aastat, enam-vähem.»
«Milline Phobos tänapäeval on?»
«Ikka veel Marsi orbiidil.» Ta manas näole naeratuse. «Ikka veel pommiauk.»
«Sa pole muutunud.»
«Sina ka mitte.»
Vargovic ei leidnud sõnu. Tema pilk langes tunnelike väljapaneku infotahvlile. Ta luges hajameelselt, et tunnelikud on nooruses liikumisvõimelised, aga muutuvad täiskasvanuna paikseks, nende kargud paksenevad väävlist, kuni nad stalagmiitidena maasse juurduvad. Surres lagunevad pehmed kehad ookeani laiali, kolm jalga aga jäävad alles ja moodustavad aktiivsete tunnelite ümber kõhedalt korrapäraseid oranžide okaste puhmaid.
«Oled närviline, Marius?»
«Sinu kätes? Vaevalt küll.»
«Õige suhtumine.»
Nad ostsid sealtsamast lähedalt masinteenrilt kaks kruusi mokat ja tulid tagasi tunnelike väljapaneku juurde, pealtnäha lobisema. Indoktrinatsiooni ajal oli Cholokile õpetatud võtmefraasi kolm. Koodi abil sai primaarsesse vestlusse lisada sekundaarset informatsiooni, valides hoolega sõnade järjekorda, kõhkluspause ja lauseehitust.
«Mis sul on?» küsis Vargovic.
«Näidis,» vastas Cholok – see oli lihtne ja arusaadav sõna, mis ei vajanud keerukat edasiandmist. Aga järgneva edastamiseks kulus peaaegu viis minutit, ballastiks rida pikalevenivaid meenutusi Phobose-aastatest. «Väike hüperteemandi kild.»
Vargovic noogutas. Ta teadis, mis on hüperteemant – topoloogiliselt keerukas ühtepõimunud fullereenitorukeste kogum, mis sarnanes struktuurilt tselluloosile või kitiinile, aga oli tuhandeid kordi tugevam. Selle kunstliku omaduse andis mingi piesoelektriline trikk, mida Gilgamesh ei teadnud.
«Huvitav,» lausus Vargovic. «Aga kahjuks mitte piisavalt.»
Naine tellis veel ühe moka ja tühjendas vastates kruusi. «Kasuta oma kujutlusvõimet. Ainult Demanarhia oskab seda sünteesida.»
«Aga relvana on see kasutu.»
«Oleneb. Peaksin sulle ühest rakendusviisist rääkima.»
«Millisest?»
«See hoiab linna vee peal – ja ma ei mõtle majanduslikult. Kas sa tead Buckminster Fullerit? Ta elas umbes neljasaja aasta eest ja uskus, et absoluutset demokraatiat on võimalik saavutada tehnoloogiliste vahenditega.»
«Narr.»
«Võib-olla. Aga Fuller leiutas geodeetilise võre, suletud allotroobi, mis annab fullereenimolekulile struktuuri. Linn võlgneb talle tänu kahe asja eest.»
«Säästa mind loengust. Kuidas hüperteemant asjasse puutub?»
«Ujukmullid,» seletas Cholok. «Need ümbritsevad linna väljastpoolt. Igaüks on saja meetri laiune hüperteemandist sfäär, vaakum sees. Saja meetri laiune molekul, sest iga sfäär koosneb ühest lõputust torufullereeni ahelast. Mõtle sellele, Marius: molekul, mille sisse mahuks terve laev.»
Kui Vargovic seda seedis, luges osa temast endiselt tunnelike infosedelit: nende biokeemias oli palju sarnasusi selgrootute ussidega, kes elasid Maa ookeanide tunnelites. Tunnelikud jõid oma lehtrite kaudu vesiniksulfiidi, mida kandis edasi modifitseeritud hemoglobiin, kuni see läbis bakterikultuuriga täidetud organi nende koti alumises osas. Bakterid lõhustasid ja rikastasid vesiniksulfiidi, tootes sellest glükoosisarnaseid molekule. Glükoosianaloog toitis tunnelikku ja andis talle elu, võimaldas vahetevahel tunnelis aeglaselt ringi liikuda ja isegi mitme tunneli vahel ujuda, kuni loom täiskasvanueas maasse juurdus. Vargovic luges selle uuesti üle, sest talle oli midagi meenunud: mitu kuud tagasi saatis krüptoanalüüs talle mõistatusliku vahelt lõigatud sõnumi, mis puudutas Demanarhia plaane integreerida tunnelike biokeemia mõnesse suuremasse looma. Hetkeks tundis ta kiusatust seda Cholokilt otse küsida, aga otsustas siiski teema sobivama hetkeni peast tõrjuda.
«On sul mulle veel teavet?»
«Neid sfääre on kakssada. Need täituvad ja tühjenevad nagu põied ja hoiavad C-A-d tasakaalus. Ma pole kindel, kuidas tühjenemine toimub, tean ainult, et see on seotud piesoelektrilise voolu muutmisega torukestes.»
«Ma ei saa ikka aru, miks Gilgameshil seda vaja läheks.»
«Mõtle. Kui sa saaksid näidise Ganymedesele saata, leiaksid nad ehk võimaluse seda rünnata. Vaja oleks vaid molekulaarset agenti, mis tekitaks fullereeniribade vahele avad, kust pääseks läbi veemolekul või midagi muud, mis piesoelektrilist jõudu takistaks.»
Vargovic jälgis äraolevalt, kuidas üks kalmaarilaadne kiskja tunneliku kotist tüki näris. Kalmaari veres voolas kaht sorti hemoglobiini: üks kandis hapnikku, teine oli mõeldud vesiniksulfiidi jaoks. Nende verd ajasid ringi glükoproteiinid ja hapnikurikkast keskkonnast väävlirikkasse ujudes võisid nad ainevahetust muuta.
Ta pööras tähelepanu jälle Cholokile. «Ma ei suuda uskuda, et tulin nii kaugele ainult… süsiniku pärast?» Ta vangutas pead, põimides oma liigutuse nende vestluse primaarsesse narratiivi. «Kuidas sa selle kätte said?»
«Lõpuselisega juhtus õnnetus.»
«Räägi edasi.»
«Ühe mulli lähedal toimus plahvatus. Mind määrati lõpuselist opereerima. Pidin temast palju hüperteemanti välja lõikama. Mul polnud raske paar kildu kõrvale panna.»
«Kui ettenägelik sinust.»
«Kõige keerulisem oli veenda Gilgameshi sind saatma. Eriti pärast Maunciple'i…»
«Ära tema pärast muretse,» tähendas Vargovic oma kohvi uurides. «Paks tõbras ei jaksanud lihtsalt piisavalt kiiresti ujuda.»
Operatsioon toimus järgmisel päeval. Ärgates oli Vargovici suu purukuiv.
Ta tundis end imelikult. Teda oli selle eest hoiatatud. Ta oli isegi rääkinud patsientidega, kes olid Gilgameshi eksperimentaallaborites sarnaseid protseduure läbinud. Nad ütlesid, et ta tunneb end haprana, nagu poleks pea enam piisavalt kindlalt keha küljes. Aeg-ajalt kaela riivavad külma õhu vood ainult süvendasid seda tunnet.
«Sa võid rääkida,» lausus Cholok valges kirurgirüüs tema kohale kummardudes. «Aga kardiovaskulaarsed modifikatsioonid ja muudatused sinu kõripiirkonnas panevad hääle pisut veidralt kõlama. Mõned lõpuselistest tunnevad end mugavalt ainult omasugustega suheldes.»
Vargovic tõstis käe silme ette ja uuris sõrmedevahet katvaid poolläbipaistvaid lesti. Tema peopesa kahvatus nahas oli tumedam laik: näidis, mille Cholok oli sinna jätnud. Ja teine teises käes.
«See õnnestus, eks?» Vargovici hääl kõlas peenikeselt. «Ma saan vee all hingata.»
«Ja õhus,» lausus Cholok. «Kuigi peaksid märkama, et tõeliselt kurnav tegevus tundub nüüd loomulik ainult vees.»
«Kas ma võin liigutada?»
«Muidugi,» lubas naine. «Katsu püsti tõusta. Oled tugevam, kui tundub.»
Ta tegi nagu öeldud ja kasutas aega ümbruse silmitsemiseks. Tema pea külge oli kinnitatud närvimonitor. Ta oli alasti eredalt valgustatud taastumisruumis, mille üks klaasist sein jäi avaookeani poole. Samas kohas, kust Cholok
