Iris ei vasta. Ta saadab riiulitest välja hüpanud raamatute poole teele taastamissõnad. Võlujõud lendab popkorniteradena ta sõrmeotstest laiali. Tal pole vaja isegi pingutada. Raamatud tuhisevad oma kohale tagasi.
Üks raamat põrkab vastu tema kätt. Kui Irise sõrmeotsad seda puudutavad, juhtub midagi imelikku. Ta läheks nagu pooleks sekundiks raamatusse sisse. Ja kui see temast eemale lendab, teab ta hoobilt kõike, mis seal kirjas on. Raamat räägib võlupuudest. Hetkega teab ta täpselt, kuidas need puud välja näevad, millised võluomadused neil on ja millises maailma osas need kasvavad. Pauh, nii lihtsalt see käiski. Põhjuseks on hõbemao võlujõud.
Teised tema ümber muudkui vadistavad. Ent tal pole nende jaoks aega.
Kivilaual puuris üürgab kassimütsiga paharet:
„VARJUGE!”
Iris imeb oma juukselokki, millel on veel veidi hõbemao pisaraid. Võlujõud saab peagi otsa.
Tänu hõbemaopilgule näeb ta raamatukogu maagilist kaitset. Ta taipab nüüd, kuidas see toimib. Kaitse ripub esemete vahel nagu helendavatest niitidest ämblikuvõrk. Võluniidid on ühendatud seinu ja lage katvaks suureks võrguks. Esemed, millele võrk kinnitub, pole kuigi tähelepanuväärsed. Raamist irdunud väike peegel, tolmune linnutopis, mõranenud klaaspudel ja veel umbes kakskümmend muud säärast asja. Iris taipab nüüd, miks Estrid ja Magnar kogu aeg korrutavad, et midagi ei tohi oma kohalt liigutada ega raamatukogust välja viia.
Iris näeb, et esemed ühendavad vanu kaitseloitse kõigi tavaliste Mariefredi inimeste jõuga. Iga kord, kui keegi midagi sõbralikku ja head teeb või ütleb, muutub kaitse tugevamaks. Ainuüksi siis, kui keegi lausub sõna „fred”[1.] linna nimes MarieFRED, tugevdab see kaitset. See on nagu inimeste headusest ja loitsust koosnev komposiitliim. Üheskoos on see uskumatult tugev. Lihtne ja nutikas maagia.
Esemed toimivad seega nagu võrgu riputuskonksud, aga samas ka nagu linnaelanike jõudu vastu võtvad antennid. Kui Iris nüüd järele mõtleb, siis näevad kõik esemed väga kulunud ja katkised välja, võib-olla isegi veelgi kulunumad kui siis, kui ta esimest korda raamatukogusse tuli.
Ent nüüd on kiire, sest must nõid on Mariefredi koolist lahkunud ja teel siiapoole. Iris tunneb seda. Ja hõbemao võlujõud jääb Irises üha nõrgemaks.
„Loomulikult!” ütleb Iris valjusti.
Ta teab nüüd, kuidas raamatukogu maagilist kaitset tugevdada. Tal tuleb vaid …
Samal hetkel kostab tema selja tagant PIRAKI!
1 Fred rootsi k rahu. Tlk. [ ↵ ]
285. peatükk
Sa igavene reetur!
KÕIK VÕPATAVAD, KUI keelatud raamatute riiul PIRAKI! põrandale kukub.
Keelatud raamatud visklevad lukustatud riiulis, justkui püüaksid nad sealt välja pääseda.
Paharet raputab puurivarbu ja huilgab erutunult järjest uusi sõjaväelisi käsklusi.
Alrik, Viggo, Estrid ja Magnar karjuvad. Ühiste jõududega upitavad nad riiuli uuesti püsti.
Iris selles ei osale.
Ta seisab täiesti liikumatult ja tunneb, kuidas keelatud riiuli raamatute olemus talle külma tuuleõhuna vastu tulvab. See puhub ta pähe uue mõtte.
Äsja mõtles ta: ma tean, kuidas maagilist kaitset tugevdada. Ent nüüd mõtleb ta: aga miks ma peaksin seda tegema? Ma olen siin võõras. Must nõid tahab maailmas kõige võimsamaks saada, aga hoopis minul on see võimalus. Nüüd ja kohe. Tänu hõbemao jõule suudan ma vaid raamatuid puudutades neist kõikidest teadmised endale saada. Täpselt nii, nagu juhtus tolle võlupuude raamatuga. Ma jõuan raamatukogus kõiki raamatuid puudutada, enne kui hõbemao jõud otsa saab.
Minust saab kõige targem nõid kogu maailmas. Ühe hetkega. Ma ei pea selleks isegi vaeva nägema. Mul ei tarvitse muudkui õppida ja õppida, kuni silmad suurest väsimusest justkui liiva täis lähevad. Ta on pidevast töörabamisest nii väsinud. Ta ei ole sauakandja. Miski pole talle kunagi kergelt kätte tulnud. Ta nägi vaeva oma sõrmede treenimisega. Painutas neid nii imelikku asendisse, et see tegi lausa valu, harjutas neid kiiresti liigutama. Aga enam pole tal vaja seda teha.
Kui ma otsustan raamatukogu teadmised endale võtta, käib edaspidi kõik kergesti, mõtleb ta. Iga viimane kui nõiaraamatukogu avab mulle oma uksed. Minust saab kõige austusväärsem, kõige targem. Kogu maailma võlukunsti asjatundjad järgnevad mulle ja küsivad minult nõu.
Aga tal tuleb kohe valida. Jõust ei piisa nii raamatukogu kaitse tugevdamiseks kui ka selle teadmistest osasaamiseks. Tuleb valida üks kahest.
Ma pean iseennast päästma, mõtleb ta. Muidu ei näe ma Gloriat võib-olla enam kunagi.
Oh, kuidas ta oma väikesest õest Gloriast puudust tunneb! Õele mõtlemine teeb valu nagu südamesse löödud nuga.
Pärast seda, kui ma olen kõik raamatukogu tarkused endale võtnud, võin ma sellele ju tule otsa panna, mõtleb Iris. Niimoodi ei saa must nõid seda oma valdusesse. Kas see polekski kõige parem lahendus? Jah, muidugi!
Siis näeb ta teravat sähvatust. Irise hõbemaopilk pöördub tema kõrval postamendil seisvale suurele klaaskuulile. See on ennustamiskuul. Enne oli selle sisemus ähmaselt hall. Ent nüüd on klaaskuul täiesti selge ja läbipaistev. See sätendab ja läigib. Kuuli sees näeb Iris midagi liikumas.
Loomulikult, hõbemaol on ju ka ennustajavõimed, mõtleb Iris. Ta suudab näha kõike varjatut.
Ta astub uudishimulikult sammukese lähemale ja ahmib õhku. Klaaskuuli sees näeb ta oma noorema õe nägu.
„Gloria!” sosistab Iris ja paneb käe ettevaatlikult klaaskuuli peale.
Ent Gloria ei ole teda nähes sugugi rõõmus. Ta ütleb:
„Kas sa oled selline, kes alati ainult iseendale mõtleb?”
„Ei! Miks sa nii ütled?” küsib Iris.
„Algul jätsid sa maha minu, oma noorema õe. Ja kas nüüd kavatsed sa ka oma uued sõbrad maha jätta?”
„See pole üldse nii!” sõnab Iris. „Kuula mind …”
„Mis sorti nõid sa õigupoolest oled?”
„Sa ei saa aru,” ütleb Iris.
Keegi võtab tal käsivarrest kinni.
Klaaskuuli sisemus muutub mustaks. Nagu oleks keegi lambi kustutanud.
„Iris, kuidas sinuga on? Kellega sa räägid?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте
