ausad – kes veel mu elus on suutnud mind nii pikki aastaid piinata, kui ma ise? Mitte keegi. Kui keegi on ka üritanud, siis ma olen ära jalutanud. Nii ju tehakse, kui on valus ja paha. Jalutad minema. Ei vaata selja taha… Aga enda eest ei põgene ja vead oma koormat kaasas.
Mul oli täna tõsine kodust väljas olemise päev. Üle kaheteistkümne tunni lihtsalt niisama ära olla (ok, tegelikult käisime väiksemate lastega kella 16 paiku pooleks tunniks kodus lõunat söömas). See tähendas, et ma sain plaanimatult ja plaanitult paljude inimestega rääkida. Nii sattusid korraga mu ette minevik, olevik ja tulevik. Nii, kuidas seda juhtisid teised inimesed.
Ülipositiivne oli, et mitu inimest teatasid eri aegadel ja kohtades ülevoolavate sõnavõttudega, kuidas neile mu raamatud meeldivad. Et pidavat olema hästi ja andekalt kirjutatud. Et jätkuks mul ikka päevi… aastaid, et edasi kirjutada. Teate, mis ma sellise kõne peale vastan? Ütlen aitäh! Ei hakka ütlema, et „ah, mis nüüd mina!“. Jah, ma tean, et mul on kirjutamises areneda. Aga samas tean, et see on oskus või anne, mida ma pole ise valinud, endale kusagilt riiulist võtnud. Nii ütlengi aitäh ja arendan oma oskust edasi, mitte ei hakka väitma, kuidas see on „mitte midagi!“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
