mage target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_57132807o9b82h5fcfoa3a5w85afa52d8b88.jpg" alt="cover"/>
Toimetaja: Laura Nirgi Kujundaja: Liis Karu Heli Kirjastus, 2018 Rohkem infot: www.helikirjastus.ee Jutustus “Hurmava Horvaatia embuses” on fiktsioon. Kõik sündmused ja tegelased on välja mõeldud ja igasugune kokkulangevus reaalse eluga on juhuslik ning tahtmatu. Trükis: pehmed kaaned ISBN 978-9949-7208-5-9 Elektrooniline väljaanne: võrguväljaanne: e-pub ISBN 978-9949-7208-6-6 (epub) Koguteose ISBN 978-9949-9881-0-5
Pühendatud mu kallile isale, kes on alati minu seiklushimu ja reisikirge toetanud
1.
„Ainult loll võtab reisimise jaoks pangalaenu!”
Vaatan oma abikaasat, kes selle suurepärase majandusteadaande mulle näkku lajatab. Mida tema ka teab? Ta pole isegi Soomes käinud. Pelgalt teise linna sõit on temale juba paras ettevõtmine. Mõelda vaid, peab oma mugavast tugitoolist päevaks või paariks loobuma. Arvutisõltuvusest ma üldse ei räägigi. Isegi ei mõista, kuidas ma varem pole aru saanud, milline mõttetu ja mandunud tegelane mu oma abikaasa on.
„Kui loll, siis loll,” ei oska ma muud Kasparile vastata.
Olin talle just teatanud, et lähen kuu aja pärast Horvaatiasse ja loomulikult uuris ta, kuidas mul selleks üldse raha on. Ei olegi minu raha, panga raha on. Ja mis siis? Paljudel on laenud ja krediitkaardid, nii elataksegi. Muidu jäädki oma näruseid sente säästukontole koguma. Parem juba elada nüüd ja praegu, ja pisut panga abiga. Iga kuu natuke rohkem tagasi maksta on võimalik, pealegi sain töölt veidi palgakõrgendust. Tööd muidugi ka rohkem. Igaks juhuks ei ole ma seda Kasparile maininud. Ta nagunii hakkaks planeerima, millele tema minu raha kulutaks. Minu raha! Tema ostaks ilmselt kallemaid sigarette. Või pargiks auto kesklinnas suvalisse kohta, muretsemata parkimiskontrolöride pärast. Või vajutaks järgmisel korral kiirteel jälle gaasi põhja, sest pole muret trahvi pärast – raha ju on!
Ma ei viitsi Kasparile üldse seletamagi hakata, milline vajadus mul uue keskkonna ja seikluste järele on. Ta ei saaks sellest nagunii aru. Tema elu keerleb vaid marsruudil töö-kodu-televiisor-arvutimängud ja kõrvalekaldeid seal ei toimu. Ma ei mäleta, millal me viimati kinoski käisime, väljas söömas käimisest rääkimata. Külla ta minna ei taha, külalisi kutsuda mina ei tihka. Pidevalt närviline ja vindisena ropendama kippuv abikaasa pole just parim aksessuaar diivanil, kui mina oma sõbrannadega naistejutte rääkida proovin.
Nii ei hakanud ma üldse välja pakkumagi ideed koos puhkama minna. Ei viitsinud seda kirumist ja räuskamist kuulata. Õnneks lubab ta mul rahumeeli üksi igal pool käia. Kui teda ei torgita, ei sega tema ka teisi. Vaatab aga rahumeeli oma mõttetuid telesaateid ja mängib ajuvabu arvutimänge.
Miks just Horvaatia? Kohti, kuhu minna soojust nautima, on ju palju. Eks oli mulgi hulk ideid peas, ent õige sihtkoha leidmisel tuli pisut pead murda. Käisin talvel reisimessil ja pakkumisi oli palju, ikka tüüpilised Bulgaaria Kuldsed Liivad ja julgematele Türgi kuurordid. Viimase jätsin ma kohe nimekirjast välja – pole just koht, kuhu naisterahvana üksi puhkama minna. Ja viimasel ajal pole olukord selles riigis ka eriti turvaline. Nii soovisingi kohta, kus ei pea oma elu pärast muretsema ja kuhu saaks kenasti otselennuga kohale.
Nii jäigi mulle kuidagi Horvaatia silma. Ühel horvaatlasel oli messil uhke väljapanek ning ta rääkis mulle pikalt ja põhjalikult, mida kõike sel kaunil maal teha ja imetleda saab. Lisaks mainis ta, et James Bondi filmi „Casino Royale” võtted toimusid ka seal. Daniel Craig on mu lemmiknäitleja ja „Casino Royale” on siiani parim spioonifilm, mida näinud olen. Hetkega oli valik tehtud! Minu järgmine seiklus saab olema Horvaatias! Kohas, kus James Bond oma sarmiga naisi võrgutas ning kallite autodega hulljulgelt kihutas!
Reisiplaneerimise ajalgi ei ilmutanud Kaspar erilist huvi minu tulevase puhkuse vastu. Ostsin omale uue kohvri, ta vaatas seda vaid põlglikult ning ühmas: „Jälle roosa.” Jälle roosa jah, mulle meeldib roosa. Miks ma ei võiks omale lemmikvärvi asju osta? Pealegi on roosat kohvrit lennujaama pagasilindil palju kergem märgata. Aga tema seda ju ei tea, Kaspar pole kordagi lennujaamas käinud ega pagasilindi kõrval ärevuses seisnud. Ta ilmselt ei oskaks mõistlikult kohvrit pakkidagi, veaks kaasa vaid mõttetut kraami ja lõpuks ostaks kõik puuduoleva kohapealt. Isegi maale sõitmiseks pean mina alati kõik asjad kaasa pakkima, sest härral ei tuleks üldse meelde seda teha või unustaks lihtsalt pakitud asjad autosse kaasa võtta. Kuidas mõni inimene ikka selline uimerdis võib olla?
Vaatan kella ja haigutan magusalt. Unetunde jäi küll väheks, aga see ei loe. Varajane lend on osa plaanist. Kontrollin veel igaks juhuks, nii kümnendat korda, kas ikka pass, rahakott ja lennupiletite broneering on kaasas. On selline tunne, et kui aastaid pole reisinud, siis unustad ära, mis kaasa võtta tuleb ja mille rahumeeli koju jätta.
Takso tulekuni on aega viis minutit. Rüüpan viimase kohvilonksu, mis kuidagimoodi peaks unisuse vastu aitama ning otsustan, et selle ooteajaga jõuan veel küünedki ära lakkida. Kui juba, siis juba. Luban endale, et sellest tuleb üks ütlemata vahva puhkus!
2.Lennujaam
Vean oma kohvri takso pagasiruumist välja, astun lennujaama ning näen juba kaugelt Traveli silti. Tähendab, rahvas juba koguneb. Saame oma reisidetailid prindituna kätte ning käsu kiirelt check in’i järjekorda minna. Kell on küll alles seitse, aga rahvast on lennujaamas juba piisavalt, et vähemalt pool tundi järjekorras seista. Ma pole ainuke, kes sellest masendavast ilmast ja igavavõitu elust ära põgeneda soovib. Lennujaam on täis uniste nägudega, ent ootusärevuses perekondi, paarikesi ja ka üksikuid inimesi. Vähemalt pole ma ainus, kes nukralt üksinda oma kohvrikesega teiste seas ootab.
Seisan järjekorras. Uni kipub vägisi peale, sest nii vara ma tavaliselt üles ei ärka. Kallis abikaasa norskab alles kodus.
Ta ei teinud teist nägugi, kui minu kaks äratuskella kell kuus plärisema hakkasid. Lisaks veel mobiiltelefon, igaks juhuks. Hirm kauaoodatud reisi hommikul sisse magada oli nii suur. Ilmselgelt ei seganud see mu kaasat, kes vaid midagi unesegaselt endamisi pomises ja teise külje keeras. Kurat temaga! Mind ootab soe ja päikseline Horvaatia! Küll saab ka mugavas hotellivoodis magada, praegu on see tüütum osa reisimisest käsil. Miski ei kesta igavesti.
Järjekord liigub edasi teosammul. Miks küll inimesed aru ei saa, et kui end järjekorda võtad, võiks samal ajal ka kotipõhjast passi ning lennupiletid välja koukida? Aega ju ootamise ajal on. Vaatan oma üsna uue välimusega passi – pärast nimevahetust pole see dokument riigist kaugemale saanudki. Ei võõramaa templeid, ei huvitavaid viisasid. See pass on aastaid kasutuna kummutisahtlis oma aega oodanud. Oodanud aega, millal meil, või õigemini minul, on reisimiseks raha. Aga seda raha ei tulnud ega tulnud kunagi. Ikka oli vaja üks või teine ootamatu arve maksta, sekka kiiruse ületamise või parkimistrahvid, mida kallis mees aeg-ajalt oskas hankida.
Nii otsustasingi, et võtan väikelaenu. Jah, maksan tagasi rohkem, kui ise raha kätte sain. Ja mis siis? Elamused, mida see reis mulle annab, on rohkem väärt kui mõned lisaeurod kontol. Ja elamusi kavatsen ma sellelt reisilt saada! Tahan puhata, tahan näha uusi kohti, üksi ja rahulikult võõras linnas ringi käia. Ja loomulikult tahan päikest võtta! See talvekaamos hakkab juba ajudele. Soe kevad ei taha ega taha tulla. Kuigi on juba maikuu, peab ikka veel paksu jopega ringi käima. Talverehvid said alles hiljuti ära vahetatud, sest ilmataat otsustas veel aprilli lõpus üllatuse teha ja lumetormiga linna laastada. Lumi ja pori on nii ära tüüdanud, tahaks vaid türkiissinises meres ujuda ja lasta kuumal päikesel oma nahka hellitada!
„Tere, Marta, mis sina siin teed?” kuulen järsku enda selja taga tuttavat häält. Vist isegi võpatan ehmatusest.
Kurat!
