.
„Teine ajuretraktor,” ütlen nüüd.
Varustatud kahe retraktoriga, hakkan otsmiku- ja oimusagarat, mida ämblikuvõrkkest koos hoiab, teineteisest eemale kangutama. Kristallselge pea- ja seljaajuvedelik, mida arstid liikvoriks kutsuvad, keerleb ämblikuvõrkkesta võrgukiirtes, välgatab ja sätendab mikroskoobivalguses nagu hõbe. Läbi selle näen aju enda siledat kollast pinda, millesse tungivad väikesed punased veresooned – arterioolid – moodustavad kauneid harusid nagu suur jõgi kõrgusest vaadatuna. Ajupoolkerade vahel kulgevad sätendavad tumepunased veresooned keskmise ajuarteri ja lõpuks ka aneurüsmi poole.
„Võrratu!” hüüatab Jeff taas.
„Liikvori kohta öeldi varem „selge nagu džinn”, kui selles ei paistnud verd ega põletikku,” ütlesin Jeffile, „aga tänapäeval peame me arvatavasti kasutama alkoholivaba terminoloogiat.”
Leian peagi parempoolse keskmise ajuarteri. Mikroskoobi all näeb see vaid mõnemillimeetrise läbimõõduga arter välja tohutu suur ja ähvardav, jäme ja roosakaspunane ning pulseerib halvaendeliselt südamega ühes taktis. Pean minema mööda seda soont sügavale ajusagarate vahelisse lõhesse, mida tuntakse Sylvia fissuuri nime all, et leida oma pesast aneurüsm, mis arteri seinast välja sopistub. Rebenenud aneurüsmi korral võib keskmise ajuarteri dissektsioon olla aeglane ja piinarikas töö, sest äsjase verejooksu tõttu kleepuvad ajusagarad tihtipeale kokku. Nende eraldamine on raske ja keeruline ning samal ajal on alati hirm, et aneurüsm hakkab uuesti veritsema.
Eraldan ajusagarad neid ettevaatlikult lahku lükates ja lõikan neid koos hoidva ämblikuvõrkkesta õrnu kiude mikrokääridega, samal ajal aga hoian vaadet puhtana, imedes väikese aspiraatoriga ajuvedelikku ja verd. Ajus on suur hulk veresooni ja ma pean arvukate veenide ja pisiarterite vigastamist vältima, et veritsus ei muudaks vaatepilti ähmaseks ja aju verevarustus ei saaks kannatada. Mõnikord, kui sagarate eraldamine on eriti keeruline, vaevanõudev või ohtlik, teen väikese pausi, lasen käsivartel käetugedel puhata ja silmitsen enda ees olevat aju. Kas mõtted, mis seda veresoontega kaetud tihket rasvast proteiinikamakat vaadates minu peas ristlevad, on tõesti pärit samasugusest materjalist? Vastus on alati üks – muidugi on – ja see mõte on iseenesest nii absurdne ja arusaamatu, et jätkan operatsiooni.
Seekord läheb ajusagarate eraldamine kergesti. Aju justkui tõmbaks ise
