4cb5a37gac23o98143630a4f6.jpg"/>
Toimetanud Inge Pitsner
Kaanefoto Terje Talts
Küljendanud Lauri Tuulik
© Jesper Parve, 2017
© Kirjastus Pilgrim, 2017
ISBN 978-9949-621-15-6
ISBN 978-9949-621-51-4 (epub)
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
ALGUS
Olen enamiku ajast oma elus ajanud taga midagi, millele ei osanud pikka aega anda ei seletust ega nime. Noorena öeldi koolis ja kodus, et rohi ei ole teisel pool rohelisem ja ärge uskuge sellesse muinasjuttu. Soovitati ikka olla tore ning sõnakuulelik ja teha täpselt nii, nagu õpikutes kirjutatakse. Aga nali seisneb selles, et minu nooruses veedetud aastad välismaal näitasid seda, et tihti oligi rohi mujal rohelisem ja on paljudel juhtudel siiamaani. Kuid seda poleks ma kunagi teada saanud, kui ma ei oleks läinud kontrollima. Ja see otsija ning seikleja on siiamaani sügaval mu sees alles.
Viimase seitsme aasta jooksul olen rännanud läbi pool maailma, kujunedes läbi nende seikluste just selliseks, nagu olen praegu. Ja nagu nooruses, olen tegelikult siiamaani kõige õnnelikum teel olles. Olgu selleks mõni reis, uus kogemus, uued inimesed või uus õppetund elust. Olen aru saanud, et ega ma kunagi sinna ei jõuagi, aga vähemalt olen pidevas liikumises, mis hoiab mind elus ja värskena.
Vanusega on tulnud mõistmine, et see, mida olen taga ajanud, on vabadus. Vabadus kõikidest jamadest, mis meid seovad kätest ja jalust ning mis meile mitte midagi tegelikult ei anna. Mis muudavad meie igapäevaelu rutiiniks. Ma arvan, et paljud mehed nõustuvad minuga. Ent selleks, et oma elus vabadust saavutada, peab sul olema munasid. Suuri munasid, et eksida, sest kogemused tulevad tihti vaid sel teel.
Olen palju uurinud mehe väge, meheks olemist ja meheks elamist. Praegusel eluetapil üritan seda kõike ka reaalsesse ellu kohandada. Õpin ürgset mehelikkust segama tänapäevaste arusaamadega isaks ja kaaslaseks olemisest. Praegu pakub see mulle enim põnevust ning avastamisrõõmu, kuid kunagi ei tea, millal kõik tuttav tuleb jälle natukeseks maha jätta, elukaaslane ja laps seljakotti panna ning taas laia maailma rändama minna. Praegu aga olen õnnelik just siin, Eestimaal.
Kunagi oma kahekümnendate eluaastate lõpus ülikoolis õppides lausus üks väga lugupeetud professor: „Kui te ei ole ennast 30. eluaastaks leidnud ega tea, mida oma eluga peale hakata, siis te seda ka arvatavasti ülejäänud elu jooksul ei tee.“ Mida kuradit??? Kuidas saab öelda noortele täis elujõus, seiklushimu ja energiat pungil meestele, et kui sa nüüd paari aasta pärast ei tea, kes sa oled, siis sinust ei tulegi midagi. See hirm taoti koolis paljudele sisse ja paljud kustusidki sealsamas koolipingis. Kahjuks toimuvad sarnased loengud siiamaani paljudes õppeasutustes ja nii seesama koolipink sööbki meie noored mehehakatised ning siis lihtsalt lohisetakse elule järele ja käiakse uduste silmadega elu lõpuni ringi. Samal ajal pasundab ajakirjandus, et eesti mees on möku ja lödipüks ega saa eesti naisega hakkama. Kõige hullem on see, et ega keegi nagu midagi vastupidist ka ei väida.
Ma arvan, et nüüdseks olen vähemalt endale vastupidist tõestanud. Ma arvan, et ju see professor ei olnud leidnud ennast 30. eluaastaks ja ega ta arvatavasti ole leidnud siiamaani. Sest ta lihtsalt andis alla. Minu elu tegelikult alles algas 30-aastaselt. Enne seda ei teadnud ma mitte millestki mitte midagi. Ma olin poiss. Alles siis hakkas selginemine ja kasvamine meheks. Aga seda kõike läbi milliste seikluste ja raskuste. Läbi seikluste, mis viisid mind Lasnamäe narkourgastest Fidži paradiisisaartele ning Eesti korvpallisaalidest Sydney tippkohvikutesse.
See raamat sai kirjutatud põhjusel, et ehk keegi saab midagi mu elust või juhtumitest enda elus ära kasutada ja läbi selle ehk leiab midagi või kedagi lihtsamalt. Ärge kindlasti võtke kõike seda siin kui ülimat tõde, vaid noppige enda jaoks välja vaid vajalik ja pange enda jaoks sobivalt tööle. Siin on kirjas vaid minu lugu ja mõtted, mis on mind aidanud. Sinul on oma lugu.
Mulle on alati meeldinud rääkida asjadest lihtsalt ja otse. Nii, nagu need on. Aastaid rääkisid targad mehed lihtsatest asjadest hästi keeruliselt, sest siis paistsid nad välja veel targemad. Kuid need ajad on möödas. Tõeline oskus on rääkida lihtsatest asjadest veel lihtsamini, kui need on. Eks ma selle poole ka püüdlen.
Ma ei saa öelda, et olen nüüd oma lõpliku õnne ja rahu leidnud. Ma olen õnnelik, kuid otsin siiamaani seiklust ja kindlust samaaegselt. Eks see jää nii elu lõpuni.
Olen praeguseks aru saanud, et ühest elueast täitsa piisab. Kui oled õigesti elanud ja nautinud ja kui siis aeg on minna, oled õnnelik, et pääsed puhkama. Sest kõik on tehtud. Sa ei pea kümne küünega kinni hoidma oma hingamisaparaadist, vaid lahkud naeratades. Ja see on täiesti võimalik isegi siis, kui alustad oma raja käimist alles 30-selt, 40-selt või isegi 50-selt. Seda elu elad sa ainult ühe korra, nii et tee sõit võimalikult ägedaks.
Kes üldse on mees, millal saadakse meheks, millal ma võin öelda, et olen mees? Kes kurat oskab sellele küsimusele praegusel ajal Eestis vastust anda. Vanadel aegadel oli lihtne – olid kindlad asjad. Kes Vene sõjaväest tagasi tuli, oli mees. Siis oli aeg naine võtta, pere teha ja ülejäänud elu tööd rügada, et naine saaks kodus hakklihakastet ja kartulit vaaritada ning mees töö juures viina juua. Elu oli lihtne, sest ei teatudki muud viisi. Ei olnudki muud viisi.
Praegusel ajal on aga kõigil nii kiire, et kõike tehakse nii, et see ei kriimusta isegi pealispinda. Raamatuid loetakse kaasa mõtlemata, kõnelusi peetakse viisakusest, ilma kaasa kuulamata. Öeldakse asju mitte neid mõeldes. Tehakse asju ilma mõtlemata, kas need ka vajalikud või mõttekad on. Mõeldakse asju või keskendutakse asjadele ainult sellepärast, et keegi ütleb, et seda peab tegema. Ajast on kogu aeg puudu, aga kust seda aega võtta, ei tea, sest kõik nõuavad oma. Töö, pere ja muud tegemised.
Aga oled sa kunagi üldse mõelnud, kes sa oled – oled sa mees või oled veel poiss? Oled sa mees, kes vastutab ja kellele võib loota? Või oled veel poiss, kes otsib abi ja kindlust teiste silmadest?
Kuna kahjuks praegusel ajal ei ole enam mitte ühtegi märki või isegi rituaali, mis tõstavad sind poisiseisusest meheseisusesse, siis on tänapäeva meesterahvastel raske aru saada, millal peaks meheks hakkama või millal saadakse.
Kuskil tehtud uuringute kohaselt saavad poisid meesteks 30 ringis. Siis tuleb paljudel lõpp pidudele ja igal pool perse paljakskiskumisele. Muide, samas uuringus mainitakse, et tüdrukud saavad naiseks kuskil 26-aastaselt, sest siis peaks lõppema pidudel oma rindade paljakstõmbamine. Minu arvates on see kõik totaalne jama. Meheks saamist ei määratleta vanuse kaudu, sest vahel nimetavad ennast meheks 30-aastased poisikesed.
Näiteks ma tean väga palju 30-aastaseid ja vanemaidki meesterahvaid, mitte Mehi, kes oma naistest on lahku läinud. Koos naisega lõigati enda küljest lahti ka oma lapsed. Nendest ei hoolita, nendega ei suhelda ning neid ei toetata. Ma saan aru, et sa oma eksnaisega läbi ei saa – aga su enda lapsed? Kus su mehelikkus siin on, mees? Ja hiljem oma surivoodil nutetakse, et keegi ei ole kogu elu minust hoolinud ja olen väeti vana mees, kes sureb üksi. Siis on juba hilja nutta, siis peadki üksi surema.
*
Olen oma loengus mõnikord küsinud inimestelt, et mis nende arvates teeb poisist mehe. On välja pakutud, et meheks saadakse siis, kui on läbitud sõjavägi või ülikool. Saadud isaks või kolitud vanemate juurest välja. On pakutud, et meheks saad siis, kui teed oma esimese äpi või võtad esimese korterilaenu. Või oled aasta käinud Austraalias banaane korjamas. Pakkumisi on igasuguseid.
Hea näide vastutusest:
Kui Pärnusse sõites võtad kogu aeg kiirust maha sellepärast, et kardad trahvi
