selles põsesuudluses siis nii keerulist on? Intuitiivsed reeglid on järgmised: mehed omavahel annavad kätt; naised omavahel tervitavad nii, et kokku puutuvad vaid põsed.
Raketiteadus algab sellest hetkest, kui omavahel tervitavad mees ja naine.
Pikaaegne vaatlus on näidanud, et muster toimib nii: mida lähedasem või sümpaatsem inimene, seda rohkem (mehe) huuled (naise) põsele lähemale liiguvad, kuni musini välja. Teoorias lihtne, praktikas tekitab üksjagu kohmetuid olukordi. Näiteks siis, kui meie kümnepealisel lauluseltskonnal on stuudios järjekordne proov, koos bändiga. Jõuan kohale teistest veidi hiljem ja asun kohustuslikule tervitusmusi ringile. Stuudio on kitsas ja ruumi vähe. Lukas, meie kitarrist ja klahvpillimängija, seisab parajasti klaveri taga. Talle ei pääse ligi ei ühelt ega teiselt poolt. „Sind on nii raske suudelda,“ lausun naljatlevalt vabanduseks. Lukas hakkab itsitama ja läheb kahtlaselt elevile. Austerlasele nii turvaline põsemusisituatsioon on järsku võtnud kahemõttelise suuna. „Mind on raske suudelda?“ kordab ta ning upitab end kikivarvul üle klaveri ääre, et kohustuslik tervitustraditsioon kombekohaselt siiski läbi viia. Silmis kelmikas tuluke, itsitab ta omaette veel tükk aega.
Või siis veedan vahva päeva, tutvun uute inimestega ja puhun nendega mõnusalt paar tundi juttu. Aga kui saabub lahkumishetk, taipan ühtäkki, et mul pole õrna aimugi, kas oma uute tuttavatega peaks hüvasti jättes kätt andma või neid põsemusiga austama. Või lihtsalt hõikama, et ma nüüd lähen?
„Aga kuidas on kallistamisega? See on ju veidi neutraalsem kui põsemusi?“ küsin, kui teel Kärntenisse autos loksume. „Mitte mingil juhul! Siis on ju kehade kokkupuutepind kordades suurem,“ on Lisa, Tobi ja Lukas ühel nõul.
Mul ei õnnestugi sel korral oma austerlasest sõpru mõistma panna, miks tundub kallistamine ühele keskmisele eestlasele neutraalsem kui põsemusi. Ainult Lisa on viimastel aastatel hakanud mind tervitama pooliku põsemusiga, mis läheb üle kergeks kallistuseks. Arvan, et teda mõjutas nelja suve tagune puhkusenädal Eestis, kui käisime kamba eestlastega rabamatkal ja laulupeol. Näha, et eestlased tõepoolest kallistavad ja keegi ei pea seda kohatuks, oli ilmselt veenev.
Kui meie ansamblisse tuleb Stefan, uus bass, ei ole mul mingit huvi teda põsesuudlusega tervitada. Oleme täiesti erinevat tüüpi inimesed ning lähedasi sõpru minust ja sellest ärimehelikust targutajast ei saa. Viisakusnorm nõuab aga musimopsu. Saadame mõlemad selle üksmeelselt õhku ja jälgime hoolega, et kokku puutuksid ainult põsed. Põsesuudlustega ei ole võimalik petta, selle kodeeritud sõnum on aus. Tervitused Stefaniga on sama kohmakad ja lühidad kui meie harvad vestlusedki. Täpselt, nagu eeldada võib. Aga siis… Siis sekkub loodus. Tekib füüsiline tõmme, mis ei küsi, kas me inimesena sobime või kas jutt jookseb. Ta lihtsalt tõmbab meid. Aina lähemale ja teineteisele sümpaatsemaks. Ja kõik see peegeldub tervitusmusides, sest meie vestlused on jätkuvalt kohmakad. Stefani põsesuudlus, mis alguses tühjalt õhku lendus, hakkab nüüd iga korraga minu põsele lähenema. Ikka rohkem ja rohkem. Kuni ühel hetkel puudutavadki tema huuled minu põske. Mida sümpaatsemaks teineteisele muutume ja tugevamaks läheb keemia, seda enam hakkab tema tervitus edasi liikuma minu huulte poole.
„Issake, ta peaaegu suudles mind!“ usaldan lõpuks ühele heale sõbrale delikaatse info.
„Kuidas saab peaaegu suudelda?“ uurib tema.
Muidugi uurib, sest Eesti eestlasena ei kujuta ta ettegi, mis asi on peaaegu suudlus. Just selline ongi, huulte lähedale maanduv põsemusi.
Ent siis leiame kumbki omale kaaslase ning Stefani peaaegu suudlustest saavad jälle tavalised tervitusmusid.
Olen viinlaste põsemusirägastikus seigelnud nüüdseks 17 aastat, umbes nagu võõramaalane eesti keele vältevahelduses. Päris kindlat tunnetust tekkinud pole, ent oma jälje on siinne tervitusviis jätnud. Kui lähen perele ja sõpradele Eestisse külla, tunnen tungi kõigile eraldi tere öelda ja aeg-ajalt, piinlik tunnistada, nende tagasihoidlikku põhjamaalase natuuri millegi põsemusisarnasega karastada. Aga mugav ja turvaline on ometi, kui lihtsa „tere“ peale keegi end solvatuna ei tunne.
„Hei, pole kaua näinud. Kuidas sul läheb?“ küsib Lukas minult ühel õhtul Tobi sünnipäevapeol. Seesama Lukas, keda on raske suudelda.
Ja naksti, olengi langenud sellesse põhjamaalasele nii kergesse lõksu: hakkan uhkelt ja rõõmsalt oma tegemistest rääkima. „Kuidas Mikul läheb?“ järgneb juba palju tagasihoidlikumalt, mina aga vahutan energiliselt edasi. Lukas hakkab kannatamatult ringi vaatama, ning alles siis, kui ta sätib end püsti tõusma, taipan: muidugi! – see oli austerlase „kuidas läheb?“, mitte eestlase oma. Ja see pole teps mitte sama asi.
Wie geht’s tähendab siin tegelikult „tere“. Ärge uskuge, kui teile saksa keele kursusel õpetatakse, nagu tähendaks see „kuidas läheb?“. Vale puha. Nad ei taha sel hetkel teada, kuidas sul läheb, vaid ootavad vastuseks standardset ja neutraalselt viisakat „hästi, ja sul?“, et siis omakorda „hästi, aitäh!“ vastata. Punkt. Lool lõpp. Ei mingit heietamist sellest, et maksmist ootab krõbe parkimistrahv, sulle tehti huvitav tööpakkumine või et kuumaveeboiler läks katki ja sa oled kolmandat päeva ilma sooja veeta. Seda pole keegi küsinud!
„Tulen kohe tagasi,“ teatab Lukas tol õhtul mitte just eriti veenvalt, ning läinud ta ongi. Kaugemale sellest põhjamaa tüdrukust, kellele ei saa lihtsalt tere öelda, kukub teine kohe vatrama. Mis seal salata, tõenäoliselt on vaid aja küsimus, millal ma wie geht’s’i kuuldes end taas kord põlise eestlase kombel oma tegemistest jutustama unustan. Andke andeks, mu Viini sõbrad, see on mul lihtsalt veres. Loomulikult ei tähenda see, et viinlased ei taha teada, kuidas sul päriselt läheb. Tahavad ikka. Nad võivad olla tõeliselt head kuulajad ja mõnusad jutukaaslased. Kuidas siis aru saada, millal on õige aeg oma elust pikemalt pajatada? Kõige lollikindlam variant on vastata juba tuttava fraasiga „hästi, ja sul?“. Kui sellele järgneb paar lisaküsimust, võib sättida end valmis pikemaks vestluseks. Kui lisaküsimusi ei tule, liigu edasi ning hoia katkine veeboiler ja parkimistrahv enda teada.
Minu Viinis sündinud 13aastane poeg Mikk, kes on isalt geenidega kaasa saanud Viinile kohase laitmatult toimiva käitumisanduri, räägib, et tal tekib vahel koolikaaslastega olukordi, kus pärast kohustuslikku viisakus-pingpongi ei tea kumbki, millest edasi rääkida. Eriti tobe, kui see juhtuvat ühe toreda paralleelklassi tüdrukuga, kelle nimi on Livia.
Oluliselt lihtsam on orienteeruda, kui tervituseks kõlab Hallo, grüß Gott või Guten Tag, millest ükski ei käivita minus vastupandamatut instinkti vestluspartnerit oma eluseikadega kurssi viia. Viimane neist on ametlikumat laadi ning pereringi või lähedaste keskele ei sobi. Kasutades väljendit grüß Gott, mis on lühend fraasist grüß dich Gott ehk „tervitagu sind jumal“, pole eksida võimalik. See on õige valik igal pool ja iga kell (kui teie saksa keele õpetaja midagi muud väidab, ärge uskuge teda). Kuna grüß Gott mõjub mulle alguses veidi võõralt, on minu lemmikuks eesti telefonivestlustest tuttav ja suupärane Hallo. Erinevalt Saksamaast, kus Hallo kõlbab öelda kõigile, nii auväärt ametnikule kui ka ämmale, on Austria Hallo vaid sinasõpradele. See teadmine ei tule muidugi ilma viperusteta. Ikka alles siis, kui mul on õnnestunud norme kuninglikult rikkuda.
„Sa oled professor Seidleriga sina peal?“ küsib Lotti imestunult, kui seisame Viini ülikooli soome-ugri instituudi koridoris ja meist möödub ungari kirjanduse professor Andrea Seidler. Lotti
