e alt="cover" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_de2831bcg56c3p5d1bs99e7o43b4ac062560.jpg"/>
ISBN 978-9949-7252-0-5 (epub)
Armas lugeja!
Sinu käes on kogumik minu artiklitest ja postitustest, mis on varem ilmunud erinevates allikates, enamasti blogides “Minu ilus elu maal” ja “Pere ja Kodu”, kuid ka ajalehes Nelli Teataja ning ajakirjas Saladused.
Nende kirjutiste ühine joon on mõtisklused elust ja elamisest koos lastega. Juttu tuleb sünnist ja surmast, rahast ja ajakasutusest, väärtustest ja vääritimõistmistest ehk väga erinevatest teemadest, mis kokku ongi elu. Kuigi algus on pigem kurvameelne, on lood kokkuvõttes siiski pigem edasiviivad.
Kogumikku valisin need kirjatükid, mida ka nüüd lugedes tundsin, et olen oma mõtetega nõus. On normaalne, et inimene kasvades ja arenedes vahel ka iseenda varasematest mõtetest eemaldub. Nende mõtisklustega olen ma aga jätkuvalt igati nõus.
Loodan väga, et Sinagi leiad siit endale mõtteid, mis aitavad mõne küsimuse selgemaks mõelda või mingil teemal oskuslikumalt edasi minna. Kõiki teid ei pea me ise läbi käima. Aegajalt on kasu sellest, kui keegi teine on käinud, ning tasub õppida tema vigadest ja kogemustest. Just seepärast saigi see kogumik kokku pandud!
Mõnusat mõtisklemist!
Heade soovidega
Heli Künnapas
Matused määravad ajakasutuse (21.06.2015)
Eile matustel mõtlesin loomulikult lastele… ja kõigile surnutele. Oma surnutele. Ehk inimestele, kes on minu elust viimastel aastatel lahkunud.
Minu jaoks on matused sündmus, kuhu alati minnakse, kui on kutsutud. See on viimne austusavaldus lahkunule… ja veel olulisem – meeldetuletus edasielajatele, et meil on veel oma tee lõpuni käimata, meil tuleb veel teineteise jaoks olemas olla, meil tuleb veel mõned leheküljed oma eluraamatusse kirjutada. Rääkimata sellest, et matustel kohal olemine annab omastele kinnitust, et lahkunu oli paljudele oluline.
Samas ei käi ma enam aastaid ühe inimese matustel. Kirikusse sisse astudes ja kirstuni kõndides tunnen selles kõiki oma lahkunuid. Ja nii voolavadki mu pisarad kõigi mu kallite pärast, kes viimastel aastatel on läinud. Jah, mul oleks neid ikka veel oma ellu vaja. Samas tean, et elu läheb edasi ka ilma nendeta. Kuidas siis muidu. Elu peabki edasi minema. Jah, ma tahan isekalt öelda, et neil oli vara lahkuda… Aga kelle jaoks vara? Minu jaoks? Aga sel juhul on see minu mure, kui mina jätsin õigel ajal midagi tegemata või ütlemata. See on minu õppetund, et kalleid inimesi tuleb paremini hoida. Mul on viimastel aastatel olnud korduvalt põhjust mõelda, kas mina olen oma kallite jaoks teinud kõik, mida olen tahtnud? Kas ma olen valmis, kui keegi mu lähedastest ootamatult lahkub? Või kui ma ise lahkun? See on meie kõigi jaoks reaalsus, et me ei tea oma aega. Aga alati on võimalus kallitega olla täpselt nii armas ja hooliv, kui sa tahad… mitte jätta häid sõnu õhku, et „küll jõuab järgmisel korral hoolida!“ Millisel järgmisel korral?
Enne matuseid ajakirjanikuga kohtudes rääkisin ka, et ma ei ole kunagi suutnud raha ega asju tohutult tähtsustada. Minu jaoks on olulised inimesed. Ma ei taha oma lähiringkonda inimesi, kes on olemas headel aegadel, kuid keerulistel mitte. Mõttetu on sellistele inimestele oma aega raisata, sest nii jääb tegemata ja märkamata, kelle juures ma tegelikult peaks olema. Aeg… aeg on ainus asi, mida meil on, ning seda valedele inimestele ja tegemistele raisates raiskame kõike, mis meil on.
Küsisin eile surnuaias ühelt vanemalt proualt, kas matused lähevad aastatega lihtsamaks. Ta oli just öelnud, kuidas paari päeva pärast on tal juba järgmisele minna. Vanaproua raputas nukralt pead. Tegelikult sain juba kirikus aru, mida ta mõtleb, sest ma jõudsin teenistuse ajal hüvasti jätta kõigi oma lahkunutega. Jälle. Nii, nagu ma viimasel ajal igal matusel olen teinud. Seega tean, et ikka veel leinan oma lahkunuid. Ma pole leinamise kohta palju lugenud, kuid usun, et minu leinamine on eluterves faasis – olen tänulik kõigile oma lahkunutele selle eest, mida nad mulle siia ellu on andnud. Tunnen ennast nende kõrval nõrgana, sest tean, kui tugevad nad kõik olid. Tean, et kui nemad suutsid, suudan mina ka.
Ma lähen matustele ja surnuaeda alati hea meelega, sest see annab võimaluse leinamises sammu võrra edasi liikuda, mitte oma leina kapselduda. Mõnikord on leinamises edasi liikumiseks vaja lihtsalt meenutusi ühisest ajast, mõnikord on vaja suures koguses pisaraid valada… Igal juhul ei ole vaja kurbust peita, vaid sellega tegeleda.
Eriarvamusi on tekitanud ka laste osalemine matustel. Mina pean väga õigeks, et vähemalt lahkunu kõige lähedasemad lapsed on kohal. Üks asi on see, et lapsed peavad teadma, et sünd ja surm on elu normaalsed osad. Nii nagu kogu ülejäänud sinna vahele jääv aeg. Teiseks tuletab laste nägemine teravalt meelde, et elu läheb edasi. Meis kõigis, kes oleme olemas just tänu sellele, et enne meid on inimesi elanud… ja surnud. Samuti võib õnnelik olla, et mõned inimesed ikka surevad ka, sest kes meist oleks huvitatud, et kõik inimesed läbi aegade igaveseks elama jääks? Las see jääb mõne õudusfilmi teemaks.
Matusel saan iga kord teravalt aru, miks meil on täpselt nii palju lapsi, kui on… ja mitte ühtegi vähem. Sest kui meid ühel päeval pole, on nemad üksteise jaoks see pere, kes maha jääb. Selle parimaks illustratsiooniks ilmus ka eile mu silme ette pilt mõni aasta tagasi toimunud Rootsi kirikuõpetaja Gunnari matustest, kus tema seitse last seisid reas kirstu ees ja laulsid oma lahkunud isale. Loomulikult kogu mitmesaja külalisega kirikutäis rahvast nuttis… Ja see pilt ajas mind ka eile (ning ajab ka edaspidi) nutma. Seda pilti näen ma uuesti ja uuesti vähemalt igal matusel, aga ka muudel aegadel. Samal ajal on just see üks piltidest, mis on mu tegemistele läbi aastate suuna andnud.
Nii ongi matustel hea järele mõelda, kas ma kasutan oma aega nii, nagu tahaks. Kas ma olen nende inimestega, nendel sündmustel, teen neid asju, mida tahaksin teha siis, kui oleks mu viimane päev? Me saame otsustada suure osa asjade üle oma elus. Nii saan mina öelda, kuidas tahan oma aega kasutada. Mina saan oma aega mitte raisata. Sina ka!
Mees, kus su lapsed on? (27.06.2015)
Kui tihti me seda küsimust kuuleme?
Ikka küsitakse naiselt, kus ta lapsed on. Näiteks pidin täna hommikul tööle minnes jälle sellele küsimusele vastama. Samuti korduvalt eile päeval. Jah, viimaste päevade töö on see, et oleme erakonna telgiga Hansapäevadel ja suhtleme rahvaga (= oleme poliitikud). Kui käin mõnel kohtumisel, koolitusel, kirjutan raamatut või artiklit, ikka küsitakse minu käest, kus mu lapsed on. Aga kui tihti küsitakse laste isa käest tööpäeva hommikul, kuidas ta täna tööle tulla sai, kuhu ta lapsed pani?
Viimasel ajal aktuaalseks muutunud islami teema taustal võime Eestis väga rõõmustada – meie naiste positsioon on hea. Võime turvaliselt üksinda tänaval kõndida, saame vastavalt oma soovidele ja võimetele kõrgharidust omandada, me võime rasedana uhkelt oma kõhuga eputada, soojal suvepäeval (ja soovi korral ka talvel) seeliku ja paljaste õlgadega käia, töötada ja edukad olla valitud ametis (olgu see kasvõi rasketehnika elektrik) jne. Aga kõige selle taustal tundub ikka liiga tihti, et lapsed on vaid naisel. Isegi kui mõlemad pooled peres töötavad, on pigem naise mure, kuidas laste kõrvalt tööle jõuda.
Ma saan aru, et selline suhtumine on jäänud varasemast ajast, kui naised olid kodus ja mehed hoolitsesid sissetuleku eest. Aga juba ammu ei ole mehed pere ainsad mammutikütid. Need ajad on möödas. Nii tuleb ka koduseid töid jagada.
Peretöödes on see reegel, et tööd teeb see, keda see häirib. Teiste kallal ei ilguta. Selle mõtte sain paar aastat tagasi ühe Eesti tunnustatud (mehest) koolitaja käest ja see töötab. Kui on asju, mida üks või teine pool paremini teeb, siis nii ka kokku
