jumal. Zed.” Ike surus oma käe mehe käele, püüdes niiviisi verest tühjaks jooksmist takistada.
„Sa ei tohiks teda puudutada,” ütles üks naisehääl rahva seast. „See pidi küll olema üks õudne kukkumine. Ta oleks võinud murda oma selgroo või midagi.”
Ike pööras pead ning vahtis rääkija poole, kelleks osutus purpurse kapuutsiga teismeline lumelaudur. „Jää vait ja helista uuesti suusapatrullile. Ütle, et meil on vaja helikopterit ja politseid.”
Naine ei maininud tulistamist, sest tal polnud küsimusteks ja paanika puhkemiseks aega. Praegu kuulus kogu tema tähelepanu Zedile. Pealegi, see polnud juhuslik laskmine, mis oleks ülejäänud rahva ohtu seadnud.
Ei, oli olnud vaid üks sihtmärk ning tulistaja oli ammu jalga lasknud.
„Pea vastu, Zed, jää minuga.” Naine jätkas surve hoidmist ning otsis samal ajal teist haava, ent näis, nagu oleks Zed saanud vaid ühe kuuli. Kahjuks oli see olnud hirmus lask. Ike oli arvutiinimene, mitte arst, kuid tundis arteriaalse verejooksu alati ära.
„Kus see kuramuse suusapatrull on?” hüüdis ta, hääl paanikast kile, kui õhk Zedi kopsus korises.
„Peaaegu kohal,” ütles keegi. Zed oigas ja liigutas veidi, võideldes teadvusetusse langemisega.
Ike püüdis haava kinni hoida, kuid mees üritas kätt ära tõmmata. „Lama rahulikult, Zed. Kohe saabub abi.”
Zed karjus valust, avas silmad ning vaatas paar sekundit metsikult ringi, seejärel jäi naise nägu vahtima. Tema suu tõmbus uskmatuses irvele, siis püüdis ta midagi öelda.
„Kuss.” Ike kummardus lähemale, püüdes meest rahva eest varjata ning katta halli tooni, mis Zedi naha üle võimust võttis. „Ära räägi. Keskendu hingamisele, eks?”
Zed ajas end ülespoole ning haaras vaba käega Ike’i randmest, hoides sellest kinni, justkui hakkaks ta uppuma. Silmad naise omades kinni, suutis ta küsida: „Miks?”
Pisarad mööda nägu alla voolamas, kummardus Ike lähemale ja ütles: „Tsst. Lihtsalt hinga.” Ent sügaval sisimas torkas teadmist süütunne, sest ta teadis täpselt, miks. Snaiper polnud tahtnud Zedi tulistada.
Kuul oli mõeldud talle.
2. peatükk
Kolm kuud hiljem
„Ma ei suuda uskuda, et pean oma kontoris mantlit kandma,” torises William Caine. „Kevad on juba käes. Kas väljas ei peaks mitte soe olema?”
Ta viskas pilgu termomeetrile, mis näitas jahedat 10 plusskraadi, ning tõmbas äkilise liigutusega selga nahkjaki, enne kui pöördus tagasi kirjutuslaua juurde, kus laiutasid arvuti, telefon ja kuhi pabereid. Ühel pool lauda oli kohvitass, topitud täis pliiatseid, mis näisid mehe taskus justkui paljunevat.
„On sul mõni parem idee kulude kärpimiseks?” küsis mehe kaaslase hääl koridorist.
„Ei.” William vaatas üles ja nägi Max Vasekit, Vasek & Caine Investigationsi kaaspartnerit, kes seisis nüüd ukselävel.
Max nägi välja pikem, tõmmum ja karmim kui iial varem, kuid neil päevil olid tema järsud omadused omandanud uusi jooni, uusi muresid. William oli neidsamu muutusi märganud hommikul peeglisse vaadates. Värskelt pügatud lühikesed pruunid juuksed ja hommikune habemeajamine polnud kurnatust just kuigi palju hajutanud.
Vasekil & Caine’il ei läinud hästi ning arvutiprogrammis näha olevad arved olid nende viimane mure.
Neli kuud tagasi oli firma olnud kasvav ettevõte, tuues nädalas sisse mitmeid uusi meditsiinilisi uuringuid. Siis aga oli Max jäänud oma eksnaisega vahele naistele mõeldud seksiisu tõstva rohu Thrilleriga. Rohuga jändamine oli asetanud Vaseki & Caine’i märklauaks Üheksale, mis kujutas endast rühma võimekaid teadlasi, kes kuulujuttude kohaselt kontrollisid pististe ja väljapressimiste kaudu ülemaailmset teaduslikku progressi. Seega olid nad biotehnoloogia maffia. Paraku aga ei uskunud nende olemasolusse keegi peale Maxi, Raine’i ja Williami.
See ei võinud olla juhus, et pärast antud juhtumit hakkas Vasekil & Caine’il kliente vähemaks jääma. See oli mõeldud neile karistuseks. Paar kuud varem oli ooteruumi ukse alt sisse libistatud anonüümne hoiatuskiri.
Hoidke meie asjadest eemale ning meie jätame teid ja teie asjad rahule.
Häda oli selles, et ei Max ega ka William võtnud hoiatust hästi vastu. Pagan, seepärast nad olidki üldse koos ärisse astunud.
Nad olid kohtunud Bostoni üldhaiglas, kus endine FBI agent William oli töötanud vabatahtlikuna uuringugrupis nimega Hospitals for Humanity – HFH – ning Max nende laboris. Mõlemad vajasid tol ajal oma ellu muutust ning tahtsid midagi korda saata. Neile oli tundunud loomulik kombineerida oma erialaseid teadmisi meditsiinilise erauuringufirmaga, mis keskendus sellistele ravimiteadlastele nagu Raine Montgomery, endine alusetult süüdistuste alla langenud teadlane, kellest sai kolm kuud tagasi Maxi abikaasa.
Mõeldes naise peale, vaatas William käekella. „Praegu on reede õhtu. Kas sina ja Raine Montgomery ei peaks mitte kusagil mujal olema?” Ta küsis seda hooletult, justkui oleks tal ükskõik, millal partner kontorist lahkub.
„Olen teel sinna.” Kuid Max jäi paigale. „Kuule, ma pean sult üht teenet paluma ja see ei meeldi sulle.”
„On see vast müügitehnika. Mõni ime, et meile on jäänud veel vaid paar maksujõulist klienti.”
Max kirtsutas nägu. „Ei, see juhtus siis, kui avastasime, et Raine’i ravimit saboteerib teaduslik kartell, mida ei tohiks olemas olla. See omakorda toobki mind teene juurde tagasi.”
„Sa ei pea minult paluma, et uuriksin neid kaabakaid lähemalt,” ütles William. „Ma juba tegelen sellega.”
„Ma tean. Tean ka seda, et minust pole viimasel ajal just palju abi olnud,” sõna Max.
„Sul on muid asju, mille pärast muretseda, näiteks Raine’i ravimi turule tagasi toomine ilma muude tõrgeteta.” Ja veenduda, et naine oleks kaitstud, mõtles William, kuid ei öelnud seda välja.
Ehkki Max ja Raine olid lasknud arreteerida Frederick Forsythe’i, mehe, kes vastutas otseselt Thrilleri saboteerimise eest, oli vaja veel ette vaadata kaheksa rühmaliikme suhtes, lisaks nende alluvad. Ükskõik kes neist võis tahta töö lõpuni viia, mistõttu William kavatses neid takistada. Tema maailm oli korrastatud ning keerles ümber seaduste ja kategooriate. Olid olemas head ja halvad mehed ning Üheksa liikmed kuulusid viimaste hulka.
Häda oli selles, et nähtavasti oli neil piisavalt võimu mõjutamaks koguni Williami endisi ülemusi. See oli ainus loogiline seletus sellele, miks Maxi ja Raine’i kogutud tõendeid ei peetud piisavaks, et uurimist alustada. Selle asemel leiti, et Forsythe oli üksi tegutsenud, mis oli naeruväärne. Arvesse ei võetud järgnenud rünnakut Ike Rombouti vastu, surmavalt tüütu naine, kes oli aidanud Maxil Forsythe’i jälgi ajada, ning tähelepanuta jäeti ka need, kes nüüd Vasekit & Caine’i takistasid.
See ei jätnud Vasekile & Caine’ile või õigemini Williamile muud võimalust, kui teha kindlaks arvatavalt olematu rühma ülejäänud kaheksa liiget ning nad kohtu ette tuua. Mees kindlustas firma turvalisust ja tulevikku. Ta päästis teaduslikku ühiskonda nende enda organiseeritud kuritegevuse eest. Lisaks ilmus
