võsukesi suveks karjaloomi kantseldama pakutakse. Tänapäeval ei tuleks taolist sorti laste suvine leivateenimisviis kellelegi mõttessegi! Ent ega tänapäeval ka loomakarju kuigi tihti kohata ei ole, nagu pole säilinud suurt midagi noist ontlikest talupidamistest, mis sada aastat tagasi Eestimaad oma jõukuse ja töökasvatusega kaunistasid.
Oma huviks leidsin ka muud põnevat sellest vanast kõnealusest Postimehest. Naata Naela mahlakast sõnakasutusest nõretavad jutukesed vääriksid ka nüüdisajal lugemist, kuid selle asemel toksin hoopis ümber oma vanaema kirja pandud mälestused, mille olemasolu kohta tema eluajal mul vähimatki teavet ei olnud. Sain neid esimest korda näha alles pärast tema eluküünla kustumist…
Alustan sellest, kui siia ilma tulin, 19. mail 1918. aastal. Sellest ei tea ma midagi. Ei mäleta. Küllap tegin esimest kisa nagu paljud teisedki. Oma ema õe käest kuulsin, et ma olevat sündinud nelipühi laupäeva ööl, vastu esimest püha. Niipalju sellest. Esimene mälestus on mul Lillemäe majast, mis asus Hageri kihelkonnas Harjumaal, Kohila vallas, Pahkla mõisast umbes 1,5 km Järvlepa järve poole, sealses rabas. Kojas oli meil lai riiul, seal seisis alati kartulikorv. Selles nägin ükskord ilusat sakilise seljamustriga ussi. Mina teda ei puudutanud, õnneks tekitas vastikustunde, olin ju siis alles kaheaastane laps, rumaluke.
Isa oli tol ajal Pahkla mõisa parun von Taube metsavaht. Lillemäe maja oligi metsavahi maja. Aegamööda on seal ka teisi elanud, mitte ainult metsavahid oma peredega. Meie aga elasime hiljem hoopis Raiesmaa talus, mis oli suurem hoone, rohkem ruumi ja elugi lahedam. Ka see oli nn metsavahi talu. Sellest ajast mäletangi, et tahtsin endale porgandipeenart! Tegingi peenrajupi valmis, aga kust porgandeid peale saada? Toalillel aspiraagusel olid kangesti porgandipealsete moodi varred. Eks siis lõikasingi lille nudiks ja torkisin varred otsapidi peenramulda. Sain ema käest vitsa. Olin siis umbes kolmene.
Ega suurt muud mäletagi… Ema nuttis tihti. Isa ju purjutas vahel, oli tujust ära ja tige. Eks sõbrad meelitasid pudelit tühjendama, nii said nad omale paremad raielangid.
Olin kolmeaastane, kui ema, Anna oli ta nimi, surma sai. Vist isa püssist kogemata, nagu teised rääkisid. Või mis seal juhtus? Ise ei mäleta.
Matust mäletan. Ema kirst oli lahtiselt kuuris. Inimesed laulsid, keegi luges, mina marssisin seinaäärsete palkide peal, kuni vanaema mu ära tõi, öeldes: „Segad, ema ei saa rahu…“ Hageri surnuaial viis peale kirstu muldapanemist Lohu Noevere peremees, Aaver Juhan, mind halli täku ja vankriga sõitma, et vaesele lapsele rõõmu valmistada.
NÕNDA siis lahkuski vanaema ema, Anna, siit ilmast kõigest kolmekümne kolme aastasena… Ja tõsi oli, et külajutud seda traagilist surmajuhtumit omakeskis agaralt veeretama kippusid, aastakümneid hiljemgi, nii et ka mina lapsena neid kuulsin. Suitsust suitsu levis peamiselt kaks versiooni. Üks neist pajatas ei muust kui tahtlikust tapmisest ehk teisisõnu – mõrvast. „Priidik olla viie paiku varavalgel kodu tulnd, üle lävepaku astund, otse une päält linade vahelt oma vaesekese naise maha kõmmutand! Ega’s kirikus antud vandest teisiti pääse! Priidikul ju sootuks teine kallim! Vangi meest ei pistetud, laps ju alles pisi… Kellel orbusid veel vaja? Neid niigi igal pool, kõik nad riigi pidada!“
Teine versioon oli veidi halastavam: „Eks Priidik puhastand oma kaheraudset, ta ju metsavaht! Püss korraga lahti kõmatand! Kuul aga kogemata otse Anna südamesse, kes kah parasjagu lähedal toimetamas. Vaeseke sündmuspaigas nii oma otsa leidiski… Kongi ei pistetud Priidikut seepärast, et ega ta meelega… Õnnetus!“
Kuidas aga tegelikult tema ema suri, ei teadnudki mu vanaema oma elupäevade lõpuni. Sellistest „kahtlastest“ asjadest vaikiti, vaikis ka vanaema isa, Priidik. Kui vanaemaga sellel kurval teemal vahel arutasimegi, jõudsime alati samale järeldusele, et küllap tõde kuskil kahe loo vahel kõigub.
Et nii tõepoolest ka oli, ilmnes alles pärast vanaema surma tõelise „täistabamusena“ nähtamatute dimensioonide poolt, ehk täpsemini öeldes – suguvõsa uuringu kaudu. Arhiiv tõi päevavalgele selle loo kolmanda, näib, et vettpidavaima versiooni, tookordsete uurimisorganite poolt ka kinnitatuna!
Kuid laskem jutustusel veereda oma loomulikku rada…
LAPSE „PÕLVED“
ENNE KUI KUUS KUUD LEINAAEGA TÄIS SAI, võttis isa uue naise. Tuhala külast, Koplimetsa jõuka päristalu tütre, Leena. Nüüd oli meie elu jälle jõudsamalt edenemas, naisinimene majas, ning polnud tarvis minul üksinda pisilapsena kodus olla ega ka isal mind aina naabrite juurde järelvaadata viia.
Oskasin varakult lugeda, ammu enne kooli. Tean, et esimene raamat, mida lugesin, oli lastele mõeldud „Lõhkiläinud Kolumats“. Oli kole raamat, minu lapsemeele jaoks. Jäin kartma pimedaid nurki, ahju ja soojamüüri tagust, ja pika maja otsas olnud rehealust.
Ka minul, Siiril (nagu vanaema väidetavalt taevatähe Siiriuse järgi mulle nime olla andnud), meenub oma lapsepõlvest esimese „koleda raamatu“ kogemus. Tookord võisin olla kolmene umbes, kui ema ja isa olid tellinud meie pere lastele ajakirja Täheke.
Mida tolleaegse Tähekese kohta tänapäevasele inimesele tutvustuseks öelda? Kui see ajakiri alates 1960. aastast ilmuma hakkas, oli esimese numbri saatesõnaks väikseile rõõmsaile särasilmseile kirjutatud järgmised tervitusread:
„Tere, tüdrukud ja poisid! Mina olen teie uus sõber. Ja nimeks on mul „Täheke“.
Aga missugune täheke ma siis olen? Kas see täheke, mis on raamatus ja mida vanaema ilma prillita lugeda ei näe? Ei, see täheke ma ei ole. Kindlasti arvab nüüd mõni, et ma olen see täheke, mis selgel õhtul taevas särab. Ei, ka see täheke ma ei ole. Aga missugune siis? Ma olen hoopis see täheke, mida oktoobrilapsed rinnas kannavad. Ma olen punane täheke ja mul on viis nurka. Aga keskel on mul üks pilt. See on pilt Leninist, kui ta oli alles väike poiss.“
Peale Lenini pildi ning muude ärksusele meelitavate mõttetulukeste avaldati selles ajakirjas alates 1970. aastate algusest ka järjejuttu „Kessu ja Tripp“. Nagu mäletan. Ja mäletan vägagi hästi! Kuigi seda ma nii täpselt ei mäletagi, miks ühest ajakirjanumbrist alates korraga paaniliselt Trippi kartma hakkasin. Elasime tol ajal mereäärses Vääna-Viti kandis, männimetsas. Pelgasin mis kole, et äkki võib mõne puu tagant Tripp välja karata, see ebamaine kiuslik vibalik… Kes ta tegelaskujuna päriselt oli, ei teagi ma tänaseni, pole võtnud uurida. Igatahes võttis hirm mul mõnu metsas mängimisest pikaks ajaks.
Ühesõnaga, kannatasin karmi Tripi-foobia all, kuni lõpuks ema asjast aimu sai ning mu paanilisi kujutelmi Kriimsilmse Kassiga kavalalt leevendama asus. Et istuvat kuuse all kännu otsas selline tore pehme kiisuke, kes õpetavat lapsi lugema, ise sealjuures käpaga lastele pai tehes. Vaat just see unistus pehmest kassikäpa-paist mind tookord Tripi-jamast välja tõigi! Kasvas meil otse kodumaja läheduses männimetsa samblase raja veerel üksik uhke kuusk, nagu kirik keset küla. Ja kuuse ees veel vana känd! Kui see õilis puu kasvõi eemalt mulle nägemisulatusse juhtus, ei kartnud ma Trippi enam. Kuni lõpuks ta unustasin. Kuigi tänaseni on silme ees üks pilt Tähekesest, kuidas Tripp oma laial irvel puu tagant välja vahtis… Tõtt-öelda – ega ma seda ajakirja sirvima enam kippunud, ei saanud seda ükski vägi mind tegema ka kooliajal.
Teiseks samasuguse mõjuga raamatuks osutus „Suur Tõll“. Jüri Arraku illustratsioonid selles raamatus olid niivõrd jõuliselt tuulised, et ma ei suutnudki kaasi avada. Ükskord jäin nii kaheksa-üheksa-aastasena raamatukogus üht pilti nagu tardunult jõllitama, nagu oleks mingi hoovus mind otse meditatiivseisundisse põrutanud.
